Eile ütles Härra, et lasteaia logopeed tahab minuga rääkida, mistõttu viisin lapsed ise lasteaeda. Härral oli/on nagunii palavik ka, nii et temast polekski asja olnud, nagu ei olnud kaks päeva minust asja. Ilmselt on tal samasugune neelupõletik, lihtsalt kõrge palavikuga, mis teeb asja veel hullemaks, aga loodetavasti saab tema ka täna õhtuks ravi peale. Kui vereproov muidugi ennustab bakteriaalset põletikku. Kui mitte, siis vaesekesel polegi midagi muud teha, kui lihtsalt põdeda.
Aga selle logopeedi juurde. Nii tema kui ka tugiõpetaja hakkasid rääkima Teisest ja koolipikendusest… See tuli veidi ootamatult, sest ma ise ei ole selle peale mõelnud ja see on miski, mille suhtes ei ole ma tegelikult üldse pime. Üks koolipikendusega laps käib mul hetkel 1. klassis ja tema puhul hakkasin ma esimesena sellest rääkima, aga Teine ei ole üldse tema moodi, ta ei ole üldse nii halval stardiplatvormil, kui oli Esimene samas vanuses. Kuna kool oli ka psühholoogi juures teemaks ja tema soovitas väikeklassi, sest Teisele ei sobivat suur kollektiiv, siis pikk vestlus logopeedi ja tugiõpetajaga lõppes sellega, et lubasin tollelt psühholoogilt tõendi küsida, mille alusel saaks Teise õpiraskustega laste klassi panna.
Kui nii on lapsele parem, siis muidugi ma olen õpiraskustega laste klassi poolt. See ei ole klass, kus on koos vaimselt vähevõimekad lapsed, vaid seal ongi rohkem sellised emotsionaalsed ja püsimatud lapsed nagu Teine, kes vajavad rohkem tähelepanu. Tean, et häbenemiseks ei ole põhjust, aga ikkagi…
Mida rohkem ma olen sellele nüüd mõelnud, seda raskem mul hakkab. Üks laps koolipikendusega, teine õpiraskustega klassis. Kas mina olen kuskil vea teinud?
Ma ei oskagi selle kohta rohkem midagi kosta. Härra ei ole hetkel piisavalt adekvaatne minuga sel teemal rääkima ja mina tahtsin selle lihtsalt endast välja öelda. Õpiraskustega õpilaste klass.
Sa ei ole mitte midagi valesti teinud. Punkt. Parem mingu alguses õpiraskustega õpilaste klassi ja tõusku sealt siis tavaklassi kui selleks valmis on, kui saagu tavaklassist armid kogu eluks, et teda siis õpiraskustega klassi suunataks. Liikudes intelligentsete ja toredate inimeste (nagu mina, hehe) seltskonnas jääb paratamatult mulje, et sa teed liiga vähe – teised teevad ju palju rohkem. Aga usu mind, on palju lapsi, kes ei saa kunagi pai, keda ei viida kunagi kinno, kellega ei mängita kunagi… Sa tegeled oma lastega – ma mõtlen teadlikult tegeled – rohkem, kui mõnigi teine. Ja see, et tal v õ i b esineda koolis raskusi sõltub nii paljudest teguritest, et selles pole mitte mingit mõtet näpuga näidata või süüdlasi otsida. PAI.
Aitäh pai eest! 🙂
Sa ei ole midagi valesti teinud. Lapsed on erinevad. Ja see, et sulle on antud neid natuke erinevaid kaks, näitab ainult seda, et keegi kusagil arvas, et saad sellega hakkama. Mul on 2 tervet, tubli ja andekat ja kolmas, kes ei hakka mitte kunagi lugema-kirjutama, ma olen neid ausõna kasvatanud sarnaselt.
Need väikeklassid on head, nende õpetajad on tavaliselt kannatlikumad, suurema pühendumisega ja neil on igale lapsele rohkem aega. Sinu laps sealt hea alguse ja põhja, millelt edasi minna.
Seda on kurb kuulda, et kolmas ei hakka kunagi lugema-kirjutama. 🙁
Esimesega ei ole mul mingi viga hakkama saada, ta saab ise kõigega hakkama, aga seda olen ma juba pikka aega teadnud, et Teisega tulevad need tõelised katsumused. Seda mitte kõva pea või muu sellise pärast, vaid kange iseloomu pärast.
Tere, Liivi,
loen su blogi juba ammu, aga kommenteerin esimest korda. Pean ütlema, et sa oled üks ütlemata tore naine, kellel on ütlemata tore pere.
