Mu esimene aasta eripedagoogika tudengina hakkab lõpusirgele jõudma ja kui keegi küsiks praegu minult, mida ma õppinud olen, siis ma vastaksin esimese asjana vist seda, et Eestis pole enam ühtegi väga heas ökoloogilises seisus veekogumit. Päris masendav, või mis? Tõe huvides, siis viimane teadaolev erand oli Soomaa rahvuspargis asuv Lemmjõgi (Hüpassaare ojast suudmeni), aga ma ei julge pead panti panna, et see tänaseks pole muutunud pole.

Kuidas see on eripedagoogikaga seotud? Otseselt ei olegi, aga ELU (Erialasid Lõimiv Uuendus) on kohustuslik projektõppeaine ja mina liitusin selle raames projektiga “Ära eira, parem seira”, mille eesmärk on leida vabatahtlikke veekogude vaatlejaid. Teate, see on arvatust kordades raskem ja mu entusiasm hakkab vaikselt raugema…

Kui otsisin projektide hulgast seda kõige õigemat, siis kõnetaski mind enim “Ära eira, parem seira”, sest mulle meeldis veestik.info veebirakenduse olemus kohe, kui selle esimest korda avasin. Tõsi, see meeldis pigem veidi isekalt – mu esimene mõte oli otsida sealt suveks mõni privaatsem ujumiskoht, aga mulle meeldis ka idee enda panuse andmisest. Nagunii mulle meeldib looduses jalutamas käia, miks siis mitte võtta paar minutit aega, et selle käigus teele jäävaid veekogusid vaadelda?

Kujutasin ette, et see võiks teisi ka kõnetada. Tundus selline „lihtne asi, millega saab midagi head teha“ tüüpi projekt. Aga… Instagramis vaatas mu seiramisteemalisi postitusi umbes 1000 inimest ja lingile vajutas neist vaid kolm… Saan aru, inimestel on nii palju muid muresid, et veekogude seisukorra pärast enam muretseda ei jaksa. Aga ma tean, mis on vaimsele tervisele kasulik: liikumine, eriti looduses! Ma ei taha sellega nüüd öelda, et võtke veetermomeeter ja läbipaistev anum kaenlasse, valige veestik.info lehelt välja looduses asuv veekogu, minge hingake seal värsket samblahõngulist õhku, kuulake linnulaulu ja metsakohinat ning tehke teadlaste jaoks mõned pildid, mida koos lühikirjeldusega lehele lisada, aga see on üks võimalus soodsalt stressi leevendada ja samal ajal midagi head teha.

Öelda on seda muidugi lihtne… Pidin ennastki nädal tagasi poolvägisi toast välja ajama, et perega seirama minna, sest nii palju muid asju oli teha, mis tundusid olulisemad. Samas oli tol päeval vist maailm seisma jäänud, sest me kõik kuus olime kodus – seda võimalust ei tahtnud raisku lasta. Me polnudki ammu terve perega looduses jalutamas käinud ja “ammu” all pean ma silmas ikka mitut aastat. Väikeste lastega oli lihtne, panime nad autosse ja lihtsalt läksime, aga teismelisi sedasi kokku saada on juba väljakutse, alati on kellelgi muud plaanid ja kui aus olla, siis ega suured poisid tahagi enam nii väga emme ja issiga väljasõite teha. Ei olnud nad seirama minemisest ka vaimustuses, aga ma palusin neid nii ilusti, et tulid suurema protestiaktsioonita kaasa.

Ma ei tea, kas asi oli kevadises ilmas või oli planeetide seis soodne või on meie järglased tõesti vahepeal suureks saanud, kuid päev möödus igatahes toredalt ja pingevabalt, laste vahel ei tekkinud ühtegi tüli ja keegi ei kibelenud koju tagasi. Me Silveriga ei osanud isegi loota, et nii hästi võiks minna ja õhkasime veel järgmisel päevalgi, kuidas tahaks korrata (koos lõkkeplatsil grillimisega), sest nii hea oli end korraks kõigest välja lülitada. See päriselt maandas stressi, mida me mõlemad oleme viimasel ajal tavapärasest rohkem tundud.

