Instagramis küll juba hõiskasin, et tegin A-kategooria juhiloa ära, aga tahan seda teekonda veidi pikemalt ka jagada. Või peaksin ütlema, et tahan seda pikka teekonda jagada, sest see oli nii pikk, et ma vahepeal juba mõtlesin, et Mallukas saab ka enne mind A-kati tehtud. Kus siin seos on, jah? Ma mõtlesin seda mõtet siis, kui Perekoolis oli aktuaalseks teemaks Malluka autojuhilubade tegemine, õigemini spekuleerimine, et ta ei saa neid iial tehtud. (Tänase seisuga ammu tehtud.) Ma isegi ei mäleta, mis aastal see oli, nii et me räägime siin ikka väga pikast teekonnast.

Tuhnisin Gmaili ajaloos ja leidsin, et esimest korda liitusin autokooliga 2017. aasta kevadel ehk kuus aastat tagasi. Kuus aastat! Te ei kujuta ette, kui raske on mul praegu sellega leppida, kuna autojuhiload tegin ma sedasi ära, et käisin vist ainult neli korda sõitmas, siis andsin hunniku allkirju nagu mul oleks kõik sõidud tehtud, sooritasin ühe päevaga nii teooria- kui ka sõidueksami ja edasi jäin ootama oma 18. sünnipäeva. Põhimõtteliselt tegin B-kati möödaminnes ära ja nüüd siis A-katti tehes läks vahepeal kuus aastat mööda.

Asi ei olnud selles, et ma poleks sõitmisega hakkama saanud, ma lihtsalt olin suvel suurema osa ajast Soomes ega jõudnud kõiki sõite ära teha. Järgmisel aastal sain sõidutunnid täis, aga eksamile ei jõudnud. Kolmandal aastal lõin käega ja otsustasin alustada uuesti teises autokoolis. Esimeses oli A-kategooria ratas lihtsalt nii suur, et mul ei ulatunud jalad maha, sõitsin seal A2-kategooria rattaga ehk ma ei oleks saanud sellega täislube. Käisin siis Rakvere Motokooli ratta seljas istumas ja otsustasin jätkata seal, aga tegin seda alles eelmisel aastal, sest vahele tuli jälle suvi Soomes, millele järgnes koroonateema, kevadine distantsõpe, Silveri töökohavahetus ja igasugused muud asjad, mistõttu polnud aega, jaksu ega üleliigset raha mootorrattalubadega tegelemiseks.

Meenutades esimese autokooli sõidutunde, siis need olid päris huvitavad. Ratas oli nii logu, et käiguvahetus hästi ei toiminud, linna vahel oli palju selliseid hetki, kus ma ei saanud pärast foori taga seismist käiku sisse sisse ja sama palju oli neid hetki, kus ma ei saanud käiku välja, kui ma seda soovisin. See tähendas pidevat jalgadega ratta edasi-tagasi liigutamist, et leida üles õige asend, milles käiguvahetus töötas. Sellel ei olnud ka kütusenäidikut ja kui mulle ühel päeval tundus puterdava ratta peale, et bensiin hakkab otsa saama, siis sõiduõpetaja oli kindel, et bensiini on piisavalt ja ma lihtsalt sõidan liiga kõrge käiguga. Sellega läks nii, et järgmisel ristmikul parempööret tehes käisin ma külili, sest ratas suri ootamatult välja ja käima enam ei läinud – bensiin oli otsas. Haiget ma ei saanud ja sõit jätkus pärast bensiini lisamist, aga liikluse keskel oli see minu jaoks siiski piinlik hetk. Ühe korra kukkusin selle rattaga ka platsil slaalomit tehes, kui nägin, et ma ei keera välja, aga selle asemel, et koonusest valelt poolt mööda sõita või seisma jääda, ma sõitsin otse koonusesse ja vajusin külili. See oli nii jabur kukkumine, et mul ei olnud isegi piinlik, vaid ma lihtsalt naersin selle peale. Ma siiani ei tea, mis sel hetkel juhtus, aga ilmselt oli see tõestus selle kohta, et väga väsinud inimene ei ole lenksus adekvaatne.

