Täna oli veidi ängistav päev, sest see oli juba teine, mille veetsime lastega koduseinte vahel. Tegelikult olen ju palju kauemgi sedasi olnud, et nädalas korra olen poes käinud ja siis on ka olnud ainus aeg, kus olen täiskasvanud inimestega samasse ruumi sattunud. Praegu lihtsalt olen ärahellitatud, sest oli mul ju ligi 2 kuud igapäevane kaaslane kõrval, kellega sai vähemalt üle päeva nelja seina vahelt jalga lastud. Seetõttu reedavadki kappide ja sahtlite sisud ikka veel kolimisjärgse olukorra. 

Kodus istume seetõttu, et Kolmas ärkas eile kõrge palavikuga ja lasteaeda ei saanud. Teised ka ei saanud, sest ma ei tahtnud tulikuuma last kaasa vedada ja üksi teda koju jätta ka ei saa. Tänane päev möödus tal endiselt normaalsest pisut soojemana, mis tähendab, et me oleme nakkusohtlikud (oleksime ka palavikuta) ega saanud minna Härra vanemate juurde. Minu vanemate juurde ka mitte, sest nemad lihtsalt ei taha riskida haigeks jäämisega. Noh, et äkki meil seagripp või midagi.

Laps ise on elav ja rõõmus, tema tahtis väga kuskile minna, ükskõik kuhu, peaasi, et kuskile. Sama tahtsid teised kolm Sidrunit, mis on arusaadav, sest nad on harjunud vähemalt korra nädalas ühe või teise või mõlema vanaema juures külas käima. Minu vanemate juurde kibelevad nad eriti, sest seal on seitse kutsikat. Ma isegi kibelen. Härra vanemate juurde kibelen ka, midagi on kohe puudu, kui ma korra nädalas sinna sauna ei saa.

Lapsed olid hästi õnnetud, et täna vanaema juurde ei saanud, Teine nuttis eriti kurva väljanägemisega pisaraid ja kartis, et kutsikad antakse enne ära kui Kolmas terveks saab. Nii võib see tegelikult olla küll, sest kui ma käiks vanematel külas ainult tervete lastega, siis ma satuks sinna õite harva ja tõenäoline on, et nüüd jäävad kõik jälle riburada haigeks.

Laste meeleolude rõõmsamaks muutmiseks lubasin õhtuks midagi head süüa teha ja nendega multikaid vaadata. Kuigi külmik on liha täis, siis laste mõistes hea alla see ei kuulunud ja pidin tegema pannkooke, kui nemad samal ajal multikaid vaatasid. Aus kaup.

Esimesed näljased juba kohal:

Täna mängisime laste Aliast ja avastasin, et nüüd on juba täitsa tore lastega koos mängida, suuremad saavad väga hästi hakkama. Pisemad veel mitte nii hästi – nad ootasid kannatamatult enda korda ja kui see kätte jõudis, siis nad astusid meie ette ning ütlesid seda, mida nemad kaardil nägid ja siis olid veel oma hea seletamisoskuse üle õnnelikud.

Esimene pani ainult ühe korra seletamisega mööda, kui kilpkonna kirjeldas järgmiselt: “Ta on nagu konn, aga tal on kilp.” Olgu öeldud, et sõna või selle osa ei tohi seletamisel mainida. Aga muidu olid nende kirjeldused nii vahvad:

• “Kui mees armub naisesse ja viib talle lille, siis ta viib just selle.” (Muidugi roos! Härra tõi mulle ka, mitu korda ja siis mul hakkas temast juba kahju – vaene mees ostab kalleid roose, kui mulle valmistaks suuremat rõõmu üks gerbera. Sellest ajast saan alati gerberaid.)
• “Alt nagu vihmauss, ülevalt nagu suur ring ja lendab ringi.” (Õhupall)
• “Ta on sportlane…” Musklimees! “Ei, tal on nõrgad käed ja ta viskab ühe käega palli õhku ja teise käega lööb seda.” (Tennisemängija. Ilmselt ükski neist ei nõustu väitega, et neil on nõrgad käed.)

Aga tagasi pannkookide juurde. Kui me teeme neid koos Härraga, siis üks on panni taga ja teine serveerib lastele kooke ning käed on sedasi vähemalt pool tundi rakkes, sest pisematele tuleb koogid ära tükeldada ja suurematele tuleb need rulli keerata, et nad saaksid ise lõigata ja nad kõik söövad 2-3 kooki. Kui ma üksi olen, siis küpsetan ja serveerin vähemalt tund aega ning mõtlen, et kuidas küll tehakse 10 lapsega peres pannkooke.

Kuna pesamuna sõi nii kahvli kui ka käega, siis tema suust kõlas kõige kiiremini “palun veel”.

Kui lõpuks oli neljast suust kõlanud “aitäh, kõht on täis”, siis sain mina ka maha istuda, pannkooki süüa ja multikaid vaadata.

Et tegelikult polnud sellel kodusel päeval väga vigagi.