See postitus pidi tulema kohe pärast esimest “mis toimpsi” ehk siis… Okoo, juba 2 nädalat tagasi?! Ma arvasin, et mingi 5 päeva on alles möödas. Umbes sellise tempoga aeg praegu lähebki ja sedasi on isegi kergem Härrast lahus olla, sest tunne on selline nagu ta oleks selle nädala alguses ära läinud, aga tegelikult on ta juba 11 päeva ära olnud. Mingi 14 päeva veel, mis see siis ära ei ole!

Ma tegelikult loen päevi rohkem talvepuhkuseni, mis võiks alata (tuginedes eelmistele hooaegadele) novembri lõpus või detsembri alguses, hiljemalt 90 päeva pärast. Härra talvepuhkus on minu puhkus ka, või siis ongi rohkem minu puhkus, sest tema räägib kogu aeg, et tööl on kergem olla kui lastega kodus, nii et tema tuleb siis oma kergelt töölt raske koduse isa elu peale ning minu elu muutub poole kergemaks.

Siis ma loen veel aega meie Pariisi reisini, milleni on jäänud ainult 6 kuud ja 1 päev! Lennupiletid, majutus Pariisi külaliskorteris ja Disneylandi majakeses on ostetud ning nende eest 166 € juurde makstud. Autorendi asja veel mõtleme. Auto rendime kindlasti, aga võib-olla alles kolmandal päeval, kui Pariisist eemale sõidame. Siis on seda kindlasti vaja, sest majutuskoha ja Disneylandi vahel puudub transport ning me tahame lähiümbrust ka uurida.

Kuna eelmise reisiteema peale kommenteerisid paljud, et kergem, lihtsam ja mugavam on metrooronge kasutada, siis kaalume ka seda varianti, aga jah… Me oleme nii autoinimesed, et me ei saa isegi Tallinna ühistranspordiliiklusest aru ja siis vaatame Pariisi metroo kaarti ja mõtleme, et see on nagu sipelgapesa evakueerimise plaan.Meid hirmutab Pariisis autoga liiklemisest palju rohkem mõte lastega metrooga reisimisest. Just see, et äkki eksime ära, läheme vale metroorongi peale, ei saa üldse aru, kus oleme ja kuhu minema peame ning siis virisevad käe otsas neli väsinud ja tüdinud last, kelle pärast pingul närvid lähevad hoopis krussi. Autoga tundub ikka lihtsam ja mugavam, metrooga sõidaks pigem elamuse mõttes.

Kusjuures rahalises mõttes ei oleks vist vahet, sest vaatasin, et Pariisis veedetud aja jooksul kuluks metroopiletidele 100+ eurot, aga 7 päeva autorent on odavam kui 4 päeva oma. Ma uurisin hetkel maad väga pealiskaudselt, aga näiteks Enterprise autorendi puhul oleks 7 päeva 497 € ja 4 päeva 616 €. Alguses arvasin, et tegin midagi valesti, aga kontrollisin üle ja nii ongi. Sixt autorendi puhul on hinnad vastavalt 776 € ja 796 €, seal on hinna sees juba igasugused lisakindlustused, et omavastutus oleks null. Mõlemal juhul on hinna sees ka turvatoolid. Oletame, et parkimistasude ja kütuse näol lisandub juurde 200 €, sellisel juhul läheks nädalane lisakindlustustega autorent maksma ümmarguselt 1000 €. Metroo ja autorendi kombinatsiooni puhul oleksid metroopiletid 100+ eurot ning parkimise ja kütuse tasud kokku ehk poole soodsamad, nii et ikka läheks kõik ümmarguselt 1000 € maksma.

Kui rahaliselt vahet ei ole, siis eelistame autot. Ainult metrooga oleks muidugi kõige soodsam, lausa umbes 750 € soodsam, aga me ööbimiskoht eeldab oma transpordivahendi olemasolu ja me oleme ka seda meelt, et pikad päevad väikeste lastega mööduvad palju mugavamalt ja stressivabamalt liigeldes autoga punktist A punkti B, C, D, E, F ja G. Ööbimiskohad, mis oleks võimaldanud ühistranspordiga liiklemist ja samal ajal ka kuuekesi peretoas või ühendatud uksega magamistubades ööbida, oleks jälle läinud nii palju kallimaks, et autorendi pealt kokku hoitud summa kulunuks hotelli peale. Ega meil palju valikuvariante ei olnudki, sest esiteks välistasime kohe eraldi hotellitubades magamise ja teiseks käis kõik läbi reisibüroo ja nemad pakkusid ainult oma koostööpartnerite majutusvõimalusi.