Rakvere Motokooli A-kategooria rattad olid palju paremad, mingit jamamist nendega ei olnud ja küte ei saanud ka kunagi otsa. Vajaliku arvu sõite tegin ma eelmisel suvel ära, seda suurte vahedega, sest järjekorrad olid pikad ning eksamile sain ka aja alles septembri lõppu. Õpetaja ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei peaks sõidueksamit ära tegema, aga läks sedasi, et ma tõmbasin 50 km/h põikeharjutusel tagarattaga koonuse pikali… See oli viimane harjutus ja sinnani läks kõik ideaalselt, nii et ma olin väga löödud. Isegi eksamineerijal hakkas minus kahju. Ta seisis enne eksamit pool tundi platsil ja nägi, kuidas ma sama harjutuse enne korduvalt ja korduvalt puhtalt ära tegin ning mõistis, et lihtsalt närv vedas alt, aga ta ei saanud salvestamise pärast silma kinni pigistada, muidu oleks vist andnud mulle veel ühe võimaluse. Minu jaoks tegi asja eriti kurvaks see, et septembriga lõppesid ka sõidueksamid ja ma pidin jääma kevadet ootama, et uuesti proovida.

Talvega kaduma läinud enesekindluse taastamiseks võtsin maikuus kolm sõidukorda juurde ning sõidueksamile minekust ei rääkinud ma seekord peaaegu kellelegi, vaid Silver ja paar töökaaslast teadsid, millal uuele katsele lähen. Ma lihtsalt ei tahtnud panna endale enam lisapinget peale sellega, et inimesed mu ümber uudiseid ootavad. Ootuste, lootuste ja hirmude osas oli teine katse tegelikult päris pingevaba, ma ei põdenud ette ega põdenud väga ka eksami ajal, aga mu bluetooth kõrvaklapid ei teinud mu telefoniga koostööd ja see ajas küll pabinasse. Esimene kord lülitus heli telefoni kuularisse pärast platsisõidu lõppu ja kui ma võtsin telefoni taskust välja, siis panin kogemata kõne üldse kinni. Eksamineerija pidi mulle uuesti helistama ja ma tundsin, et kulutan selle jamamisega väärtuslikku eksamiaega. Teist korda kadus klappidest heli Transpordiameti parklas, mis oli puhas vedamine, sest see oli vaid väike vahepeatus (eksamineerija käis vetsus), mille ajal sain asja korda teha, aga ülejäänud aja oli mul kogu aeg hirm, et ma ühel hetkel ei kuule enam eksamineerijat. Õnneks rohkem seda ei juhtunud.

Juhtus vaid see väike asi, et ületasin ristmiku kollase fooritulega (ma nägin vaid vilkuvat rohelist, aga eksamineerija sõnul muutus tuli kollaseks enne foori alt läbi sõitmist) ja jätsin eksamineerija foori taha, mille peale tema ütles, et nüüd läks küll halvasti. Rohkem ta minuga midagi ei rääkinud, nii et ma sõitsin oma peaga lähimasse parklasse, tegin seal väikese tiiru ja võtsin suuna parklast välja, et sujuvalt eksamineerija lähenedes teele tagasi sõita, mille peale ta ütles, et jätkame sõitu. Ma ei tea, kas selline tegutsemine päästis mind ära või oleks ta nagunii mulle halastanud, ma olin ristmikule ikkagi väga lähedal, kui roheline vilkuma hakkas ehk mul ei olnud palju aega mõelda, kas pidurdan järsult või sõidan sujuvalt üle.

Pärast seda tekkis veel üks koba hetk, kus mulle jäi mulje, et sõidame sama ristmiku juurde tagasi (sõiduõpetaja rääkis, kuidas antud eksamineerija viib eksamineeritavaid tagasi kohtadesse, kus nad vea tegid, et anda võimalus viga parandada), mistõttu ma hoidsin ritta, mis oleks pööranud vasakule, aga tegelikult oleksin ma pidanud reastuma, et jätkata otse sõitmist, kuna eksamineerija muid juhiseid ei andnud. Viimasel hetkel ütles ta “paremale”, ma jõudsin veel napilt reastuda, mille peale ta ütles, et oleksin pidanud nagunii reastuma, sest ta ei öelnud enne midagi ja see tähendab otse sõitmist. Rohkem vigu ega kobatsemisi mul ei olnud ning eksamineerija ise ütles lõpus ka, et kui neid kahte hetke mitte arvestada, siis oli väga hea sõit ja eksam on sooritatud. Jess!

Pärast eksamit läksin ma otse maale, võtsin mootorratta ja sõitsin sellega tööle ning mõtlesin terve tee, kui äge see on, et ma võin üksi sõita, keegi ei pea mind juhendama, ma ei pea kandma helkuvesti, ma ei pea kartma, et saan trahvi, sest mul on mootorrattaload. Ja mis veel ägedam – mul on mootorratas!

