Kuigi tavaliselt on lapsed kell 9 õhtul juba voodis, siis täna oli neil luba “Kodutunne” lõpuni vaadata, sest seekordses saates oli minu õde oma perega. Kui vaid kõik, kaasa arvatud mina, suudaks sellist saadet vaadata nii nagu lapsed, igasuguse kriitikata, lihtsalt vaadata ja kaasa elada ning tunda nähtu üle rõõmu. Kolmas isegi küsis saate lõpus, et millal meie “Kodutundesse” saame, tema tahaks ka ilusat kodu. Vennad vastasid talle targalt, et meil pole abi vaja, meil on piisavalt ilus kodu. Ma nõustun sellega, et me abi ei vaja, elamistingimused on meil head, kuid see ilu osa … See on vaataja silmades ja pole praegu teemaks.

Ma vaatasin saadet kerge ärevusega, kartsin ehk midagi hullemat, aga pean nõustuma kõigi nendega, kes leiavad, et see saade oli üks ilusamaid. Oli tõesti. Ilus ja ilustatud, aga samas ei saa öelda, et midagi oleks vale olnud, asi oli lihtsalt filtris, mille läbi lugu edastati. Ma ei saa öelda, et ma Imbi ja Anti valikuid heaks kiidaksin või et ma oleks oma õe mehevaliku heaks kiitnud ja Anti avasüli perekonda vastu võtnud. Oh ei, mul on nii Imbi kui ka Antiga olnud halbu aegu ja ma suudan nende suhtes ikka väga kriitiline olla, aga ma olen siiski seda meelt, et “Kodutunde” abi läks õigesse kohta.

See, et nad seal pead-jalad koos magasid, oli minu arvates kõige väiksem mure. Me oleme sedasi viiekesi veel pisemas toas maganud ja elanud, sest see oli ainuke isiklik ruum majas, aga meie magamistuba oli valge ja soe, lausa palav ning meil oli soe vannituba, ei olnud millegi üle kurta. Aga mis nendel oli ja siiani on? Pime ja külm. Ja see on nende vannituba:Kui ma olen neil külas käinud, siis ma olen lahkunud peavaluga, sest mu silmad on nende kodu pimeduses ära väsinud. Nende köök-elutuba on väga suur ja avar, suurem kui mõne inimese kodu, aga neil on seal ainult üks pisike aken ja seegi veel katuse all, nii et päevavalgust neil toas ei ole ning seasilmad laes olukorda suurt ei paranda. Sellest, kui külm neil on, ma üldse ei räägi, aga kes saadet vaatas, kuulis ilmselt isegi, kuidas neil on vahel hommikuti toas 4 kraadi sooja. 4 kraadi! Ma alles eelmises postituses kurtsin, kuidas siin mai alguses lõdisesime, sest meil oli toas ainult 17 kraadi sooja. Kui ma duši alt tulin ja põrandaküttega vannitoast välja astusin, siis see 17 kraadi tundus eriti külm. Seda muret õel muidugi ei ole, et pesemast tulles tundub 4 kraadi tegelikkusest veel külmem, sest neil lihtsalt pole pesemisvõimalust …

Saates öeldi, kuidas neil on nüüd majas vesi sees, aga neil ei ole mitte lihtsalt vesi sees, vaid neil on lõpuks vesi! Ei pea seda enam kanistritega ema juurest tassima ja poest ostma. Jah, lõpuks saavad inimese kombel kraani all käsi pesta ning saab häda pärast ka kausis pesemisega hakkama, aga neil ei ole kohta, kuhu see vesi pärast ära läheks, nii et mingit suurt lodistamist seal olla ei saa. Ilmselgelt ei ole neil ka sooja vetsu, vaid neil on maja küljes välikäimla, kus on põhimõtteliselt sama külm kui õues.

Selle kõige varjus on veider lugeda kommentaare, et neil on kõik korras, miks neile appi mindi. Kas kommenteerijad ei kuulnud siis, et vaene väike Martin elab puu otsas? Olgu, nii hull asi ei ole, aga kõik korras ka ei olnud ega ole. Mina näiteks sellistes tingimustes elada ei tahaks ega suudaks ja selles osas olen oma õde küll imetlenud, et ta suudab seda teha lausa kolme väikese lapsega. Mina olen sooja toa, sooja vetsu, sooja vee, nõudepesumasina, pesumasina, kuivati ja päevavalguse poolt nii ära hellitatud, et ma sureks Imbi ja Anti elamistingimustes. Päevavalgus on tõesti see asi, mida ma nende juures igatsenud olen, nad elavad koopas …

Aga nüüd on neil lõpuks üks valgusküllane ja soe tuba. Täpsemalt on see tuba lastel, kes ei ole oma vanemate valikutes süüdi, nii et ma absoluutselt ei keskendu Imbile ja Antile ega otsi põhjuseid, miks nad ei oleks pidanud seda abi saama, vaid reaalsus on see, et lapsed vajasid seda. Nende silmad vajasid seda, nende külmavõetud punased põsed ja käed vajasid seda ning minul on siiralt hea meel, et nende elamistingimused sedasi paranesid. Imbil ja Antil tuleb nüüd lihtsalt see 15 minutit kuulsust üle elada ja meil teistel ära taluda.