Olime lõpuks veekogude ääres isegi planeeritust kauem ja sattusime kontvõõrastena konnapulma nii Äntu järvede kui ka Rava järve ääres. Konnade rohkus oli minu jaoks tegelikult väga põnev, Silver hakkas vahepeal isegi muretsema, et ma täidan temalt laenatud telefoni konnapornoga, hehee. Mulle on ilmselt alati konnad meeldinud, sest mulle just meenus, kuidas lapsepõlves toodi vanaema juures kaevust välja pool ämbritäit konni ja ma valasin kõik suurde veekogumisvanni, kus ma siis ise koos nendega väikese supluse tegin.

Muide, konn on ka projekti maskott ja käib vahel isegi seiramas, tema tegemisi näeb Instagrami lehel know.your.water.

Kui rääkida nüüd veidi tõsisemalt seiramisest, siis riigil on ressurssi jälgida vaid väikest osa meie tuhandetest veekogudest (3% järvedest, 14% jõgedest) ja olukorra parandamiseks on kaks varianti – seiramismaks või hakkavad inimesed ise vabatahtlikult seirama. Olgu, ma ei olnud praegu tõsine, seiramismaks pole teemaks, aga tõsi on see, et me peame ise oma kodukandi veekogusid hoolega jälgima, kui tahame, et nende tänane seisund säiliks või muutuks taas paremaks.

Veestik.info ootab seirama tavalisi inimesi, kes aitaks teadlastel näha, mis olukorras meie veekogud tegelikult on ja kuidas nende seisund ajas muutub. Üks foto nutitelefoni kaameraga, temperatuuri mõõtmine kaheeurose veetermomeetriga (meie saime Magaziinist), läbipaistva anumaga vee värvuse/selguse hindamine, mõned märkmed ja oledki osa veekogude kaitseliinist, ei midagi keerulist. (Tõsistel asjaarmastajatel on võimalik minna ka keerulisemat teed ja mõõta näiteks vee mineralisatsiooni, elektrijuhtivust, lahustunud hapniku protsenti ja nii edasi.) Lihtsalt korruta see igal aastal kolmega, sest ideaalis võiks samas vaatluskohas koguda andmeid nii kevadel, suvel kui ka sügisel.

Tegelikult võib seirata ka möödaminnes, ei pea olema veetermomeeter kaasas, temperatuuri saab mõõta näiteks oma nahaga, nagu Dingo…

See nahaga mõõtmise osa oli loomulikult nali, aga see on tõsi, et seirama võib minna kaks kätt (ja telefon) taskus ning seda saab päriselt möödaminnes teha ehk andmed saab sisestada ka hiljem kodus, ei pea seda kohapeal tegema. Küll oleks hea kohapeal seadme asukoha järgi vaatluskoht luua, aga ka seda saab teha hiljem kodus, kui avada kaardi ortofoto versioon.

Mis ma oskan lõpetuseks öelda… Loodan, et teid kõnetab uue ujumiskoha leidmise perspektiiv või konnapulma külastamise võimalus ja leiate end selle käigus ühel hetkel veestik.info veebilehele seireandmeid sisestamas, nagu üks tõeline harrastusteadlane! Keda kõnetas aga kohe seiramise enda mõte, siis juba laupäeval on Vabatahtlike veevaatluspäev, mis on hea aeg alustamiseks. Siis jõuab veel osaleda ka Facebooki loosimängus, kus tuleb postituse all vaid enda seiramise linki jagada. Mida rohkem seiramisi, seda rohkem hääli. Peaauhinnaks on fotosessioon ja loosimine toimub juba 28. aprillil.

NB! Keda teema veidigi kõnetab, siis soovitan lugeda veestiku artiklit, mis räägib pikemalt ja põhjalikumalt meie veekogude seisukorrast, harrastusteadusest ja selle edulugudest. See on silmiavav ja mõtlemapanev lugemine!

P.S. Pealkirjas küsitud küsimus on tõsiselt esitatud – isegi Keskkonnaagentuur on kutsunud inimesi konnapulmas osalema. Selle artikli peale tõmbasin telefoni ka Loodusvaatluse nutirakenduse, varsti olen sedasi poole kohaga harrastusteadlane!

P.P.S. Nädalavahetusel läheme Vabatahtlike veevaatluspäeva raames taas seirama ja kui satume uuesti konnapulma, siis hoiame silmad lahti lootusega näha sinist konna.