Esmalt hea uudis – antibiootikumid toimivad uskumatult kiiresti, täna hommikul oli juba palju parem olla kui eile ja täna õhtul on veel parem olla kui oli hommikul. Võin öelda, et vaid 3 tabletti tegid mind juba peaaegu terveks, kurk on veidi kuiv ja kähe, aga paistes ja valus enam mitte. Tõeline ime! Ärge saage valesti aru, ma ei kummarda absoluutselt antibiootikume, iga kell eelistaks ilma hakkama saada, aga seekord olen neile tõesti tänulik, sest veel eile olin ma väga haige, aga täna peaaegu terve.
Nüüd halb uudis. Koristasime täna keldrit, sest ammu on juba piinlik, et meie asjad on otsapidi keldri ühiskasutataval alal, sest need lihtsalt ei mahu boksi ära. Viimases on kõike – ehitusmaterjalide jäägid 2008. aasta remondist, igasugused erinevad asjad, mille erinevad üürnikud on meile jätnud (näiteks lõhkenud rehv koos veljega, vanad riided, veidi mööblit, moraalselt ammu aegunud lastetarbed ja nii edasi), ehitusjäägid majaremondi ajast, mille kolides majast kaasa tõime, 8370934 pappkasti, vanad lauanõud, mille vanaema surma järel endale krabasin, väikesed kohutavas olukorras mööblitükid, mille vanaema surma järel endale krabasin (mitte krabamise pärast, vaid seetõttu, et need olid vanaema omad ja seetõttu ma nendest ei loobu ka, emotsionaalselt hindamatu väärtusega ja ükskord need leiavad meie kodus väärilise koha), kõrvale pandud laste mänguasjad, jõuluehted, kastide viisi raamatuid ja nii võiksingi jääda seda nimekirja jätkama…
Korjasime välja mööbli, vankrid, mida me pole viimase aasta jooksul vist kordagi kasutanud, vanaraua ja veidi lõkkekraami, aga meie boks jäi endiselt nii täis, et mahtus vaid uksest sisse astuda ja me isegi ei loopinud kõiki asju sisse tagasi, osad asjad jäid boksist välja seina äärde seisma. Ma hoidsin vahepeal peast kinni, et kuidas küll 9 aastaga siia nii rõvedalt palju asju on kogunenud, et nüüd ei oska sorteerimist kuskilt otsast alustada. Oleks siis, et ainult siia…
Kuhu me viisime need üleliigsed asjad? Prahi minu vanemate juurde lõkkesse, vanaraua Härra vanemate rauahunnikusse ja mööbli sinna, kus seda oli juba niigi, Härra venna tühjale pinnale. Ma isegi ei mäletanud enam osa mööblit, mis tema juures seisab, ma lihtsalt seisin mööbli keskel ja tõdesin, et me oleme haiged kogujad. Olgu, suurem osa mööblit läks sinna siis, kui majast loetud päevadega kogu sisustusega juba sisustatud korterisse kolisime ning üleliigse mööbli müümiseks aega ei olnud, aga vahepeal on möödunud aasta…
Ja nii mööbel lihtsalt kopitab kuskil tühjas ruumis, sest äkki kunagi läheb meil vaja:
- väikest nurgadiivanit
- diivanvoodit
- söögilauda
- toole kuuele
- kaheinimese voodit
- poolnari
- puidust kummutit
- mööbliplaadist kummutit
- puidust diivanilauda
- mööbliplaadist diivanilauda
- telerialust
- kõrget kummutit
- ümmargust lauda
- peeglit
- 160 cm laia rulood
- 175 cm laia rulood
- tumbat
- katkiseid aiatoole
- nõukaaegset pesukappi/kummutit
- kergkäru
- vankrit
- väikest riiulit
- veidi suuremat riiulit
- võrevoodi alla mõeldud mänguasjakasti, mille 6 aastat tagasi ehitasime
Meil pole juba pikka aega isegi võrevoodit… No ei lähe neid asju vaja. Istusime ja mõtlesime, mida nendega peale hakata. Ükshaaval on täiesti mõttetu müüa, sest mööbel on meist lihtsalt niivõrd kaugel, et iga mööblitüki pärast ei hakka me seda maad maha sõitma. Ühepäevast müügipäeva on ka keeruline teha, sest mööbel on suures osas lahti võetud ja pole nii palju ruumi, et saaks kõik kokkupanduna nii öelda müügisaali sättida. Lisaks on tegu Härra venna pinnaga, kus mingi müügipäeva korraldamine pole üldse meie teha ja isegi kui oleks, siis keegi ei garanteeri, et kõik asjad ära ostetakse. Kui annaksime niisama ära, siis ilmselt oleks järjekord ukse taga ja mure murtud, aga ei raatsi, sest võiksime teenida sealt oma spaaraha ja veidi veel teistele ka jagada.
