Paar kuud tagasi, kui vanemate juures olin, tuli isa tuppa ja torises, et kogu õu on koerajunne täis ja tema vahetab koera alpaka vastu, sest viimane on intelligentne loom ja käib ainult ühes kindlas kohas hädal. Mul tekkis kohe huvi, kes see alpaka on ja kui isa teda kirjeldas, siis sain aru, et me ei paitanudki Soomes laamasid, vaid alpakasid.

Isa oli kuskil infopäeval nende kohta kuulnud ja oskas aplakade kohta palju rääkida, minul tärkas kohe nende vastu huvi. Unistasin ma ju majas elades kitsest või lambast, aga nende puhul saigi saatuslikuks see, et ma ei tahtnud aeda pabulaid, aga alpakaga seda muret poleks. Ainult see mure oli, et meil pole enam maja, kuid huvi pärast vaatasin ikka alpakade kuulutusi ja pidin tõdema, et isegi, kui meil oleks maja, siis nende hind käiks üle jõu. Loobusin oma alpaka mõttest juba eos.

Aga mõned päevad tagasi sattusin juhuslikut Soovi kuulutuse peale, kus oli peremehe halva tervise tõttu alpaka Paco ära anda. See on jälle see koht, kus ma eriti midagi kaaluma ei hakanud, vaid kohe kirjutasin, et olen valmis loomale kodu pakkuma. Nii minu kui ka Härra vanematel on (pool)tühjad laudaruumid, kus saab teda pidada, kui tõesti kuidagi korteris  koos hakkama ei saa. Aga eile tõime ta ära ja hetkel tundub, et kooselu korteris on täitsa võimalik.

Küsisin vanalt omanikult ühe kühvlitäie Paco kakat kaasa, asetasin selle esikunurka kile peale ja tõepoolest on alpaka intelligentne loom, ta käibki ainult selle kile peal oma hädasid tegemas. Ehitasin kilele raami ümber, et servad oleksid kõrgemad ning panin turvast sisse, et piss mujale ei voolaks ja hea oleks tema “turbakasti” puhastada. Turvast ta küll tassib kastist välja ning juba on mööda elamist hein ja vill ka laiali, aga tuleb lihtsalt hakata rohkem koristama. Lapsed on täna teda juba kolm korda kamminud, et kodu oleks puhtam ja neile see töö väga meeldib. Varsti ajame Paco siiski paljaks, sest tal endal on lihtsalt liiga palav siin. Pealegi on tema vill väga väärtuslik, parem kui lamba oma ja ilmselt saab sellest villast veidi kasu ka. Meie lambavillapadjad on nii ära vajunud, et nendega enam mugav magada ei ole, aga uusi ma veel ei osta, vaid proovin padjad alpaka villaga täita. Iseasi, kas ma Paco pügamisega hakkama saan, villa lõikamine on üks nendest maatöödest, mida ma olen ainult kõrvalt näinud.

Öösel magas Paco rahulikult minu voodi kõrval ja mina sain ka rahulikult magada, sest ükski kass ei käinud öösel kiusamas. Robin tunneb Paco vastu huvi küll, aga nii julge ta pole, et Paco lähedale tuleks, kuid küll nad ära harjuvad. Alpaka ise on muidu karjaloom ja temale jääb kassidest väheks, nii et esimesel võimalusel oleks talle kaaslast ka vaja, kuid kahte alpakat siia enam ei mahuta. Kuna suveks pean Paco nagunii vanemate juurde viima, sest Soome ma ei saa teda kaasa võtta, siis võib-olla jääbki ta sinna ja saab endale sõbra(d) ka. Aga see kõik on tuleviku muusika, praegu tunneme rõõmu oma uuest pereliikmest, Pacost:

PS! Esimese pildi olemasolu meenus tänu sellele postitusele ja pika mõtlemsitöö peale meenus, et eelmisel suvel tehtud pildid on kõik mu vanas telefonis, mille ekraan on katki ja mis oli laste mänguasi. Pika jamamise peale sain siiski telefoni nii palju tööle, et sain sealt 135 pilti kätte. Sorteerin need ka millalgi ära ja siis tuleb “Hetked telefonist vol 3”.