Viska kohe peast välja need mõtted, et sa(te) oled midagi valesti teinud. Ja ilmselt said sa ka veidi valesti aru. Väikeklass ei ole mitte õpiraskustega laste klass, vaid mõeldud neile, kel suures kollektiivis raskem hakkama saada on. Selles ei ole mitte midagi häbiväärset. Ka paduandekad võivad vajada õppimiseks väikeklassi. Väikeklassist saab alati tavaklassi üle minna kui laps on selleks valmis. Tunduvalt parem on rõõmus laps väikeklassis kui stressis laps tavaklassis. Võta asja pigem kui võimalust, et lapsel oleks kooliminek võimalikult valutu.
Ma nii seda võtangi, vastu sellele kindlasti ei ole, aga lihtsalt natuke kurb on, et mõlemad lapsed sedasi väikeste eritingimustega kooliteed alustavad.
Psühholoog kasutas sõna “väikeklass”, mis üldse ei hirmutanud, aga täna kasutati vaid väljendit “õpiraskustega laste klass” ja see hirmutas ära, kuigi ma tean, et mõlemad räägivad ühest ja samast asjast. Nii palju emotsioone vaid teistsuguse nime kasutamisest. 😀 Tunnen end isegi veidi totrana…
Ära muretse! Õpiraskustega laste klass pole midagi hullu. Tegelikult on see ju talle hea, lapsi on vähem ja õpetajal on rohkem aega temaga tegeleda. Seda parem, et ta saaks kohe esimeses klassis sinna, siis on ju lootust, et piisava toega saab hiljem tavaklassi üle minna. Olen ise õpiraskustega õpilaste klassis tööl – mina sain need lapsed siis, kui nad olid juba aastaid tavaklassis maadelnud. Nüüd on mahajäämus suur ja tööd palju. Parem ikka õigel ajal asjale jälile saada!
Just, seda öeldi ka lasteaias, et on lapsi, kes viiakse mingil ajal tavaklassi üle, sest nad siis selleks lihtsalt valmis ja võib-olla on meie laps ka selleks ükskord valmis. Praegu aga vajaks ta rohkem individuaalset tähelepanu ja selles osas pidi ta tubli olema, et ei jää nukralt konutama, vaid küsib abi, kui kõrvaliste tegevuste pärast järje kaotab. Lihtsalt suures klassis ei pruugi see abi temani jõuda.
Just. Sa ei ole midagi valesti teinud.
Ma olen üsna veendunud, et paljude laste puhul jäetakse nende erivajadused (sh õpiraskustega ja üliandekad lapsed) tähelepanuta suure koormuse tõttu ja nad ei saa vajalikku tähelepanu, mis neid edasi aitab täpselt nii nagu neil seda vaja on, mitte nii nagu standard ette näeb. 🙂 Enamik meist ja lastest ei mahu standardisse, aga suurem osa neist saab hakkama selles standardis.
Mina võtaks pigem loolipikenduse kui õpiraskstega klassi paneks. Aasta pärast on ehk seis teine.
Ma mõtlen ka, et miks mitte koolipikendust võtta ka talle? Miks see õpiraskustega laste klass parem on?
Mis vanuses ta täpselt kooli läheks, kui ta seda sel aastal teeks? St vanus aastates ja kuudes?
Kooli läheks 7 aasta ja 5 kuu vanuselt. Kindlasti oleks nii mõni asi kergem kui ta läheks aasta hiljem, igal lapsel oleks, mõnel liigagi kerge. Koolipikenduse järel peaks ta ilmselt endiselt väikeklassi minema, sest ta on iseloomult kogu aeg olnud selline, mille pärast talle väikeklassi soovitatakse.
Väikeklassi soovitas psühholoog talle iseloomuomaduste pärast. Tal ei ole ühtegi häiret, aga mitmele häirele omaseid tunnuseid, mis on temaga sünnist alates kaasas käinud ja mis ilmselt ei kao kuhugi, nii et ka aasta pärast sobiks talle paremini väike kollektiiv.
Kas teda soovitatakse väikesesse klassi (ehk siis klassi kus lapsi vähe) või väikeklassi? Väikeklassis on ikka õpi- ja käitumishäiretega lapsed. Kui lapsel ei ole käitumis- ega õpiraskusi, siis mina väikeklassi oma last ei paneks.
Kas on üldse väikeklasse, mis on väikesed vaid seetõttu, et oleks väike kollektiiv ja mida soovitatakse lastele, kellel ei ole õpi- ega käitumishäireid? Ei ole irooniline küsimus, vaid küsin tõsiselt, sest psühholoogi juurde ei läinud üldse kooliküsimusega, selle tõstatas tema ja peatusime sellel väga põgusalt, nii et ma täpselt ei teagi, mida tema silmas pidas väikeklassi all.
Vahel soovitatakse tõesti lapsele väiksemat klassikollektiivi, kus kergem süveneda. On ju suur vahe, kas klassis on 25 või 15 last. Vähem lapsi = õpetajal rohkem aega lastega tegeleda, vähem tunnis lapse tähelepanu kõrvale juhtijaid, kergem keskendumisraskustega lapsel keskenduda. Aga siis öeldaksegi, et väikesesse klassi, mitte ei kasutata sõna väikeklass.
