Eile läksime pärast õhtuoodet tunnikeseks õue, plaanisin natuke aiatöid teha, siis toas Pere ja Kodu blogi jaoks postituse lõpuni kirjutada, õhtusööki serveerida, lapsed vannitada ja magama minna. Õues saime olla vaid 15 minutit, siis tuli hakata Teise lõhkise mokaga tegelema. Ta oli kukkunud maja taga lõuaga vastu kiviplaati. Kahtlustan, et ta imes jooksmise ajal oma alahuult ja seetõttu sai endale ka pisikese lõikehaava, mille puhul ma polnud kindel, kas see vajab väikest korrigeerimist või mitte.

Täiendus: Ta mitte ei kukkunud vastu kiviplaati, vaid jäi madala kiige alla, aga kohe seda tunnistada ei julgenud, sest ta jooksis kiigega kaasa, kui teised kiikusid ,ja see oli miski, mida olime varem keelanud teha.

Küsisin emalt ja ühest Facebooki grupist nõu ning soovitati igaks juhuks emos ära käia. Sõbranna tuli siia lastevalvesse ja meie Teisega läksime erakorralisse, kus ootasime ligi poolteist tundi ja selle ajaga hakkas haavale juba kärn peale tulema. Kui lõpuks sisse saime, siis mul oli tunne, et läksin sinna näitama vaid lapse kärnas lõuga. Auk “teibiti” siiski kokku ja kirurg sai uurida enda vana kätetööd Teise ninajuurel.

Üks õdedest tuli ka juurde ja tegi nalja, et laps korjab oma armid lapsepõlves kokku, siis ei täiskasvanuna see asi hooleta. Naersin vastu, et küllap see nii on, sest tal ikka juhtub pidevalt midagi ja oleme vist juba viiendat korda erakorralises. Tegelikult traumaga olime neljandat, aga 5-aastase puhul on seda ilmselt palju, sest õde imestas, et kus laps siis sedasi jookseb, et pidevalt juhtub. Sain vaid öelda, et kipsi sai siis, kui toas vaiba taha koperdas… Ja tema juba teatas tähtsalt: “Minul on kolm last ja ma ei luba neil toas joosta ning keegi neist pole erakorralises käinud!” Ma olin sõnatu. Hiljem mõtlesin, et oleksin võinud vastu öelda, et minul on neli last ja teised kolm pole ka kunagi traumaga erakorralises käinud. Mis ma teha saan, et Teine selline õnnetusemagnet on?

Jah, esimene käik erakorralisse oli puhtalt meie hooletuse tulemus. Teine oli 10-kuune, kui jätsime ta teisele korrusele üksinda mängima, Silver pani magamistoa ukse kinni ja mina leidsin, et trepipiiret pole vaja ette panna. Uks oli ju kinni ja nagunii pidime kohe üles tagasi minema, aga loetud minutid hiljem nägin, kuidas laps trepi juurde käputas. Uks siiski ei olnud suletud, kuigi me Silveriga olime veendunud, et see sai korralikult kinni pandud. Sain vaid korra karjatada ja juba ta tuli kolinal alla. Mina olin šokeeritud ja nutsin hüsteeriliselt, tema nuttis vaid korra ehmatusest ja siis juba vaatas lolli näoga mind, justkui oles tahtnud öelda: “Mida SINA pillid, ega sina trepist alla veerenud!”

Kui emosse kontrolli sõitsime, siis oli pigem tunne, et Silver läheb mind näitama, sest mina ikka nutsin, kuigi laps ei olnud üldse seda nägu, et ta just trepist alla veeres. Rakveres oli siiski näha paar muhku ja sinikat, kuid kondid olid terved ning mingit esmaabi laps ei vajanud.

Järgmisel korral käisime juba õmblemas, sest ta sai mu vanemate koera käest pureda. Ma tõstsin poisid autost maha ja käskisin neil tuppa minna, ise keerasin neile selja ning läksin teisele poole autot Neljandat välja tõstma. Ma sain vaid küljeukse lahti teha, kui juba käis lõrisev haugatus ja lapsed karjuma hakkasid. Jooksin tagasi teisele poole autot ja Teine oli üleni verise näoga pikali. Kartsin, et tal on terve nägu lõhki tõmmatud, aga tegelikult oli vaid nina peal korralikud rebimishaavad, millest tuli lahinal verd.

Erakorralises ootasime ligi kolm tundi, sest ta oli hiljuti söönud ja seetõttu ei saanud kohe narkoosi teha.  Neljas oli siis vaid 16 päeva vana ja ootas vapralt koos meiega. Taas nutsin mina rohkem kui laps. Tema oli ikka samasugune muhedik nagu alati. See pilt on tehtud 2 päeva hiljem, kui tervisekeskuses haava puhastati ja uuesti kinni plaasterdati. Kartsin, et arm jääb hirmus kole, sest see alguses oligi hirmus kole, aga tänaseks on see üsna vähenähtav ja tasapinnaline.

See oli ka selline õnnetus, mida oleks kindlasti saanud vältida, kui me keegi oleksime osanud oodata, et too laste suur sõber oma inimest sedasi ründab.

Kolmandal korral sai ta erakorralises kipsi. Ta koperdas vanaema juures vaiba taha, poiss isegi ei jooksnud, aga kiirustas küll. Ta tõusis kiiruga püsti ja hakkas hoogu võtma, kui ma ütlesin, et ära jookse ja tema samal ajal juba takerdus vaiba taha. Järgmisel hommikul oli jalalaba väga paistes ja erakorralises tuli välja, et ta koperdas nii õnnetult, et sai endale kuskile mõra. Neljas kord oli siis eile… Ma ei tea, kuidas see oleks olemata olnud, kui ma keelaksin lastel toas joosta, aga see selleks. Muide, ma tegelikult keelangi neil toas trepil ja kitsastes kohtades joosta, möllata, keerutada ja nii edasi. Teisel korrusel on jooksmiseks ruumi küll ja seal las müravad, pole tulnud selle peale, et peaksin keelama lastel tubased kullimängud. Muidu olen pigem see ema, kes lapsi vati sees kasvatab ega luba neil ronida, rattaga kallakust hooga alla sõita, avatud aknast välja vaadata ja nii edasi.

Meie Teine on lihtsalt selline, kes oskab! Kui ta oli 2,5-aastane, siis tal ei olnudki vist kunagi nägu terve. Ta lihtsalt ei püsinud kunagi paigal ja ükski õnnetus ka tema hoogu ei vähendanud. Kuid asi ei olegi alati tema rahmeldamises, vaid tal lihtsalt ei vea. Näiteks ükskord istus ta vanaema juures maas ja tegi pepu peal ringe, kuid lõi kuidagi oma pea vastu diivanilauda ära. Tegu oli massiivse puidust lauaga, millel polnud ühtegi teravat nurka, aga tema lõi oma oimukoha sedasi ära, et taas oli pool nägu verd täis, kuigi haav oli olematu. Tänaseks tean, et peast tulebki palju verd. 😀

Kodus lükkas Esimene ta diivanile pikali ja Teine lõi oma kukla vastu polsterdatud käetuge ära ning uskumatul kombel oli tal taas veri lahti. Ma kompisin hiljem käetoe läbi ja mina ei leidnud sealt ühtegi kõva ja teravat serva, aga tema pea leidis.

Mis seal ikka, lähen nüüd puuri ehitama, kus ta edaspidi täisealiseks saamiseni elab.