Kusjuures kinkekaarti realiseerides soovitas reisibüroo esindaja meil hoopis perega rannapuhkusele minna, sest lapsed olevad Disneylandi jaoks liiga väikesed ja Pariisis pole neil kindlasti huvitav. Me siiski riskime, sest Disneyland tundub põnevam kui hotelli bassein ja Pariis on kindlasti huvitavam kui liivarand ja kõrvetav päike. Me Härraga pole absoluutselt rannapuhkuse inimesed. Ühe korra oleme nädala Sharm el Sheikhis olnud ja selle aja sees jõudsime randa ainult ühel päeval ning see oli üks jube igav päev. Palju põnevam oli hullumeelselt kihutava taksojuhiga linnast välja sõita, näidata oma dokumente relvastatud valvele, kes hoidsid vaeseid külaelanikke turismipiirkonnast eemal ja jõuda päris külakesse, kus olid ainult naised ja lapsed, kus elati põhimõtteliselt onnides, mille müüride taga laiutasid mähkmehunnikud, kus maapinda katsid kitsepabulad, kus lapsed piirasid meid ümber ja nõudsid raha ning kus saime kaamlite seljas väikese tiiru teha. See tiir ei läinud suurt midagi maksma, aga kui taksojuht oli meid linna tagasi viinud, siis tema esialgu välja öeldud hind kolmekordistus, sest esiteks kehtis hind ainult ühe kohta ja teiseks lisandus jootraha. Algajate reisisellidena me pikema vaidlemiseta selle summa välja käisime, aga me ei kurvastanud hiljem, et meil sedasi nahk üle kõrvade tõmmati, sest kujutasime ette, kuidas taksojuhi perekond on saadud summa üle tohutult õnnelik.

Nüüd tagantjärele oleme mõelnud, et me olime ikka ühe taksojuhti suhtes uskumatult usaldavad. Me lihtsalt istusime autosse ja ütlesime, et tahaksime kaamlitega sõita ja tema ütles hinna ning juba kihutasimegi kurvilisel teel 160-ga kaugele linnast välja. Sama hästi oleks ta võinud viia meid halbade kavatsustega hoopis mujale… Aga õnneks seda ei juhtunud ja täna me enam nii usaldavad ei oleks.

Kuna see ei ole praegu reisipostitus, siis lähen tagasi või edasi muude teemade juurde ning räägin, kuidas Esimene oma esimese märkuse sai. Esmaspäeval oli neil kehalise tund ja andsin lapsele lisaks koolikotile kaasa trennikoti ja kilekoti, milles olid botased, sest need ei mahtunud mujale ära. Ma rõhutasin talle ainult seda, et seljakoti külge seotud kilekotis on botased ja tema loogika sai aru, et tal on kaasas ainult botased ning kehalises ütles ta õpetajale, et tal pole dresse. Ta isegi ei vaadanud garderoobi jäetud seljakoti sisse, et mis seal küll olla võiks, kuigi see polnud esimene kord, kus ta selle kehalise jaoks kaasa võttis. Kuidas saab olla nii udupea?! Ma olen ka udupea, aga ma ikka ei oska laskuda laste tasemele ja ette näha selliseid olukordi.

Lisaks märkusele e-koolis oli laps märgitud puudujaks, kuigi ta oli tunnis olemas ning tegi staadionil paar ringi. Mulle mõjus igatahes punane märkus e-koolis ikka päris halvavalt. Esimesel oli ükskõik, aga mina tundsin end paha lapsena, kes sai noomida ja seda veel tegelikult ilmaasjata, sest dressid olid täitsa olemas.

Aga muidu on nii tore vaadata aknast, kuidas Esimene kooli läheb või koolist tuleb, ta on hoobilt kohe kaks korda suurem ja asjalikum poiss. Ühe korra ta ei tulnud kohe pärast tunde koju ja kui ta umbes 1,5 tundi hiljem tuppa astus, siis ta ähkis ja puhkis ning kui ma küsisin, kus ta oli, siis ta kokutas ja ütles, et eksis ära. 400 meetrit sirget teed koju ning ta eksis ära? No nii udupea ta ka ei ole! Lõpuks vuristas ette, kuidas tema tahtis tulla koju luba küsima, et kas ta võib sõbraga õues olla, aga sõber ütles, et pole vaja ja sedasi mitu korda, aga tema hakkas juba muretsema, et mina kodus muretsen ja ütles oma sõbrale, et ta ikka ei saa õues olla, et ema kodus muretseb ja jooksis koju. Isegi, kui see oli osav vale, siis see oli armsam kui jutt eksimisest.

