Neljas on jälle nohus. Ta alles eelmisel teisipäeval sai pärast kahenädalast nohu uuesti lasteaeda ning tänast päeva enam välja ei vedanud, taas nohuga kodus. Tahaks veidi isegi vanduda, sest mul pidi täna olema üks nendest haruldastest päevadest, kus ma olen üksi kodus, aga nii palju siis sellest … Murphy või keegi otsustas mulle hoopis meenutada, miks sellised päevad on haruldased.
Ma ei ütleks, et Neljandal on nõrk immuunsus, sest peale nohu talle suurt miskit külge ei hakka ja ega see nohusse jääminegi alati reegel pole. Aasta alguses hoidsin neli päeva sõbranna nohust last, jätsin Neljanda lasteaiast koju, et nad saaksid koos mängida ning Neljandale see nohu külge ei hakanud, ega ka palavikuviirus, mida kõik poisid samal ajal kordamööda põdesid, Teine veel kahenädalase vahega kaks korda. Samuti jäi ta puutumata eelmisel nädalal rühmas levinud kõhuviirusest, aga nohu korjas jälle kusagilt ülest ja ma julgen juba eos ennustada, et ta on kodus järgmised 2-3 nädalat.
Ta on sünnist alates pidevalt nohus olnud, enamasti on see nohu läbipaistev ja leebe ehk erilist nuuskamisrallit ei ole ning õhk käib ka läbi, aga nohu on nohu, lasteaias ei sobi sedasi käia. Perearsti juures palju kordi kurdetud, LOR arsti juures korduvalt käidud, igasugused proovid tehtud, allergiatestid tehtud, nohu lõpuks adenoidi nohuks diagnoositud, tänaseks adenoid lõigatud, aga endiselt on seis, kus kuu aega terve olnud laps paneb rõõmust käsi kokku lööma. 
Kolmas oli ka sageli nohus, mitte küll võrdväärselt sageli, aga siiski nii palju, et enne adenoidi operatsiooni ei käinud ta vist mitte ühtegi täiskuud lasteaias või siis oli üks selline kuu, sest mingi risti ma oma mäluseinale teinud olen. Tema on pärast operatsiooni olnud 5 kuud nohust prii ja ainus viirus, mis talle siin vahepeal külge on hakanud, oligi too veider paaripäevane palavik, millega midagi muud ei kaasnenud.
Tegelikult on Neljandal ka olukord veidi parem. Kui ta enne operatsiooni oli kodus olnud 3 kuud, siis pärast adenoidi eemaldamist on ta saanud iga kuu veidi lasteaias käia ja seda isegi 2 ja pool nädalat järjest, nii et areng on toimunud. Kuna ta on nii vähe lasteaias saanud käia, siis päriselt kohanenud ei ole ta siiani, terve esimese aasta (noh, need harvad korrad, kus ta lasteaeda jõudis) läks ta lasteaeda nuttes ja ega praegugi pärast haigusperioode see minek eriti leebem ei ole. Kui laps ei oleks sünnist alates nohune, siis paneksin pidevad haigestumised lasteaiastressi arvele, aga praegu panen lasteaiastressi nohu arvele, sest viimane ei lase lasteaiaga harjuda – kui juba hakkab looma, siis jääb nohu pärast jälle pikemaks ajaks koju ning lasteaiaga harjumine algab taas peaaegu algusest.
Muidugi on ka lasteaia puhul edusamme, mõnel hommikul läheb ta rühma isegi täitsa hea tujuga ja kui ma nüüd ei eksi, siis tänaseks sööb ta juba teiste lastega samal ajal samas lauas, mida ta enne ei teinud. Sõpru lisaks oma “kaksikõele teiselt emalt” on samuti leidnud, aga kodus räägib endiselt, et lasteaias on liiga palju müra ning ta ei taha selle sees olla, magada ka ei taha seal. Viimane on arusaadav, ta pole magamisest kunagi suurt lugu pidanud, nii et kodustest lõunauinakutest loobusin juba paar aastat tagasi, aga see lärmi osa on kahtlane, sest kodus ta küll rahu ja vaikust ei hinda.
