Ma väga tahtsin tänasest päevast kirjutada, aga ma olen sellest nii väsinud, et lihtsalt ei jaksa, nii et teen lühikokkuvõtte.

Käisime meie pere murelapsega Laste Vaimse Tervise Keskuses ja psühhiaatri juurest saime otse edasi psühholoogi juurde, sest tal just vabanes üks aeg. Mõlemad arstid olid väga toredad ja visiidid olid märksa meeldivamad, kui arvasin. Ma veidi kartsin, et sõrmed suunatakse kohe minu peale, aga päris nii ei olnud. Igatahes minu mure ei ole põhjendamatu ja juba kolme nädala pärast oleme psühholoogi juurde tagasi oodatud. Sellest kirjutan ääriveeri tulevikus rohkem, ilmselt pärast teist visiiti.

Homme sõidan taas Tallinnasse, sest Härra saab tänu homsele Soome riigipühale koju, nagu paljud teisedki, kes on jälle kõik autokohad ära ostnud, nii et ma pean oma jalamehele sadamasse vastu minema. Kahjuks ei tule ta kauaks, juba pühapäeval sõidab tagasi, aga vähemalt saab enne laevale kiirustamist oma emaga kooki süüa.

Kuna Esimene käis täna ainsana lasteaias, siis ta sai esimest korda üksinda (tegelikult rühmakaaslasega) lasteaeda jalutada ja see oli tema jaoks suur asi. Minu jaoks ka, sest ma tahaksin teda vati sees hoida, aga enam ei saa, sest lapsed näevad korteriaknast kogu aeg omavanuseid ja palju nooremaid omapead õues ning nemad tahavad ka. Ka sellest peaksin tegelikult eraldi postituse kirjutama, sest mul on alevielu teemal palju mõtteid ja hirme.

Õhtul jätsin kolm poissi maja kõrvale mänguväljakule mängima ning läksime Neljandaga poodi palle ostma ja kohtasime seal endisi naabreid. Saime küllakutse ja ma sain vaid öelda, et ma pole selleks veel valmis ning pisarad hakkasid voolama. Keset poodi. Teist korda. Nii et sügaval sisimas olen ma endiselt katki. Mine veel poodi palle ostma.

Palli ma sain ja üllatuse ka, kui nägin, et Esimene kontrollib palli väga hästi. Tema koht on küll sügisest jalgpallitrennis! Eriti üllatab tema andekus seetõttu, et tal on lampjalad ja ta kõnnib varbad sissepoole ning lohistab lohakalt jalgu. Ilmselt need jalad ei olegi tal mõeldud kõndimiseks, vaid joostes palli taga ajamiseks.

Õhtul käisin veel Rakveres pakki pakiautomaati viimas ja kahte sealt tagasi toomas, nii et õhtusöögi tegemiseks enam eriti aega ei olnud. Poes mõtlesime lastega, mida kiiresti teha (salatit ei olnud enam) ja lapsed tahtsid pelmeene, mida nad juba ammu küsivad. Kuna minipelmeene on neil mugav süüa, siis tahtsin just neid, aga pakid olid kõrgel riiulil taga otsas ja nende kätte saamiseks polnud seekord ühegi pika inimese abi paluda, nii et Esimene pidi ust lahti hoidma ja mina tõstsin Teise õhku, et ta saaks soovitud pelmeenid kätte. Lühikeste inimeste mured.

Kui lapsed magama jäid, siis vaatasin kordusTV pealt Pilvede all ja sõin uut Magnumi jäätist – minu kesknädalane kvaliteetaeg.

Praegu kuivab mul peas kuues ampull Placent Activ juuksevedelikku ja ma võin juba öelda, et see on üks hea asi. Mu juuksed püsivad kauem puhtana, hoiavad pärast pesu paremini ja näevad ilusamad välja ka. Kui ema juures saunas käisin, siis olin sunnitud pead ka pesema, aga ilma Placent Activ ampullita ja tulemuseks olid kahused juuksed, mis olid juba järgmisel hommikul rasused. Täna hommikul möödus viimasest pesemisest 48 tundi ja nende juustega täitsa kannatas Tallinnasse minna. Ilma juuksevedelikuta oleksid mul täna rasvapulgad peas olnud ja isegi kuivšampoon poleks hädast välja aidanud.

Ja nüüd on kell nii palju, et tagumine aeg oleks magama minna. Naljakas, et Härra hakkab juba kahe tunni pärast ärkama, et esimesele laevale jõuda. Kui mina ärkan, siis tema on juba sadamas laevajärjekorras, nii et ma viin suuremad lasteaeda ja sealt lähen pisematega kohe edasi Härrale vastu. Lapsed ei tea, et ta koju tuleb, nii et neil on homme tore üllatus.

Head ööd!