Ma ei teinud A-kategooriat selle mõttega, et osta ratas ja sõitma hakata, mu soov oli lihtsalt omada mootorratta juhtimisõigust, millest olen unistanud ajast, kui olin 13-aastane. Loomulikult olen sama kaua unistanud ka mootorrattast, kuid nelja lapse emana panin selle unistuse luku taha, neil on mind ikkagi vaja ja neil on nii palju muid asju veel vaja, et raha ka väga üle ei jää…

Ühesõnaga, ma olin veel vahetult enne mootorratta ostmist seda meelt, et see pole väga mõistlik kulurida meie eelarves, kui arvestada seda, et meil on vaja panna kahele lapsele breketid, vahetada minu auto uuema vastu välja, teha korteris suurem remont (kui läheb nüüd kortermaja rekonstrueerimiseks, Kredexisse taotlus on igatahes esitatud) ja kõige selle kõrvalt tahaks veel Nõmmikule suvemaja ehitada. Silver aga ütles, et teeme ära – las olla me elus midagi sellist ka, mis südame kiiremini põksuma paneb. Ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda, hakkasin kohe mootorrattaid vaatama, tegin pankadesse laenutaotlused ära ja kolm päeva hiljem olin juba Yamaha omanik. Pole sekunditki seda otsust kahetsenud, pigem on nüüd just tunne, et juhtimisõigusele kulutatud 1200 eurot läksid ikka asja ette.

Silveril on A-kategooria juhtimisõigus olnud terve igaviku, nii et tema saab ka uuest mänguasjast rõõmu tunda. Lisaks sai ta olla kaks päeva mu juhendaja, tänu millele sain vahetult enne eksamit veel enda rattaga enesekindlust koguda. Õismäel seda enesekindlust aga üldse ei olnud, kui oli vaja just ostetud tsikliga koju sõita. Ma sain sellega väikeses parklas kaks ringi teha ja mulle tundus ratas koolirattaga võrreldes nii palju raskem, et ma ei olnud kindel, kas julgen sellega läbi Tallinna sõita. Silvergi ei tundnud end väga enesekindlalt, tal oli viimasest mootorrattaga sõitmisest vähemalt 15 aastat möödas… Lõpuks jäi ikkagi nii, et linnast välja sõitis Silver ja sealt edasi mina ning tegelikult ei olnudki ratas kuidagi raskem, lihtsalt esirehv oli veidi tühi ja kulunud, mistõttu lenks kiskus, aga maanteel see tunda ei andnud ja linnas ma seda ka enam väga tähele ei pane (rehvis on nüüdseks õige rõhk ja uued rehvid tellisin ka ära).

Sõitsime otse maale, kus kõik juba ootasid, et mu sünnipäeva tähistada, aga keegi ei osanud oodata, et ma sinna mootorrattaga jõuan. Isegi lapsed ei teadnud, mille pärast me Tallinnasse läksime, nii et nende jaoks oli see ka suur üllatus ja nad olid mootorrattast vist isegi suuremas elevuses kui mina. Kõik muidugi elevuses ei olnud, aga olin sellega juba eos arvestanud, et kuskilt tuleb ära küsimus, milleks mul mootorratast vaja on. See tuli ja ma vastasin, et seda polegi vaja, aga see on miski, millest olen 22 aastat unistanud. Kui ma selle numbri välja ütlesin, siis tundsin end järsku väga vanana…

Tegelikult olin ma väga noor, kui hakkasin külapoiste mootorratastega ringi sõitma, täpsemalt 12-aastane. Mu veidi vanematel sõpradel olid siis külgkorviga Iž Planetad ja Jupiterid, mille lenksu mind lahkelt lubati. Aasta hiljem sõitsin juba külgkorvita ringi, sõber tagaistmel… Ühest küljest on mul sellest ajast nii ägedaid mälestusi, ent teisest küljest ei taha ma meenutadagi, kuidas ma sõitsin ringi poolpaljalt ja sageli ilma kiivrita. Praegu on mul siiski mõnus naeratus näol ja silme eest need pildid, kus sai mootorrattaid vändast käima löödud, mööda põlluvaheteid sõidetud, talvel jää peal piruette tehtud, garaažis tihendeid välja lõigatud ja nii edasi. Mulle meenub isegi selle ajaga kaasas käinud lõhn.