Mina sain juba nädalavahetusel oma osa, kus mind põhimõtteliselt kuulati üle, et miks “Kodutunne” mu õele appi läks, kui meil on rikkad vanemad. Rikkad vanemad … Me arvasimegi, et hakatakse sellele rõhuma, kuigi mu vanemad ei ole rikkad. See, et nad investeerivad uude talutehnikasse ja sõidavad uue (liisingu)autoga ei tee neid rikkaks, see teeb neid vaeseks. Neil ei seisa arvel suuri summasid, vastupidi, ka nemad käivad aegajalt 80-aastaselt vanaemalt raha laenamas, sest pangakonto on tühi. Vaatamata sellele on nad Imbit ja Antit rahaliselt toetanud küll, aga ka nende võimekusel läheb kuskilt piir … Neil ei ole kümneid tuhandeid vaba raha laiali jagamiseks. Kui oleks, siis me ei oleks pidanud poolteist aastat tagasi enda majast loobuma. Ausalt, ma oleksin väga tahtnud omada siis rikkaid vanemaid, kes oleks saanud meile sundseisust pääsemiseks 10 000 € laenata, mitte kinkida, aga minu vanematele see summa jõukohane ei olnud.

Õnneks saade oli tõesti nii ilus, et valdavalt tuntakse Imbi ja Anti üle rõõmu ning tagasiside on positiivne, aga nagu iga saate puhul, siis ikkagi on keegi, kes teab paremini. Hetkel teab “Kodutunde” FB lehel Imbi ja Anti taustalugu paremini inimene, keda teame nägupidi vaid tänu sellele, et tema ema käib meie ema juures mune ostmas, Imbi juures pole käinud ei ema ega tütar. Praeguseks on ta vist juba kustutanud kommentaari, kus andis mõista justkui Imbi ja Anti kodus oleks kõik nii hästi, et seal polnud “Kodutunnet” vaja ning saate mõte oli vaid Antile reklaami tegemine, igatahes ma seda enam ei leia. Ehk hakkas piinlik, kui küsisin, et millal ta viimati Imbi juures käis, et julgeb vihjata reaalsusele, mida teised ei tea.

Küll on alles teised kommentaarid, näiteks see:

“Liivi .. ole nii hea ja oma munaostu jutt jäta endale.. ära ilusta asju… Inimesed näevad ja samuti ka kõrvad on peas..
Asi ei Põhinenud siin üldse kuulujuttudel.
Aga no saame aru kes, siis Oma õe kaitseks välja ei astuks…
Ei ole vaja elada üle oma elu varju.. Eluliseks näiteks toome siis saatest nt selle et Milline pank annab laenu perele kus ema ei käi tööl (emapalk on ajutine sissetulek, mida pank ei arvesta) ja isal kindel sissetulek puudub? Ei tekkinud kellelgi seda küsimust??? ?Miks räägiti a’la käisime pangas võtsime laenu?? Miks ei räägitud tegelikust? Tänati sugulasi ja sõpru, Aga kuhu jäid Vanemad, kes on TEGELIKULT selle kõige alus!??“

Jah, ma tean, et ainuüksi kirjapilt ütleb inimese kohta juba nii mõndagi ja ma poleks pidanud laskma end häirida, aga ma ikkagi lasin, sest mis mõttes tuleb täiesti võõras inimene rääkima tegelikkusest ja siis levitab valet. Mis õigusega? Kui kinnitasin, et see on pangalaenuga ostetud ja soovitasin tal vähem kuulujutte kuulata, siis tuli järgmine:

“Asi ei olnudki selles kas võetud pangalaenuga või ei ! Asi oli selles et ükski pank ei anna sellistes tingimustes laenu! Seega tahad lisada, kuhu tegelikult koer on maetud ? Vaevalt!
Ei saa öelda et võtsid laenu kui keegi teine võtab selle Sinu eest, sest sina ise seda ei saa!”

Siin on inimesel ilmselt juba puder ja kapsad koos, sest me ostime maja nii, et mu vanemad võtsid laenu ja meie maksime seda läbi nende ning see on miski, mida ma ei ole kunagi varjanud. Ei varjaks Imbi ja Anti ka, kui see oleks nii olnud. Miks peaksidki? Ma ei saa aru, milleks hakata avalikult raiuma, et Antil pole kindlat sissetulekut olnud, Anti pole pangalaenu saanud, Imbi ja Anti peaks tänama mu vanemaid millegi eest, mida ei ole olnud … Kusjuures Imbi oli kaamera eest vanematele tänulik küll, ütles, et tänu neile nad jalgadel seisavadki, see lihtsalt ei läinud mingil põhjusel eetrisse, mis seal ikka.