Tagasi nohu juurde minnes, siis ma ei tea enam, mida teha. Ma tean, mida nohu endaga teha, meil on selleks alati olemas Quixx, hanerasv, sibul (nii toidu sees kui ka rõngastena taldade all), eukalüpti- ja teepuuõli, mesi, inhalaator, aga ma ei tea, mida teha, et ta sellest pidevast nohust nüüd nii umbes viie kuuga välja kasvaks, sest siis ma tahan tagasi kooli minna ja seal ka muretult kohal käia, mitte suurema osa ajast nohuse lapsega kodus olla, kellelegi tema hoidmise eest iga kuu paarsada eurot maksta või teda 25 km kaugusele vanaemale viia, et siis 50 km kooli sõita ja sama ringiga hiljem ka koju tagasi ning sedasi kümme korda kuus autoga, mis rüüpab ka maanteel kahekohalise numbri bensiini saja kilomeetri peale ja mis läheks lõpuks ikka pea sama palju maksma kui lapsehoidja. Mitte et vanaemad üldse kogu aeg võtta oleks, Silveri ema peab end pisikute eest hoidma ja praktika on näidanud, et minu emal on sageli muid tegemisi, mille hulka lapsehoidmine ei mahu.
Muide, postituse pealkirjaga on tegelikult omaette lugu. Me tegime eile väikestega multikaõhtu, sõime sinna kõrvale ka krõpsu ja saatsime sellest peost pildi Esimesele, kes vastas “mida värki” ning kohe pärast seda kasutati samasugust väljendit ka multikas teismelise lumeinimese poja poolt. See pakkus veidi nalja, sest me ise sellist väljendit ei kasuta ja me pole veel päris harjunud sellega, et meil on kodus peaaegu teismeline. Igatahes pärast seda sõnumit tegime omavahel “mida värki” nalju ning täna hommikul, kui Silver tuli magamistuppa ütlema, et Neljandal on paks nohu, oli minu reaktsioon “mida värki?!” ja seda igasuguse naljata, nii et tekkis tahtmine kohe järele hüüatada “mida värki, kas see jäigi mulle nüüd külge?”.
Kas ninaloputuskannu olete proovinud? Tellisin selle blogija Henry soovitusel ja hetkel ainult kiidusõnad! Mu 5-aastasel poisil natuke liiga tihti jääb nohu pikalt vinduma ja läheb üle kõrvapõletikuks. Nüüd viimase nohu ajal loputas kannuga (ja sai väga edukalt ise hakkama!) mitu korda päevas nina ja nohu kadus tõesti kiirelt. Loputasin ka endal nohuga ja kadus kiirelt.
Igatahes soovitan, googelda RhinoHorn ninaloputuslannu (meil on laste oma, ei ole üldse liiga väike täiskasvanule).
Ei ole proovinud, vähemalt mitte sellisel kujul, ampullides olevat soolalahust olen üritanud sedasi endale ninna valada ja ma sain sellega nii halvasti hakkama, et laste puhul selle variandi peale üldse ei mõelnudki, aga lugedes ninakannu õpetust, siis ma lihtsalt tegin seda väga vale tehnikaga. Aitäh soovituse eest, teen kohe tellimuse ära. 🙂
Oh, ära muretse. Ma räägin sulle kohe loo, et sa veel vähem muretseksid. Minu sõber, kes on 26-aastane, on TERVE elu nohus olnud. Reaalselt. Olenevalt aastaajast siis kas leebemalt või teravamalt. Samuti on teinud teste, käinud opil, pidanud gluteeni/laktoosivabu dieete jnejnejne. Ikka nohus. Kuigi, piimatoodete ärajätmisel märkas paranemist, siiski mitte täielikku.
Samas lugesin ma vanade shamaanide nõiatarkusest, et nohu vastu aitab see, kui panna mesi ninasse jooksma. Valgub sulle kurku ja nii parandab seal mingeid kanaleid. Ühesõnaga pidi jube vastik protseduur olema, aga teisalt ka aitama.
Laps ütleks sellise protseduuri kirjelduse peale ilmselt: “Aitäh, aga mina valin nohu!” ?
Ma ise ilmselt ka. Ma arvan, et ma ei saa pesamuna tegelikult isegi ninaloputust proovima, sest ta kardab juba ninatilkasid, mis siis kannutäiest soolaveest rääkida.
Meil on ka lastel ninaga täielik error olnud alati, Quixx jmt ei tule kõne allagi. Mis nina, isegi auru teha ei lasta inhalaatoriga (nagu see valus või kuidagi ebamugav oleks, eks). Seda enam imestasingi ka, et nii asjalikult ja edukalt ise loputas ninakannuga 🙂 Ma olin 100% kindel, et seda ei juhtu ja asi lõpeb lihtsalt kisaga.