Lapsi ei saa endale valida ning õpiraskustega laste klass nüüd küll midagi negatiivset pole. Kui laps muidu kooliks küps siis paneks küll sinna klassi. Mõned lapsed lihtsalt vajavad väiksemat kollektiivi ning isiklikumat lähenemist. Eks tulebki siis seda neile pakkuda.
Ja üldse on lihtsam hakata võimalike probleemide või iseäradega tegelema kohe alguses mitte aastaid hiljem parandada vigu ja tegematajätmisi.
Meie koolis on selle klassi nimi : Koosõppeklass. Asi ei ole sugugi sinus. Lapsed on lihtsalt erinevad.
Minu laps käib esimeses klassis ja nutab, ei taha kooli minna, kuna ta on teistest tugevam, siis antakse talle lisa ülesandeid. Ta ei taha – miks mina pean, aga teised mitte…. Jälle omamoodi häda. Nüüd on lasknud end lõdvaks, ei taha õppida, teeb meelega lohakalt, vastab et ei tea-ei oska-ei saa….
Koolipikendust pooldan, kui vaja – laske lapsepõlve nautida, kui laps seda veel vajab. Aga pole ka selles “õpraskustega õpilaste klassis” ka midagi hullu 🙂 Laps võib olla elab sisse ja tõestab end juba esimese aastaga – voila! Kunagi oli mul koolivend, kes vedas vaevu läbi põhikooli – 10 klass oli nelja-viieline ja keskkooli lõpetas medaliga. Point: anna aega, küll asjad sujuvad 🙂
Ilus nimi, väikeklass on ka ilus nimi, aga õpiraskustega õpilaste klass kõlab veidi halvasti.
Koolipikendust pooldan ka, kui seda vaja läheb, aga Teise puhul pole sellest ilmselt kasu. Ka Laste Vaimse Tervise Keskuses ei soovitatud koolipikendust, see ei muuda tema iseloomu, mille kohta öeldi, et mõned lapsed lihtsalt on sellised ja midagi ei ole teha. Kui ma usuksin, et koolipikendus võib muuta seda, milline laps on olnud sellest ajast saadik, kui jalad alla võttis, siis kaaluksin varianti, aga seda ilmselt ei juhtu.
Ma ei pidanudki silmas Teise puhul koolipikendust, vaid seda, et see klass ei ole maailmalõpp. Laps areneb, muutub, hakkab kunagi ise nägema asju veidi teises vaatenurgas.. Samuti ka sina. Pea püsti, sa ei ole midagi valesti teinud 🙂 Elu on ikka elu – päev päeva, tund tunni järel 🙂 Mine tea milleks see tulevikus hea on, et ta on saanud individuaalsema lähenemise.
oh nagu minu mure.. laps ei ole rumal, lihtsalt teda ei huvita õppimine ja samamoodi peaks minema kooli sel aastal (septembri viimaste päevade laps), praegu tegeleb temaga lasteaias eripedagoog aga Sinu tänane vestlus ootab mind veebruari alguses ees
ise ma mõtlen, et pole hullu kui jääb lasteaeda veel aastaks, samas ju ei tea millal hakkab huvi tundma, võib-olla septembriks on kõik juba ammu selge? igatahes nagu Sinu hinges on ka mul suur segadus praegu
Tean last, kes algul läks tavaklassi ja kui tekkisid raskused õpetaja ja õppimisega, siis tõsteti sinna nn õppiraskustega klassi ja peale seda tahtis ta lõpuks koolis käia ja sai lahti sellest kooli trotsist.Ja õppis seal 9.klassini. Nüüd on väga tubli ja ettevõtlik noor. Oluline, et lapsele meeldiks koolis ja igale lapsele ei sobigi see kiire õppimine ja tahabki individuaalsust. Ja sinu poja on väga vahva ja suhtleja, temast kasvab kindlasti väga tubli mees!
Kui on väikegi mõte laps sügisest väikeklassi panna, siis on küll viimane aeg tegutsema hakata. Väikeklassi saab ainult nõustamiskomisjoni otsusega. Järjekorrad on igal pool nii pikad ja suvel on pikad puhkused – sa ei pruugi otsust õigeks ajaks kätte saada. Mina alustasin eelmisel aastal veebruaris asjade ajamist ja otsuse sain alles septembri lõpus.
Olen kursis, juba tegelengi sellega. 🙂
Mõtlen ise meie Märtsika puhul sama asja peale. Teadmiste poolest nagu pole hullu – laps nagu iga teinegi. Aga püsivust tal pole ja suurde kollektiivi teda kindlasti ei paneks. Nii et vähemalt kaks Märtsikat sellised eriliselt vahvad tegelased 🙂
🙂