Nii seisab meil majatäis mööblit ühes kohas, kolme auto jagu rehve teises kohas ja lisaks seisab veel kolmas auto ka seal, asjade alla mattunud keldriboks on endiselt asjade alla mattunud, minu voodi kõrval on virnas raamatud, lauamängud, pusled, riided, jalanõud, mis tuleks ära jagada ja maha müüa, esikus on hunnikus keldrist toodud riided ja jalanõud (nii meie kui ka endiste üürnike omad), mis tuleks kriitilise pilguga üle vaadata ja laiali jagada.
Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas meil tekkinud nii palju asju, et me aastaringi neid asju ainult sorteerimegi ja otsime neile uusi kohti. Selline tunne, et kui ühest asjast lahti saame, siis tuleb kaks asemele. Ma ei mäletagi enam, millal oli viimati selline seis, kus meie toanurgas ei olnud ühtegi sorteerimist ootavat või juba sorteeritud, kuid uut kodu ootavat kilekotti/kasti.
Viimasel ajal olen sageli meenutanud seda, kuidas ma ammu enne laste sündi emale ette heitsin, et tal kõik kapid, kapipealsed, riiulid ja nurgatagused asju täis on ning kuidas tema selle peale vastas, et küll ma ükskord ise näen, kuidas ajaga asju koguneb ja kuhjub. Ma ei uskunud, aga tuleb välja, et ta pani mulle needuse peale ja nüüd nii ongi.
Kui ma mõtlen sellele aja- ja energiakulule, mis üleliigsete asjade likvideerimisega kaasas käib, siis mul hakkab pea valutama, kuid see tuleks nüüd hurraaga ära teha, et siis mõnda aega jälle rahulikult edasi elada. Homme jätkame keldri tühjendamisega, kust järgmine koorem läheb jäätmejaama. Edasi lähevad osad asjad suurperedele, osad asjad õele, osad asjad müüki, osad kaltsuvaibaks, osad prügikasti, mina hulluks, sest ma ei suuda otsustada, kas visata puhtad ja terved, aga vanamoodsad teksad kaltsukotti või viia suurperedele, siis hakkab müümata asjadega see sorteerimisring jälle otsast peale. Igatahes lähen ma parema meelega sedasi asju likvideerides hulluks kui sedasi:
Ups, keldriboks näebki juba sarnane välja.
Kas sa sedasi siis ei mõtle,et võibolla on keegi hädas inimene, kellele täpselt sinul üleliigne asi ära kuluks.. 🙂 Ise mingis postituses rääkisid just et liigtarbimisest/ületootmisest loobumine on ökoloogilist jalajälge vähendav ja säästlik. Lisaks ka seda, et andmisrõõM on suurim rõõm.
Inimesed tihti lobisevad ja seletavad, aga väga miskit tõsiselt ei võta. Kahju sellest!
Andmisrõõm ongi suurim rõõm, aga kurb kuulda, et seetõttu peaks olema meil kohustus kõik asjad tasuta ära anda. Nagu meile ei kuluks praegu üleliigsete asjade eest saadavad eurod ära.
Ma võin julgelt öelda, et me anname oma pere eelarvest märkimisväärse osa ära. Alustades laste riietest ja jalanõudest, mis lähevad kõik 100% tasuta ära (v.a need, mille olen uuena ostnud, aga mis pole lastele selga/jalga sobinud ja mille asemele olen omakorda uued ostnud) ning mille arvelt ei saa ma laste riietele ja jalanõudele kuluvaid summasid vähendada. Mööblit oleme samuti ära andnud, ei ole kade olnud, viimased üürnikudki läksid siit kahe riidekapiga ja samal ajal maksime neile tagasi kogu raha (ka kommunaalide, vee, elektri jms peale kulunud raha), sest nad said siin elada vaid 2 kuud.
