Ma olen siin ennegi tunnistanud, et minu nõrkuseks on igasugused pirukad ja koogid. Ma üldse ei eitagi, et ma söön neid ka oma kaalulangetusteekonnal, aga ma teen seda kindlasti vähem kui tahaksin. Soomes on minu lemmikuks muutunud Lidl`i õunataskud, ma võiksin neid iga päev süüa, aga see oleks veidi liig, nii et ma söön neid paar korda nädalas hommikukohvi kõrvale. Korraga ühe, sest selles on umbes 330 kalorit ja kaks oleks seega palju.

Sügaval sisimas on mul sellepärast ilmselt piinlik, sest nägin alles hiljuti unes, et keegi jättis blogisse kommentaari, kuidas on kahju vaadata, et ma endiselt saiakesi söön, sedasi ma küll kunagi saledaks ei saa ja võiksin hoopis teistele eeskujuks olla ning nendest loobuda. Nii hea tunne oli ärgata teadmisega, et see oli kõigest uni. Selles kommentaaris oli tõetera kindlasti sees, kuid ma oleksin ammu alla andnud, kui endale kõike keelanud oleksin.

Eesti poelettidel on mu üheks suurimaks lemmikuks halvaakorvike, millele ma satun peale vaid loetud kordadel aastas. Ma isegi ei mäleta, kes seda toodab. Küllap seetõttu see veel lemmikute hulgas ongi, et ma seda harva leian. Sama lugu on mingisuguse pistaatsia-vaarika saiakesega, mida peaaegu kunagi poes ei ole. Samal ajal Eesti Pagari kookidest on isu juba täis, ükski ei ole enam kutsuv.

Kutsuv … Mõnikord võib välimus väga petlik olla. Isuäratava väljanägemisega kook ei pruugi üldse hea olla ja vastupidi. Pihlaka kaneelipõimik ei ole välimuselt minu jaoks kunagi kutsuv olnud – liiga palju tuhksuhkrut, katsudes tundub kõva ja kuiv.

Ma poleks ise eales nende kaneelipõimikut ostnud, kui Silveri ema poleks hakanud seda pidulaudadele panema. Viimasel paaril aastal vist ei olegi olnud ühtegi tähtpäeva, kus kohvi kõrvale poleks kaneelipõimikut pakutud. See on tõesti nii hea, et spetsiaalselt selle pärast sõidetakse Rakverre, sest ilma lihtsalt ei kujutata enam pidulauda ette.

Me oleme ka pikalt Pihlaka püsikliendid olnud, aga seda rohkem nende vaarika-kohupiima-martsipanitordi pärast. Kui on vaja erilist torti, siis on selleks alati just see.

Vaatasin, et see on nende kodulehel tortide kategoorias populaarsuse alusel kolmandal kohal. Kõige populaarsem on Lepatriinu kohupiima-maasikatort, mis on ka väga hea ja meeldib meie lastele tegelikult rohkemgi. Olen ka seda sünnipäevadeks erikujulisena või pildiga tellinud.Meie rong on väga lihtne, Pihlaka kodulehelt leiab tehtud tortide galeriist 3D rongi (teine rida, esimene pilt), mis on selline kunstiteos, et seda äkki ei raatsitudki ära süüa, seisab praegu hoopis kuskil klaasi taga. Meil seda probleemi ei olnud, sõime torti süümepiinu tundmata.

Kaks aastat tagasi tahtis Esimene sünnipäevaks kitarri ja me kinkisime talle kitarri, pärast aitasime selle ära ka süüa ning siis tundsin küll süümepiinu.Mul ei ole ühegi tordiga mingit konkreetset visiooni olnud, olen Pihlakale veebilehel vaid tellimuse esitanud ja kirja pannud, mida tort meenutada võiks. Kui Teine oma sünnipäeva Politseimuuseumis pidas, siis tellisin tordi, mis meenutaks politseiautot, mul oli ükskõik, kas tort on autokujuline või on ainult pilt peal. Välja tuli midagi vahepealset, mis moonutas silma sedasi, et tort ei näinud välja nagu päris tort, vaid meenutaski rohkem joonistust.Me ei ole enam ammu Pihlaka püsikliendid ainult tordi pärast. Oleme Silveriga mitu talve Pihlaka kohvikus hommikuti söömas käinud. Loomulikult mitte igal hommikul, aga ikka võrdlemisi sageli ja pea igal lastevabal hommikul oleme end samuti Pihlakast leidnud, nii ka juuli lõpus, kui meil suve ainus lasteavaba päev oli.

Ma tegelikult seal hommikusöögi pärast ei käi, kuigi pokaalis serveeritavad juustu- ja köögiviljasalat on väga head ning ma alati võtan ühe neist. Ma käin seal rohkem ikka hommikukohvi ja koogikeste pärast.

https://www.instagram.com/p/BiWIrVIFAmz/?taken-by=kuussidrunit

Marjaekleere ma kodulehelt ei leidnud, aga ühe korra oleme neid söönud ja täitsa head olid. Lemmikud siiski mitte. Minu lemmikud on maasika-martsipanikorvike, sidrunimuffin toorjuustukreemigaja makroonid. Ma ma lähen sageli kindla peale välja ja võtan maasika-martsipanikorvikese, nii et tegelikult ei ole ma seal vähemalt pooli asju maitsnud. Tortidega on mul samamoodi, ma uusi maitseid ei igatse proovida, ikka ja alati valin vana hea lemmiku.

Muide, torditellimust saab esitada isegi vaid paar päeva enne üritust, see on samuti üks põhjus, miks tordid on sageli sealt tulnud – ma ärkan alati viimasel minutil. Peamine põhjus on muidugi ikka ilusa martsipankatte alla jääv mahlane ja maitsev sisu, plussiks on ka naturaalsed toorained.

Kodulehe kaudu tellimine on neil hästi mugav lahendus, olen seda nii tortide kui ka soolase toidukraami puhul kasutanud. Tellitule järele minnes on meile iga kord pappkarbid avatud, et saaksime enne tasumist toodete õigsuses ja kvaliteedis veenduda. Probleeme pole kunagi olnud ja seetõttu julgen Pihlaka kondiitrit soovitada.

Lugesin, et Pihlaka tooteid müüakse Konsumites, Comarketites, Rimides, Selverites, Kaubamajades ja enamus neist võtavad vastu ka tellimusi. Kelle läheduses Pihlaka kauplust või kohvikut ei ole, siis kaneelipõimikut soovitan küll läbi mõne kaupluse tellida. Ma ei kujuta ette, kas eridisainiga torte sedasi tellida saab – kui mitte, siis see võimalus on ainult Rakvere, Tallinna, Viimsi ja Tartu inimestel.

Ps! Ma ise ei ole suurem asi küpsetaja, pole head ahjugi, milles midagi head teha, seetõttu olen Pihlaka kondiitritooteid ka lasteaias toimunud heategevuslaadale müügiks viinud. Kõik osteti ära. Päris kaval, eks!

*Postitus on sündinud tänutäheks Pihlaka kondiitrile viimati valmistatud tordi eest. Aitäh, väga äge ja hea tort oli!