Pealkirjal ei ole postitusega mingit seost, kirjutasin selle ainult seetõttu, et mul tuleb asjade ära sõnumine hästi välja…
Viimati kiitsin Silverile meie autosid, nii praeguseid kui mineviku omasid, ja ütlesin, et tegelikult ei ole meil millegi üle kurta, sest ükski auto pole meid kunagi tee äärde jätnud. Oh jah, arvake ära, kes täna Voyagerile puksiiri järele kutsus…
Kui tahate teada, mis autoga juhtus, siis olen teiega samas paadis. Hetkel pole mul aimugi, mis asi otsad andis, aga mulle tundus, et see oli miski elektrisüsteemis. Selle üle väga ei imestaks ka, sest väikesed elektrivead on temaga terve aja kaasas käinud. Viimasel ajal on vead sagenenud ja süvenenud ning homseks (kuupäeva järgi tänaseks) oligi autoelektriku juurde aeg pandud, Voyager jõudis sinna nüüd lihtsalt varem kohale.
Tänane lugu meenutas mulle juba ligi aasta vana ära sõnumist, millest kirjutasin ka postituse, ainult et ma ei avaldanud seda. Nüüd avaldan.
06.09.2021
Lugesin eile hommikul Ebapärlikarbi postitust tema esimesest kokkupõrkest, mille lõpus ta küsis lugejatelt, kas nad on ka liiklusõnnetusi põhjustanud. Mõtlesin vastata, et ei ole, aga jätsin kirjutamise pooleli, sest kartsin ära sõnuda. Piisas ka mõtlemisest, sest mõni tund hiljem tagurdasin Rakveres vastu tänavavalgustusposti… Post oli pärast sobivas suunas viltu, aga ma eeldan, et see oli juba enne sedasi, kuna auto kahjustused on sellised:
Kui oleksin posti pikali sõitnud, siis see oleks kukkunud auto peale, kelle pärast ma postile üldse otsa tagurdasingi. Kaudselt siis, sest otseselt juhtus ikkagi minul, aga ma oleksin tagurdanud teises suunas, postist kenasti mööda, kui too teine auto ei oleks sissesõiduteed kinni parkinud…
Tegu oli kitsa majaesisega, kus tegelikult tavaliselt ei pargita, aga ehitustööde pärast muud võimalust ei olnud. Juba maja ette sõites möödusin postist väga lähedalt ning selle ja maja vahele parkimiseks pidin edasi-tagasi manööverdama, sest polnud lihtsalt nii palju ruumi, et oleksin saanud end ühe keeramisega paika sättida. Ma veel mõtlesin, et õnneks välja sõites saan teises suunas tagurdada ja post ette ei jää, aga jah, läks teisiti. Kuna väljasõidutee oli kinni, siis pidin tagurdama samas suunas, kust tulin, et siis mööda kõnniteed edasi liikuda ja veidi eemalt madalatelt äärekividelt alla sõita. Paraku tolle teise masina uks oli pärani lahti, mis vähendas minu tagurdamisruumi veelgi, nii et jäin peeglist seda ust vaatama ja unustasin posti sootuks. Ma muidugi ei näinud ka seda, ei ühest ega teisest peeglist, sest see lihtsalt oli autole nii lähedal ja täpselt keskel. Uks oli ka lähedal ja tänu sellele jõudsin enne posti vastu tagurdamist pidurit vajutada, aga auto jättis seisma ikkagi post, mitte minu jalg.