Samal ajal ei saa me ise kuskilt tasuta riideid või mööblit või elamist, ka vanemate juures elades maksime neile üüri. Lisaks ostsime ka sinna mööbli, nii et ka seal on meil hetkel lühike narivoodi, väike suwemi voodi, võrevoodi ja need kõik hakkavad lastele väikeseks jääma, mis tähendab, et peame uued asemele ostma ja meie suhtes oleks ebaaus, kui neli voodikohta kingime ära, et siis avaramad neli asemele osta.
Kui me ei peaks raha lugema, siis muidugi annaksin kõik asjad ära, auto samuti, ja annaks veel kogu üleliigse raha ka ära. Või noh, praegu andsime ära ka seda, mida meil tegelikult hetkel ei ole, nii et saab ka puuduolevat raha jagada. 😀
Mööblihunnik on kogunenud olude sunnil. Korter sai kogu mööbliga välja üüritud, sest muud võimalust ei olnud, maja saime kogu mööbliga, millest enamuse andsime ära ja ise ostsime sinna pärast remonti uue mööbli, sest muud võimalust ei olnud ja nii oli korterisse tagasi kolides palju asju topelt. Korteris on palju vähem ruumi, nii et kogu maja mööbel ei mahtunud siia ära ja üleliigse mööbli hulk kasvas veelgi. Olles kulutanud sedasi mööbli peale suuri summasid (ja korteri mööbli eest maksame veel 6 aastat pangale tagasi), siis võiks natukesegi endale tagasi ka tulla. Ega meil ka raha puu otsas kasva. 🙁
Hmm, porks’ile. Ma saaks aru su kommentaarist, kui blogipidaja oleks miski lastetu miljonär, kes varanduse ilma lillegi liigutamata päranduseks saanud vms. Aga tegelt on tegemist 4 LAPSE EMAGA, ehk siis ta võiks kuuluda hoopis sinna gruppi, keda abistatakse ? Suurpered ja nii ? Aga näe, nad ei kysi kelleltki midagi, ja saavad jummala hästi hakkama. Nyyd syydistada suure pere ema, et ta uue (paraja) mööbli ostmiseks tahaks selle ostu finantseerimiseks vana maha müüa, ma ei tea… Et pigem peaks ta selle tasuta ära andma – monele alkohoolikutest vanematega suurperele ? Või kellel veel rohkem abi vaja, kui suurpere emal ? Blogipidaja on eeskujulikult hakkamasaav oma elu ja lastega ma leian, myts maha.
Ma tegelikult kirjutasin postituses, et saaks sealt näiteks spaapuhkuse raha, aga see muidugi võimaldakski mõlemat lubada, nii uut voodit kui ka lastega väljasõitu Kubijale, ei peaks viimasest loobuma praktilisemate ostude pärast. Viimati oli meil selline ööbimisega väljasõit 6 aastat tagasi ja nüüd kõik 4 juba nii suured, et see oleks tore vaheldus meile kõigile. 🙂
Seda ka, et eeskujulikult hakkamasaav ma tegelikult ei ole, majanduslikult saame hakkama vaid tänu perepeale, tema on see tubli! 🙂
Kui hakkad suurperedele asju viima, võta mu kotid ka kaasa. Korjan ja pakin ja asjad seisavad aga kuidagi ei teki seda hetke, et need mu kodunt minema läheksid. ?
Mina olen välja mõelnud, et kus on lapsi seal on ka asju, sest nende kasvades tulevad igasugused mõtted ja uued ideed ning vajadused. Ära andmise puhul ongi suurim mure, et kuhu ja kuidas ja millal.
Hoidun hirmuga poodidest, et asju koju juurde ei tuleks, kuid neid ikkagi tuleb, sest ma ju ei ela üksi!
Ps! Välismaal on garaažimüügid, ma tõsiselt mõtlen, et miks meil ei võiks olla keldrimüüki. ? Samas ei kujuta ette, et siin viieka ees oma asjad letti lööksin… nokk kinni saba lahti.