Naabritüdruku isal oli Minsk, sellega sõitsime kõige rohkem ringi ja kui ma sõpradega sõites kunagi ei kukkunud, siis sõbrannaga käisime küll korduvalt käna. Me muidugi sõitsime ka iga ilmaga ja teedel, millel tegelikult ei kannatanud sõita. Temaga sõitmisest on üks selline mälestus ka, kus me peaaegu jäime politseile vahele. Olin mööda kitsast kõrvaltänavat lähenemas peatänavale, kui nägin läbi heki autorattaid, mis liikusid kahtlaselt aeglaselt, nii et peatusin, lasin motikal veidi tagasi vajuda ja rohkem heki varju jääda ning järgmisel hetkel sõitiski meie nina alt politseiauto mööda. Väga vähe jäi puudu, et oleksin ristmikule välja sõitnud ja seal politseile teed andnud.

Kui ma olin 17-18, siis hakkas muutuma nii tutvusringkond kui ka mootorrattad, ent uued sõbrad olid samuti lahked ja sain päris mitme baigiga proovisõitu teha. Esimesel korral kukkusin ka, kui kallakult stardides vasakpööret tegema hakates ratta välja suretasin – sõber ütles, et ta oli sellega arvestanud, aitas ratta püsti tõsta ja julgustas edasi sõitma. Sõitsin ja sain maitse suhu.

Ei läinud kaua mööda, kui Silver tegi ka load (ma oleks ka teinud koos temaga, kui ma poleks liiga noor olnud) ja ostis mootorratta, aga sõitmas me väga ei käinudki, sest ta oli kogu aeg komandeeringutes ja Honda CBR polnud enam see masin, millega ma oleks võinud põldude vahel sõita. Ma aeg-ajalt selle siiski käima panin ja tegin kas või ühe glamuurse ringi lauda ees, et veidigi tunda mootorrattast rõõmu. Mõnel üksikul korral tundsin ka pisut rohkem rõõmu, ent vanust oli selleks ajaks siiski nii palju juurde tulnud, et väga ei kippunud enam lubadeta ringi sõitma. Oli ka neid päevi, kus panin tsikli niisama käima, et lihtsalt selle häält kuulata. Muide, pärast ratta maha müümist nägin seda veel mitu aastat unes ja osad unenäod olidki sellised, kus ma lihtsalt proovisin, kas Honda läheb veel käima.

Nüüd, kui mu mootorratta omamise unistus on täitunud ja olen selle töökaaslase garaaži mahutanud, jalutasin ma ükspäev koeraga sedasi garaažist mööda, et ma isegi ei vaadanud ukse poole, sest mul ei olnud meeles, et selle taga seisab minu mootorratas – see lihtsalt ei ole mulle siiani päriselt kohale jõudnud. Loomulikult ei seisa mootorratas ainult garaažis, olen sellega ikka sõitmas ka käinud, näiteks Lidli pirukate järel, hehee.

Järgmisena (aga mitte sellel aastal) võtan ette C-kategooria tegemise ja sinna otsa CE või siis kohe T, sest eesmärk ongi tegelikult sõita traktoriga 18 000 kg täismassi piiranguta. Seda kirjutab siis inimene, kellel oli võimalus teha koolis T-kategooria tasuta ära, õigemini oli see mul kohustuslik, aga ma hakkasin süsteemile vastu ja jätsin kooli pooleli… Kahju, et ma seda psühholoogile ei öelnud, ta oleks mu üle uhke olnud. Kes sellele naljale praegu pihta ei saanud, siis lugege eelmist postitust.

Aga nüüd ma kirjutasin küll selle aasta normi täis, nii et kohtume järgmine aasta jälle!

PS. Korrutasin siin, et minu mootorratas ja ma ostsin, aga tegelikult on see ikka meie oma, mille eest koos maksame, mul on lihtsalt mõnus täiskasvanud inimese tunne, sest nii ratas kui kohustus on minu nimel. Samal ajal on mõlemad autod Silveri nimel, aga Chryslerist räägime kui minu autost, sest sellega sõidan peamiselt mina, samas Škoda liisingut maksan sageli enda kontolt (meil pangakontod omavahel ühendatud), sest mulle lihtsalt meeldib kuu alguses kõik arved ära maksta, mitte oodata, millal miski ise maha läheb. Edaspidi üritan seda siiski vältida, sest pidin andma pankadele aru, miks ma Silveri liisingut maksan, aga see kõik on juba hoopis teine teema.