Voyageri vaadates on see väike kõks küll tühiasi, aga mind see siiski morjerndas, sest ma pean end üldiselt päris heaks manööverdajaks, aga head manööverdajad ei tagurda vastu posti. Silver õnneks lohutas mind jutuga, et ta tagurdas hiljuti tööautoga vastu puud. Kui tema, kes on enda manööverdamisoskustega kogenud veokijuhte sõnatuks võtnud, tagurdab väikese mersu kastikaga sirgelt puusse, siis võib tõesti öelda, et ka headel manööverdajatel juhtub. Silveril juhtus küll seetõttu, et puu liikus ootamatult auto taha ja autol tagurdamishoiatus ei töötanud, et puu oleks saanud ise eest ära minna – puhas halbade juhuste kokkulangevus, hehe. Selles kokkupõrkes jäid samuti mõlemad osapooled terveks, ainult Silveri ego sai haiget, nagu minu omagi…
Minu egol oli mõned nädalad tagasi ka väga valus. See oli siis, kui Soomest tagasi tulime ja keset vihmasadu asju tuppa tassisime. Meil on trepikoja ees kolm trepiastet, alumist parandati kevadel seguga ja sellest on siiani jäänud tugilaud astme ette. See lauajupp oli märg ja libe ning ma astusin trepile ainult päkaga sedasi, et toetusin peamiselt lauajupile ja mu jalg libises sealt maha, samal ajal oli teine jalg juba õhus järgmist astet võtmas… Ma olin järgmisel hetkel kolme trepiastme peal konkreetselt kõhuli, isegi käsi ei jõudnud ette panna, sest mul oli ühes käes kassipuur kahe kassiga, teises toidukraami täis autokülmik. Kassid said veidi raputada, ei midagi hullu, ma jäin samuti terveks, kuid eneseuhkus kukkus küll end marraskile ja seda teist korda sel suvel. Esimesel korral tahtsin koera flexi rihma pikkust vähendada ehk sirutasin käe välja, lukustasin rihma, tõmbasin käes enda poole, lasin rihma lahti ja hakkasin tegevust kordama, aga just siis, kui mul oli käsi välja sirutatud ja rihm lukustatud, tegi Dingo äkilise tõmbe ja ma olin sekundiga paksu tolmuga kaetud kruusateel kõhuli, põsk vastu maad, käsi endiselt välja sirutatud… Tookord ei saanud ainult ego haiget, olin päriselt ka marraskil.
Tagasi tänases päevas…
Heh, Dingo on jõudnud vahepeal mu egole veel korduvalt haiget teha. Ma ei ole näinud alevi vahel olukordi, kus mõni koer oleks oma peremehe kõhuli tõmmanud, aga minu koer on seda vaatepilti teistele mitu korda pakkunud. Ei, ta ei ole rihma otsas tirija (enamasti), ta on lihtsalt väga kiire ja tugev, nii et kui miski ta aktiveerib ja mina samal ajal pahas asendis olen, siis … mats ja maaühendus. Tahaksin öelda, et seda pole tegelikult ammu juhtunud, aga ma ei julge, muidu olen homme jälle kõhuli.
Mida te viimati ära sõnusite või kuidas ego haiget sai?
Minul on kombeks tervislike probleemidega kõik ära sõnuda. Kui kellelgi on mingi jama tervisega, siis alatihti leiab mind ütlemast “Aa, mul küll nii ei ole/mul küll kunagi sellist asja pole olnud”. Läheb kõigest mõni hetk mööda, kui mind tabab täitsa sama probleem. Või siis näiteks hiljuti olin olukorras, kus pidin minema põhitöö kõrvalt väikest lisatööd klubis tegema. Mõni tund enne töö algust kirjutas tööandja, et tema enda vea tõttu on mu tööülesanded muutunud ning äkki mulle sobib tema uus variant, mis ta mulle pakub. Tegu on siis tööandjaga, kes on kui sõbra eest ning kellele olen alati vastu tulnud, kui kirjutab, et klubis tal jälle töötajate puudus. Paraku mulle üldse see variant ei meeldinud, mis ta välja pakkus ning oma peas