Kuna ma viin asju juba viimased 4-5 kuud ja need pole magamistoast ikka kaugemale jõudnud, siis võib veel veidi aega minna. 😀
Kui lõpuks minema saan, siis annan märku. 🙂
Mul on siis pikem hoog sees, viimati viisin suvel ja nii kui koju jõudsin avastasin, et oleks pidanud ikka selle ja tolle ka kohe kokku panema ?
Ma saan täiesti aru, et iga sent on oluline. Aga kui variantideks on niisama seisev ja pinda kinni hoidev mööbel ning nende tasuta ära andmine siis mina olen see tüüp, kes lihtsalt asjad niisama ära annaks. Kohe kindlasti mitte seetõttu, et raha on palju vaid pigem seetõttu, et asjade müümine, pildistamine, ostjatega suhtlemine ja kokkulepped on ka energiakulukad. Või noh, mõned väärtuslikumad asjad küll pildistaks üles ja pakuks mõnes FB grupis aga kui kraam nädala-paariga endale uusi peresid ei leia siis annaks või niisama ära.
On mingi teooria, et liigselt seisvad asjad hoiavad energiat kinni ning liigsetest asjadest vabanemine toob kergema hingamise ja parema energia kogu elus 🙂
No pinna kinni hoidmise ja tasuta ära andmise vahel on veel variante ning ka tasuta ära andmine on tegelikult energiakulukas, sest ikka pean pildid tegema, kuulutama, kokkuleppeid sõlmima, korduvalt 30 km kaugusel mööblit näitamas/ära andmas käima ja iga kord sedasi kütusekulu näol 8 € peale maksma, võib-olla tuleb mööbliese veel endal kohalegi viia, sest hädas inimesel pole transporti, millega vajalik asi ära viia ja nii edasi.
Kui need liigsed asjad olid silme alt ära, siis oli ka täitsa kerge hingata. 😀
Ega seal üleliigse mööbli hulgas üht vana ümmargust vaheplaadi abil pikendatavat lauda pole??
Kahjuks sellist ei ole. Kunagi oli, aga enam mitte. 🙁
Mina tegin nii, et üildistasin kõik üles ja panin ostasse müüki. Asjad, millest lihtsalt lahti tahtsin saada, panin 1 sendise alghinnaga, need mille eest raha tahtsin saada, selle alghinnaga, mida oleksin asja eest tahtnud. Panin pika, 1 kuulise oksjoniperioodi, selgitusse kirjutasin kindla kuupäeva, millal saab järgi tulla. Kõik asjad sai müüdud, mõne hind läks uskumatult kõrgele, osa mööblit läkski 1 sendiga, aga ma sain neist lahti.
Kuna ise kohapeal enam ei elanud, siis tegingi ainult ühe kindla kättesaamise päeva.
Pilte tegin igast asjast vähemalt 4 ja kirjeldus sai ka põhjalik tehtud, kogu kodutehnika kohta kirjutasin, et müün vana, parandamist vajava esemena, isegi kui see tõsi ei olnud, sest siis oli kindel, et hiljem pretensiooni ei tule. Korralikku kodutehnikat muidugi ei müünud ka, aga varuosadeks osteti ka pesumasin jms. asjad ära.
See on ka väga hea variant, kaalun seda, kui müügipäev ei õnnestu. 🙂
Vabandust kirjavigade eest 🙂
Ma ei pannud tähelegi. 🙂
Vanamoodsad teksad – paku FB Õmblus-ja/või käsitöögrupis – leiavad kindlasti uue omaniku.
Ei peagi pakkuma, saaksin need kohe kaltsukotti visata ja käsitöömemmedele saata, aga selliste asjade puhul hakkabki süda valutama, et äkki keegi kannaks neid ja nii ma end hulluks ajan.
Teil seal sarnast Uuskasutuskeskust või Sõbralt-Sõbrale poodi pole, kuhu selliseid korralikke aga küsitava kasutusega riideid anda? Tean, et Uuskasutuskeskustes tehakse ka neist moest väljas olevatest asjadest uusi. Samas liigub seal inimesi, kes just otsivad materjaliks sarnaseid asju.