Me kasutame nina loputamiseks capsterit https://capster.ee. toimib!
Mina olen ka üks neist, kellel on kogu aeg nohu. Ainult suvel vist ei ole (kui on ilus suvi, kui on vihmane, siis võib ka suvel nohu olla), aga muul ajal – hiljemalt oktoobris olen vähemalt korra nohus. Sügisest suve alguseni on mul ikka nii, et mingi nohulaadne asi on kogu aeg olemas. Ei ole adenoide, pole allergiaid, külma ka pidevalt ei saa. Nii lihtsalt on, olen harjunud, et mina olengi see, kellel erinevates taskutes kümme erinevat salvrätipakki ja kotis tuub kreemi õrna ninaaluse määrimiseks.
Mul on ka alati kreemituub kotis, sest mu suuümbrus ja ninaalune on nii päikese, tuule ja külma suhtes hästi õrnad. Täiesti tavaline on muidugi see, et kreemist suurt kasu ei ole ning käin ikka punetava ja ketendava nahaga ringi. 😀
Soovitan Elizabeth Ardeni Eight Hour kreemi. Aitab kaasa nahapunetuste, põletikuliste vistrike, katkiste huulte, väikeste haavade jms parandamisele. See on hästi rasvane, spetsiifilise lõhnaga. Abikaasa võib küll veidi eemale peletada! 😀 Olen määrinud seda punasele ninaalusele. Põhimõtteliselt on üleöö asi kas väga palju parem või probleem üldse kadunud.
Oh see nohu teema… Minu plika oli ka enne adenoidioppi nii hädas sellega. Temal õnneks aitas.
Plika mul juba 6-aastane, aga ikka aeg- ajalt kurdab, et lasteaias liiga lärmakas. Jätan siis päevaks koju. Kusjuures talle muidu väga meeldib ja minu meelest pole kordagi vastumeelselt lasteaeda maha jäänud. Sama teema, et kodus küll vaikust ei hinda 😉 Ju siis see lärm mõjub teisiti ja väsitab rohkem.
Kui mul lapsed terved ja lasteaias, siis saavad ka enamasti korra nädalas vaba päeva, harva on 5 päeva nädalas lasteaias, ühele nii sobib, aga teine ei tahaks ühtegi päeva käia. Ta tegelikult üldse selline kodu- ja emmelembene, ei taha tavaliselt vanaema juurde ka jääda. 🙂
Tead, meil aitas lapse pideva nohu (ja suht sagedase köha) vastu pesukuivati ostmine. Nagu lõigatud igasugune tatitõbi. Jah, alati on võimalik, et viiene kasvas lihtsalt välja, aga ma ei usu, kuna naabritel paar aastat tagasi sama- laps muudkui nohune ja nemad otsid kuivati lihtsalt mugavusest ja hops! Laps terve! Muidugi vb sa ei kuivatago toas pesu, ei ole nii kursis su pesumajandisega 😀 aga meil oli küll liigselt niiske toas pesu kuivatamisest.
Meil samuti kuivati, restil kuivatame harva asju, mis kuivatisse ei sobi. 🙂
Ma tahtsin just soovitada õhuniisutit. Meil oli ka üks laps keskküttega korteris pidevalt nohune.. seni kuni lõpuks sai ostetud õhuniisuti. Nüüd laps juba suur, aga õhuniisuti taris kaasa ka ühikasse, vastasel juhul on jälle nohus.
Meil on korteris aknad 24/7 õhutusava peal, sageli üldse avatud, õhk kuiv ei ole. Esimesed 2,5 eluaastat möödusid lapsel puuküttega majas, seal oli samamoodi nohune, seetõttu ma toakliimat nohu süüks ei pea.
Mu kolmandas klassis käiv poeg ka pidevalt oli nohus ja haige. Ka peale adenoidide operatsiooni. Allergiatestid negatiivsed, need täppidega käe peale tehtavad. Aga nüüd juba tervem, käib ujumistrennis ka. Viieaastasel pojal tehti vereprooviga allergiatest, mis näitas keskmist tolmuallergiat. Mul lõi kohe tuluke peas põlema, et küllap on suuremal ka tolmuallergia. Pole lihtsalt vereprooviga allergiatesti tehtud. Tunnusteks vesine nohu, eriti hommikuti, päeva poole läheb paremaks. Viskasin magamistoast vaiba välja. Humer on pidevalt kasutusel. Aastaringi annan lastele D-vitamiini tilkadena, mis on oliiviõli baasil.