naljatledes mõtlesin, et peaks ütlema, et väänasin jala välja ning mulle sobiks ainult ikkagi algselt kokkulepitud variant. Kohe suutsin selle mõtte ka oma peas kustutada, sest meditsiinitöötajana ei suudaks kunagi tervise kohta pluhvida. Lõppkokkuvõttes läksin siiski kenasti kohale ja tegin oma töö ära. Kõigest 2 päeva läks mööda, kui merevees joostes astusin auku ning väänasin oma jala välja. Kukkumine oli ka muidugi fenomenaalne, aga õnneks publikuks olid kõigest mu pereliikmed. Ühesõnaga… sõnumine tuleb hästi välja ning ka mõttejõud on ääretult tugev 😀
Mhmh… Ma tahtsin ükskord valetada, et ühest üritusest pääseda, aga ma ei teinud seda, sest mulle ei meeldi valetada. Mõttest piisas, sest üritusest ma lõpuks pääsesin, aga ma ei veetnud sel ajal mõnusalt mujal aega, vaid istusin erakorralises. 😀
Anduriga tagurdamine teeb lohakaks. Ühel päeval oli mul minu meelest tagurdama hakates auto taga parkla tühi, kaamerast ka midagi ei paistnud ning järgmine hetk käis koks ja andur hakkas alles siis karjuma. Õnneks see juhtus Soomes, post jäi püsti ja autol null kriimu 🙂 Ma loodan liiga palju tagurduskaamera ja anduri peale …
Ma ei oska üldse kaamera abiga tagurdada, see nii jubedalt moonutab, lihtsam on ikka peegleid jälgida. Enda auto on nii vana, et sellel pole ühtegi andurit, kuid tahavaatepeegel on siiski olemas ja seda ma ei kasutanud…
Mina sõnusin oma lapse ära, raseduse ajal ütlesin midagi, ei mäleta enam täpselt aga nüüd on mul raske vaimse ja psühholoogilise ja kõnepuudega laps
Ära sedasi küll mõtle, see polnud kindlasti nii, elu lihtsalt juhtus. Ma väga tahaks öelda midagi lohutavat ja abistavat, aga ilmselt ükski sõna ei aita…
Mina olen öelnud, et mina ei sure kunagi insuldi või infarkti läbi, sest ennem laguneb mu keha lihtsalt laiali. Ja mis te arvate, kes sai 43 aastaselt insuldi?
Nüüd üritan ollaeriti ettevaatlik ja midagi sellist enam valjult välja ei ütle.
Huh, loodan, et taastusid täielikult ja rohkem seda ei kordu.
Jah, õnneks möödus see kergelt!
Nüüd tagantjärgi tundub, et vist mingit mäluosa natukene mõjutas – aga udu olin enne ja nüüd gramm rohkem 😀
Kôrvalmärkus seoses ootamatult spurtivate koertega. Omaniku elu, tervist ja närvirakke aitab säilitada koonurihm, kuna see neutraliseerib taolised “kitsehüpped” ûsna hästi. Vôiks olla saadaval enamuses lemmikloomapoodides nimetuse koonurihm ja/vôi Halti (originaali tootnud firma järgi) all.
Ma kardan, et ta pigem teeb endale koonurihmaga hoopis haiget, sest spurtides on tema taluvuslävi piiritu ja ta lihtsalt hüppaks täie jõuga “piirajasse”. Teine asi on muidugi see, et need koonurihmad tunduvad olema nii lühikesed, et koer saab ainult kõrval jalutada, mis ei ole talle üldse loomuomane. Karjakoera samm on kiire, minu tempos kõndimine oleks tema jaoks piin, enda pidev tagasi hoidmine. Pika rihma otsas saab ta enda tempos ümber minu siiberdada ja kõike vabalt nuuskida, see on see, mis teda väsitab ja maandab.
Spurtimine õnneks igapäevane probleem ei ole, olen õppinud seda ennetama ja koer ise on ka veidi rahulikumaks muutunud, aga kui põõsa tagant jookseb jänes välja, siis see on küll miski, mis ta kindlasti aktiveerib ja paneb unustama, et ta on rihma otsas. Olgu see siis koonurihm või ogadega rihm… Ta on just selline koer, kes vale rihma otsas spurdib endal kaelalülid paigast.