Minu asjad, mis pole müügiks piisavalt väärtuslikud, kuid samas siiski korralikud leiavad just tee sinna. Ei saa välistada, et mõned asjad loetakse ka rämpsuks seal, aga see on paratamatu.
Täpselt. Puhtad ja terved, aga vanamoodsad – no ma ei tea, mina ei paneks skinny jeanse või mis nende kingalusikaga jalgakäivate asjade nimi on? raha eest ka jalga, aga vanamoodsate pükstega metsa seenele või aeda peenraid kaevama läheks iga ilmaga (ma olen muidu täiesti seelikuinimene). Samuti kannavad mu lapsed pori-ilmaga kodus moealaseid jubedusi, sest neist ei ole üldse kahju, kui puu otsas ronides lõhki tõmmatakse. Kõik on kuskilt kaltsukotist või kellegi ülejääkidest saadud. Ikka anna puhtad ja terved asjad edasi, keegi leiab neile rakenduse.
Minu meelest Ülle soovitus on suurepärane – täpselt see, mis sul vaja. Ma ise olen ka osta.ee kaudu igasugu asju “ära andnud” – panen olematu hinnaga müüki, et ÄKKI on mõni, kes tahab maksta. Kui ei, vähemalt viiakse jalust ära 🙂 Olen saanud nii sente kui paar eurot kui ka üle 100 euro. See kuu aja pikkune oksjon ja kindel ära viimise kuupäev on geniaalne, ma ise piirdusin nädalaga. No ma elasin ka koha peal, selles mõttes polnud vahet. Inimesed said käia, kui oli neile sobiv aeg.
Tasuta ära andes ei ole sa kohustatud pakkuma transporti. See on soovija enda asi, kuidas ta ära viidud saab. Ja sina ei pea hoidma asja kinni esimesele soovijale, vaid võid anda sellele, kes esimesena järele tulla saab. Lihtsalt siis tuleks seda kohe mainida. Aga jah, osta.ee tundub sinu puhul palju parem lahendus 🙂
Minul on ka blogikommentaarides imestatud, et kuidas ma muudkui koristan ja annan ära ja ikka ei saa omadega valmis. Ei tulnudki välja, kas küsijal endal on lapsi. Või kui tihti ta kolinud on 😛
Sest et jah, minu kogemus ütleb küll – mida rohkem lapsi ja kolimist, seda rohkem ebavajalikku kraami. Ideeliselt peaks kolimine küll olema võimalus asjad üle vaadata ja kõigest üleliigsest vabaneda, aga tegelikkuses. Oh jah. Eriti kui kolimine käib mitme riigi vahet 😀
Asjade ära andmine on NII mõnus ja vabastav. Võta kätte ja tee ära! Ma olen praeguseks suht kõigest ebavajalikust lahti saanud, ainult mingid viimased üksikud asjad ja prügimäe tiir veel ka tegemata. No ja siis alles jäänud asjade koristamine. Aga mul on elus praegu nii palju asju korraga kapi otsas, et olen tänulik, kui jõuan nõud ja pesu puhtana hoida ning hommikuti magamistoas voodi ära teha 😀
Muidugi ei ole kohustatud, aga ma olen pehmo. Kui keegi õnnetu kirjutab, et tal oleks väga vaja, kuid kahjuks transporti pole, siis mul pole südant karjuda: “Järgmine!”.
Osta.ee variant on mugav küll, aga kuna mööbel seisab praegu nagunii suletud poe pinnal, siis võiks selle poe lihtsalt üheks päevaks uuesti lahti teha ja enne seda pikalt kuulutada, et tuleb selline tühjendusmüük. 🙂 Eks vaatab, mida poe omanik sellest arvab.
Ma veel lisaks, et mida rohkem lapsi (4), mida rohkem kolimisi (3), mida rohkem möbleeritud pindasid (oli 3, nüüd koos vanematekoduga 2), mida rohkem üürilisi (5), kes enda jaoks ebavajalikuks osutunud kraami lahkudes kaasa ei võta, seda rohkem ebavajalikku kraami.