Mina sellel nädalal kooli ei jõudnud, sest emal on Räpinas sess ja lapsed endiselt haiged. Teine on tegelikult juba terve, oli ainult paar päeva tatine, aga Neljandal on juba kaks nädalat olnud paks nohu. Mitte selline nohu, et tal oleks paha olla ja nina oleks punaseks nuusatud, vaid selline, kus nohu konsistents on paks, aga nohu ise kerge, kuid lasteaeda ikka ei sobi ja hetkeseisuga ei lähe sinna ilmselt veel ka uuel nädalal. Mul ongi tegelikult juba mure, sest lapsel on kogu aeg nohu, ainult augustikuus ei olnud, aga muidu oli teistel suvekuudel ja kevadel ja talvel… Sedasi ei saagi ta üldse lasteaias käia.

Ma nohu pärast ei muretse, sest see ei põhjusta lapsel mingeid vaevusi, õhk käib läbi, LOR arsti juures oli kõik korras, põletikunäitajad on alati korras olnud, allergiatest oli korras, nii et selle nohuga eriti midagi muud teha ei olegi, kui lihtsalt välja nuusata. Perearst soovitas anda Zyrtecit, aga minu jaoks on see ikkagi nii kange ravim, et ma ei taha anda seda lapsele erilise põhjuseta kuust kuusse. Nohu see ju ära ei võta, ainult alandab turset. Mure tuleb hoopis sellest, et ma ei saa nohust last lasteaeda viia, kuigi ta pole haige lapse nägu ega tegu ja mul oleks nii väga vaja, et ta käiks lasteaias.

Lasteaias just üks ema ütles, et tema lastel pole kunagi olnud külmetushaigust. Ma olen neid lapsi näinud õhukese särgi väel lasteaeda minemas isegi siis, kui lumi on maas ja ka tol päeval olin mina jopega, sest õues oli ainult 8 kraadi sooja, aga tema oli koos lastega suveriietes. Ilmselt selles nende edu saladus ongi ja pean hakkama ka lapsi rohkem karastama. Iseenesest on mul ka vedanud, sest lapsed on kõike väga kergelt põdenud, ei mingeid punaseid ninaaluseid, kõrvapõletikke, antibiootikume ega haiglaravisid. Üks aasta tegelikult oli nii õnnetu, et kõik poisid said antibiootikume, aga see oli erandlik aasta. Nii et nad põevad kergelt, aga teevad seda sageli, mis ei ole üldse tore.

Aga üks tore uudis on küll, nimelt sai Milli endale kaaslase. Selle kaaslasega on selline lugu, et ta võideti kuskil laadal õnneloosis ja kuna temaga polnud midagi peale hakata, siis ähvardas teda jõulude veetmine praena. Kui seda lugu kuulsin, siis mul hakkas mõte liikuma, kuigi meil ei olnud plaanis Lotte asemel uut jänest võtta, veel vähem isast. Siiski saatsin ühel hetkel küülikukasvatajast tädile pilte ja kuna tema arvas, et küülikus on kindlasti Flandriat ning meie Milli võiks emaks saamise järel rahulikumaks muutuda ja Härra isa ohkas ka, et Millil oleks ikka seltsilist vaja, siis saigi otsustatud, et too auhind veedab jõulud Härra vanemate juures, mitte kellegi kõhus. Juhtus ainult selline väike viga, et tolles seltsilises pole grammigi Flandriat ning Millile ei meeldi temast väiksemad mehed.Pätu (sellise nimega too jänes meile tuli) oli esmakohtumisel küll väga erutatud ja ronis Millile kohe pea peale ning kukkus kargutama, ainult et Milli jaoks käis see liiga kiiresti või talle lihtsalt ei istu suuseks, nii et tema jooksis sel õhtul Pätu eest ära. Järgmisel päeval nägi Pätu uuesti Millit ning ta ehmus päevavalguses nähtust sedasi ära, et hakkas hoopis ise Milli eest ära jooksma ja nii kestab see siiani. Pätu jookseb aegajalt Milli aias ringi, aga sõpru pole neist siiani saanud, samas päris vaenlased ka ei ole. Igaks juhuks elavad nad siiski eraldi, Pätu küülikuvillas ja Milli oma aias, kokku saavad ainult siis, kui neil saab silma peal hoida.

