Täna hommikul tundsin taas, et mul on ikka nii hea mees ja see tunne saatis mind terve päeva. Ta oli muidugi terve päeva hea mees ka!

Ma tegin silmad lahti kell 5.33, kui veekeetjas vesi keema läks – selge, üks mees läheb pühapäeva varahommikul tööle, ei midagi uut siin elus. Olin liiga väsinud, et silmad lahti jätta, nii et magasin oma magusat und edasi. Uuesti ärkasin umbes 4 tundi hiljem, kui Härra koju tuli. Lapsed vaatasid sel ajal multikaid, sõid õunu, ronisid mu peal ja ütlesid issile, et ma olen surnud, sest ma ei liiguta. Tegelikult nii hull see asi ei olnud, ma ikka vahepeal liigutasin küll oma suud ja ütlesin, et nad võivad õuna süüa. Härrale ütlesin ka tere, et ta ei arvaks, et olengi vahepeal hinge heitnud.

Ma mõnulesin voodis edasi ja Härra tegi rõõmsalt lastele pelmeene, sest nad palusid seda ning meile praadis singiviiluga muna. Nii mõnus oli end voodist püsti ajada alles siis, kui soe söök oli juba lauale viidud. Sel ajal, kui Härra kööginurgas tegutses, mõtlesin endamisi, et küll mul on ikka tubli ja töökas mees. Tema töökus on mulle algusest peale muljet avaldanud ja avaldab endiselt – miks ei peakski avaldama, kui mees läheb teeb varahommikul mõned tunnid tööd, vahepeal käib kodus lastele ja naisele süüa tegemas ning siis läheb jälle tööle tagasi, teeb seal 5 tunniga ära 10 tunni töö, et jõuaks lastega metsa minna ja siis õhtutundidel koju jõudes hakkab kohe porgandeid ja kartuleid koorima, et aidata naisel lõhesuppi teha ning pärast seda aitab veel lapsed puhtaks kasida ja ööunne saata!Ma ei hoidnud kiidusõnu endale ja meenutasin talle taaskord, kui vedanud mul temaga on, et ta ei arvaks, et võtan seda kõike iseenesestmõistetavana. Ei võta! Härra ja lapsed on minu jaoks kui lotovõit, millega olen juba harjunud, aga millele mõeldes olen endiselt tänulik ja rõõmus, et just mina selle võidu sain. Kahju, et sellised lotovõidud päriselt puu otsas ei kasva.