Mulle meeldib see tunne mis tekib kui oled üleliigsetest asjadest lahti saanud! No kuidagi ülihea on olla lihtsalt. Justkui miski suurem murekoorem oleks õlgadelt langenud :).
Ma tegelen siin vaikselt laste väikseks jäänud riiete ja tarbetuks osutunud esete müügiga. Üpris aeganõudev protsess on see kõik, kuid kui millestki õnnestub lahti saada, on kohe nii nii hea tunne. Hetkel andsidki veidi motivatsiooni, et peaks uuesti laste riided kuskile kuulutusena üles viskama :).
Seda ka, et ma olen ka ikka imestanud, et KUIDAS saab nii palju kola koguneda. Just oma vanemate juures. Aga eks nendel on ka see asi, et kui midagi saada polnud, oligi tavaks kõik alles jätta. Sellist ära müümise kommet justkui polnud. Mina vaatan niisama seisvaid esemeid, et ah, mis nad ikka seisavad, parem müün. Aga tean, et minu ema/isa vaatavad selliseid asju hoopis selle pilguga, et ÄKKI läheb neid veel kunagi vaja.
Minu isa on jälle selline, et kõik, mis seisab, lõkkesse, sinna läksid ka vanaaegsed raadiod ja muud vahvad asjad, aga ikkagi on neil liiga palju asju. Härra vanemad on teistsugused, kõik hoitakse alles ja Härra on üsna samasugune, ma sain alles nüüd ära visata tema kutsekeskkooli aegsed vihikud, siiani rändasid need aastaid meiega kaasas, et äkki läheb vaja… 😀 Ma sellise kraami suhtes olen ikka üsna isasse ja nii on juhtunud, et olen minema visanud midagi, mis hiljem tegelikult oleks ära kulunud või mida oleks olnud huvitav vaadata. Et ei ole ikka ühtemoodi hea ega teistmoodi hea. 😀
Minu kooliaegsed vihikud on veel vanemate pööningul. Ma ei teagi kas ma neid ikka suudaksin ära visata :D. Mulle ei meeldi tarbetult seisvad esemed, aga nendel vihikutel on sentimentaalne väärtus justkui :P. Et eks ongi, et osadest asjadest lahti saamisega pole probleeme, aga teistega on jälle nii, et justkui ei taha ega raatsi. Aga teiste asjadest lahti saamine on alati lihtsam :D. Õel, aga nii on :P. Ma olen mehe asju ikka iganes sortinud :D.
Lõpetasin peale kaheaastast maal elamist oma koristustega majas ja võin nüüd julgelt hõisata, et mul on Peremehega kahepeale alles vaid 100% vajalikud asjad! 🙂 Panin viimati samamoodi väga okeid asjad millest niisama loobuda ei taha, soov.ee’sse võileivaraha eest müüki. Sest iga sent on meile siiski oluline. Samas on korralikke asju mis ootavad lähipäevil heategevusse andmist (suurperedele jne) Oi, see koristamine on nii lõõgastav, hakka või teenust pakkuma 😀
Hahaa, kujutan ette, kuidas lõõgastumisest saab kohutav stress, kui tellin Sind keldriboksi koristama. 😀
Me tuleme Krishteliga koos su keldrisse lõõgastuma 😛 Teiste asju on alati kergem koristada 😀
Kui Härra asju sorteerida, siis lõõgastuda seal küll ei saa. Neid asju on nii palju ning mõned asjad on tundmatud. Ma eile viskasin talle nina alla, et mida sa sellega teed, mida sa tollega teed, milleks sul seda on vaja ja nii edasi ning tal oli asjalik vastus kõigele olemas. 😀
Mu kaasa vanemad on need, kes hoiavad alles igasuguseid asju! Neil on riideid, mida nad ei kanna juba aastaid, jalanõud, mööblit..aga ära visata ka ei raatsi, eksole.
Ma ise vihkan üleliigseid asju ning meie kodus on reegel, et lisamööblit, kuhu veel mingit suvalist kraami mahutada, ei osta (kuigi jällegi, kaasa vanemad proovivad koguaeg moosida, et äkki lisada sinna veel üks kummut või sinna veel üks riiul).
Mööbel vii Huljale Männi ärisse. Täispuitmööbel läheb sealt kiirelt hea hinnaga.