Kuna inimesed (peale Härra ema) endiselt Millile ei meeldi, siis mul on hea meel, et saime ise Pätu näol sõbra, kes tuleb juurde, kes laseb endale pai teha, kes on rahulikult süles ja nii edasi. Milli lööb ähvardavalt jalgadega vastu maad, kui tema poole üldse vaadata julgen, nii et meist ei saa ilmselt kunagi sõpru. Võib-olla peaks ta kuskil laadal auhinnaks panema…

Kui Härra kodus oli, siis me ei teinud ainult lastele kinopäeva, vaid endale ka ja see oli tõesti kinopäev, sest me vaatasime Coca-Cola Plazas kahte filmi ja sealt läksime spontaanselt edasi Viimsisse kolmandat vaatama. Me tegime selliseid kinopäevi enne lapsi, kus vaatasimegi jutti ära 2-3 filmi, nii et see oli ka mõnus nostalgialaks, tundsime end taas noorte, vabade ja vastarmunutena. Pärast lahusolekuid me olemegi esimestel päevadel nagu vastarmunud ja nii me ei suutnud kinos teineteisest käsi ja huuli eemal hoida, mis lõppes siis kiire “metsapeatusega” koduteel, mida pole samuti aastaid juhtunud. Ma ilmselt ei peaks seda blogis jagama, aga kui sellist päeva pole olnud viimased 8-9 aastat, siis see andis ikka korralikult argiellu särtsu juurde. Ma hetkeks isegi unustasin, et meil on kodus neli last ja rändasin tagasi aega, kus me seisime autoga Emajõe ääres ja amelesime tagaistmel nii, et pilt läks eest. Ei ole liialdus, päriselt läks mul pilt eest.

Aga kui rääkida filmidest, siis vaatasime ikka kerget meelelahutust nagu alati:

“Sõjakoerad” – Põhineb tõsielulistel sündmustel, kus on vähe märulit ja vähe komöödiat, aga palju põnevust. Härra ootas komöödiat nagu “Pohmakas”, nii et ta oli pisut pettunud, kuigi film meeldis, ta lihtsalt tahtis palju labast nalja, et meel saaks korralikult lahutatud ja tuulutatud. Mina ei oodanud midagi, nii et vaatasin suure huviga ja mulle väga meeldis.

“Pahad emmed” – Väga hea naistekas! Okei, meestekas ka, sest minu mehele meeldis rohkem kui “Sõjakoerad”. See on film, mida läheksin teist korda vaatama ja seda koos oma pahast emmest sõbrannaga.

“Mehaanik: Ületõusmine” – Kui peaosas on Jason Statham, siis see ütleb juba filmi kohta kõik. Hea romantiline märul!

Kinopäev ise algas halvasti, kui Härra ei pannud tähele, et sisestas mündid valesse automaati. Ega mina ka aru ei saanud, et oleme üldse vales parklas (kui olime, absoluutselt ei saanud asjadest aru), aga kui 8 € eest sai parkimisaega 24 tunni asemel alla 2 tunni, siis pidi midagi valesti olema. Oligi, vale automaat oli, õige oli mingi 30 meetrit eemal. Ajasime siis auto 30 meetrit tagasi ja kulutasime teise 8 €, nii et parkimine läks kokku 16 € maksma, kuigi just kokkuhoiu pärast valisime kino keldrikorrusele sõitmise asemel läheduses oleva Europark parkla. Viimsi kinos käimine on meid sedasi ära hellitanud, et me ei taha tegelikult enam üldse parkimise eest maksta, nii et 16 € parkimise eest tegi meele mõruks küll. Aga kuna filmid olid head ja kohviku koogid olid head, siis need kompenseerisid raisku läinud 8 eurot, seega lõpp hea, kõik hea.

Kuna ma enam ei mäletagi, millest kõigest tahtsin “mis toimpsi” teises osas kirjutada, siis sai selline positus, kus tegelikult suurt midagi ei toimugi.

Aga ilusat nädalavahetust teile ja loodan, et teil toimub enamat kui mul. Mul nimelt ei toimu nädalavahetusel midagi huvitavat, saab ainult rohkem magada.