Eile võtsime poole kuue ajal õhtul suuna kodu poole, umbes neli tundi hiljem astusime oma kajutisse, kus tegime filmiõhtu, et aeg kiiremini mööduks. Sinna juurde kuulusid ka krõpsud, mida käisime Teise ja Neljandaga (meil oli Härraga kokkulepe, et me ei hakka kuuekesi kuskile trügima, vaid käime kordamööda ringi, mina nii öelda raskemate lastega ja tema sõnakuulelike paipoistega) laeva kauplusest ostmas ja kui ma juba parfümeeriaosakonnast läbi käisin, siis testisime erinevaid lõhnaõlisid ning leidsime kõik oma lemmiku, mida endale peale pihustasime. Väike asi, aga laste jaoks oli see nii suur elamus, ikkagi esimene kord.

Ja mina ostsin oma elu esimese huulepulga, kuigi ma tegelikult ei kasuta meiki. Jaanuaris kaotasin kolimise käigus oma ainsad ripsmetušid ka ära ja alles viis kuud hiljem oma sünnipäeval tundsin nendest puudust. Tegin siis endale kingituse ja ostsin uue ripsmetuši, mille peale kandmise järel kuulsin korduvalt, et näen nii hea välja. Kes siis ei tahaks hea välja näha?! Kui Härra veel ohkas, et oleks need huuled ka värvitud… No eile õhtul lõpuks olid ja Härra ütles, et ma näen välja nagu kloun. Kes tahab näha välja nagu kloun?! Ma vist annan selle huulepulga oma emale.

Ühesõnaga oli kojusõit täitsa tore. Tore tähendab siis seda, et ei olnud hetki, kus oleks tahtnud juukseid peast välja kakkuda. Kahjuks tekkis see hetk kodus, kui läksin kööki ruloosid alla laskma ja tundsin, et midagi kleepus jala all. Härra pani tule põlema ja vaatepilt pani appi karjuma – keegi oli meie külmkapi ära tapnud!

Vaatepilt oli lihtsalt kohutav ja tekkis küsimus, kas meil oli vahepeal vool ära või andis külmik otsad, sest hallitust oli juba väga palju tekkinud, ka külmkapi sisse, kuhu me unustasime porru, hiina kapsa ja tomatid. Need ei näinud enam enda moodi välja, nii et võis eeldada, et külmkapp polnud pikka aega töötanud. Elektrilevi kodulehel tarbimisajalugu uurides selguski, et külmik hakkas 9. juunil streikima, 12. juunil jäi päris seisma ja 21. juunil hakkas uuesti tööle, aga endiselt streikides. Kui eile koju jõudsime, siis külmik töötas, aga pärast ukse avamist jäi vakka ega teinud teist nägu ka, kui sai külma juurde lisatud. Ega ta ei võinud ju näiteks 3 nädalat tagasi ära surra, ikka siis, kui meid kodus polnud!

Kuna me jõudsime koju kell pool kolm öösel, siis jätsime koristamise hommikuks. Kardin ja meetrine jupp nööri läksid prügikasti, samamoodi pea kõik, mis külmikus oli ja seal oli palju, alustades jäätistest lõpetades atoopilist dermatiiti raviva hormoonsalviga. Täitsa kahju oli! Prügimäele läheb ka külmkapp ise, sest parandada ei ole seda mõtet, esiteks on see vana (täpset vanust ei oska öelda, sest tuli majaga kaasavaraks, aga välimuse järgi pakuks 15+ aastat) teiseks võtab see nii palju voolu (kaks korda rohkem kui võtavad uued külmikud). Õnneks uut kohe ostma ei pea, meie 9-aastat tagasi ostetud külmik seisab Lehtses, toome selle siia tagasi ja loodame, et see kestab veel mõnda aega.

Meil on praegu täielik kodumasinate surnuaed! Külmik viskas vedru välja, 6 aastat vana nõudepesumasin teeb imelikku häält ega pese nõusid enam puhtaks, elektripliidil ei tööta ahi (õnneks kehtib sellel veel garantii), 9 aastat vana pesumasin lülitab end tsükli jooksul 100 korda sisse-välja, aga käib siiski veel tsükli lõpuni. Meie sülearvutid on ka 5 ja 6 aastat vanad, nii et nende puhul peaks vist hakkama juba palvetama, et need veel mõnda aega kestaksid. Üldse ei imesta, kui kõik mainitud asjad annavad kambavaimus korraga otsad…

Ahjaa, ma unustasin vaiba, see ka haiseb ja kleepub, sest maasikavedelik voolas sinna sisse, aga õnneks see ei hallita, nii et seda ära ei viska, peseme hoopis survepesuriga puhtaks. Nagu ma poleks käinud alles hiljuti Lehtses vaipu pesemas…

Nii et jaanilaupäev algas meil huvitavalt, aga katastroof on nüüdseks likvideeritud, keerame vaiba ka rulli ja viskame autosse ning läheme vanemate juurde paljajalu jooksma, grillima, sauna leili võtma ja jaanimardikaid otsima!

Ägedaid jaane teile!