Igatahes sellest ma ei saanudki aru, milles see asi siis oli, et tema arvates Imbi ja Anti lapsed seda tuba väärt ei olnud. Et mis see reaalsus ja tegelikkus siis on või kuidas oleksid lapsed tuba vähem väärt, kui reaalsus ja tegelikkus olekski see, et laen on minu vanemate võetud? Samuti ei saa ma aru, kust tuleb võõral inimesel selline enesekindlus rääkida “tegelikkusest”, millest ta midagi ei tea.

Väike täiendus: Mingil põhjusel on autor osad kommentaarid ära kustutanud ja jätnud mind Facebookis monoloogi pidama. Alguses mõtlesin, et ehk mõistis oma viga ja eksimuse tunnistamise ning vabandamise asemel läks lihtsamat teed ja tegi näo, et midagi ei ole olnud, aga ei. Nägin just, et ta on mulle öösel personaalselt kirjutanud, aga mingil põhjusel ei saa ma talle vastata, ütleb, et “This person isn’t available right now”.

Ma jagan kirja ka siin ja vastan läbi blogi. Kui see otse temani ei jõua, siis ringiga peaks ikka.

“Huvitav küll miks siis M ja P selle laenu võtsid ? . Pank ei anna laenu kui sul pole ette näidata poole aasta kontoväljavõtet kindla palgaga! Ja nagu Anti on öelnud ega tema ei hakka oma käsi raiskama selleks et Tööle minna
Hari ennast selliste asjade kohapealt kui Ei Tea !
Praegu nimetad iseenda ema valetajaks! Edu !
Aga no igaühe oma südametunnistus.. veider vaadata Sellist keerutamist! Mul on kõik olemas ja ega vaevagi pead selliste Salgamistega, lihtsalt riivab silma !”

Ma lugesin ega uskunud oma silmi. Inimene, kust sa sellise enesekindluse võtad? Sa kuuled oma emalt jutte ja see on sinu jaoks sulatõsi. Sa ajad mind ja Imbit segamini ega lase end kõigutada ka, kui sulle öeldakse otse, et oled valel teel. Lähed hoopis ülbust täis. Müstika! Miks sa arvad, et meid tundmata tead läbi oma ema paremini, kuidas asjad on? Kas Anti ütles sulle, et ta ei raiska oma käsi töö peale? Või jõudsid sedasi jõuliselt väänatud sõnad sinuni läbi kolme inimese? Usu või ära usu, aga Anti on tööl käinud küll ja tal on olnud pangale ette näidata viimase poole aasta regulaarne sissetulek. Ma ei tea, kas Anti peab sulle oma pangaväljavõtte saatma või mida tegema, et jätaksid omaloodud tegelikkuse raiumise? Tõesti, see riivab silma ja mul on küll tunne, et sul ei ole kõik olemas … kahe kõrva vahel.

Ps! Kuna me oleme nii “lähedased peretuttavad” ja sa oled meiega eluga meist pareminigi kursis, siis võtsin vabalt ega hakanud suure algustähega sinatama, milleks see üleliigne ametlikkus …

Lugejad, andke andeks see leib ja tsirkus, aga ma ei saanud jätta seda komöödiat jagamata, sest ma päriselt ka ei satu tihti kokku inimestega, kes nii enesekindlalt teavad meie elust rohkem kui me ise.

See, et mina leian, et Imbi lapsed sooja ja valget tuba väärt olid ning vääriksid otsa veel sooja vannituba ka, ei tule lihtsalt sellest, et veri on paksem kui vesi. Seda väärivad kõik lapsed. Ma ei ole kunagi ühegi saate puhul leidnud, et abi oleks valesse kohta läinud, kuigi ma olen vanemate suhtes kriitiline olnud. Mina näen seda asja lihtalt nii, et aidatakse kõige nõrgemaid, kes end ise aidata ei saa – lapsi. Olgu siis nende vanemate hingel 7 pattu või hinge all 100 grammi või ärgu olgu neil hinge taga midagi, mina ikka pühin liigutuspisaraid, kui nende lapsed saavad endale paremad elamistingimused.

Pühkisin ka täna pisaraid ja hakkan edaspidi lisaks annetamisele “Kodutunde” tooteid ostma, et veel paljud perekonnad saaksid endale paremad elamistingimused. Ilmselgelt ma üksi seda tagada ei suuda, nii et andke te ka oma panus.

Lõppu lisan õe Facebookist näpatud pildi, kus Mardikas saab lõpuks sooja põranda peal roomata ja näeb, kuhu ta liigub: