Kell on 21.29 ja ma joon oma hommikukohvi. Mitte seetõttu, et ma oleksin eilse vägeva peo tõttu alles paar tundi tagasi silmad lahti saanud või muud sellist. Ikka seetõttu, et see on tänase päeva esimene “oma hetk”. Lapsed on küll juba 40 minutit voodis olnud, aga uinunud on ainult Teine, kes magab täna minu kõrval. Teised kolm on veel ärkvel, sest Neljandal on nohu, mille pärast ta iga natukese aja tagant joriseb. Teisel on ka nohu.

Eile jäime minu vanemate juurde ööseks, magasime viiekesi ühes toas ja öö oli üle pika aja väga kehv. Lapsed uinusid alles poole 12-ne ajal. Neljas jorises ja rabeles läbi une ning tema jalad jäid mitu korda võrevoodi pulkade vahele kinni. Teine tõusis mitu korda istuma ja hakkas oma kinnise ninaga “maameest” tegema. Esimene laiutas minu kõrval, pidin teda korduvalt oma kohale tagasi nügima, viimasel korral juba raputasin ta üles ja palusin mitte laiutada. Ma ei tea, kuidas me Härra ja Kolmandaga omal ajal tollesse 120 cm laia voodisse ära mahtusime…

Lapsed ärkasid muidugi juba 8 ajal – ei ole meil mingit laupäevast lõunani magamist! Plaanisin hommikul auto seest ja väljast puhtaks teha, aga tegelikult vegeteerisin mõned tunnid ja siis hakkasime koju tulema. Kuna kodus oli ootamas tühi külmik, siis ostsin Konsumi soojaletist ahjukartulit ja guljašši, sest lapsed olid juba näljased. Paraku ei kõlvanud guljašš kuskile ning paljast kuiva kartulit (mis polnud samuti hea) ka keegi ei tahtnud. Kõik läks “koerakaussi” ehk kogumispotti, millega viin jääke vanemate koertele. Lõunaks sõime banaane.

Siis pisemad magasid ja suuremad mängisid legodega, vaatasid multikaid, kaklesid, mängisid legodega, möllasid, kaklesid ja mina käisin ja anusin neid, et nad vaikselt oleksid. Kui Kolmas ärkas, siis palusin kolme poissi, et nad laseksid oma õel veel magada ja minul koristada.

Ei läinud kaua, kui ärkas Neljas. Tuju oli tal muidugi ülevoolav! Kuna külmkapp oli endiselt tühi, siis võtsime kohe suuna Rakverre, et teha seal suurem šoping. Nagunii tuli apteeki ka minna, et Quixxi ja hanerasva tagavarasid täiendada. Nelja lapsega poes käimine ei ole üldiselt minu lemmiktegevus, aga enamasti on see täitsa teostatav. Täna paraku ei olnud ja mu närvid olid kurssis juba enne, kui olin jõudnud midagi korvi visata.

Ma ütlesin kodus vähemalt viis korda, et käigu kõik pissil ära, aga Esimene avastas ikkagi kohe pärast poodi sisenemist, et tal on pissihäda. Õigemini mina avastasin, sest ta tammus ühe koha peal. Oleks me siis alles keskusesse sisenenud – ei, me olime juba ühe suure ja kolme pisikese poekäruga Maksimarketis lettide vahel.

Edasi käis ainult üks käruralli, üksteise rammimine, kaklemine, kärude keerutamine, vingumine ja nii edasi. Ma ainult palusin, keelasin, käskisin, aga oleksin nagu poeriiulitega rääkinud. Tunnetasin korduvalt kõõritavaid pilke…

Terve eilne ja tänane on olnud pöörased, lapsed ainult tujutsevad, kaklevad, jonnivad, kukuvad, löövad end ära, nutavad. Eile jalutasime 800 meetrit ja selle aja sees kukkus Kolmas viis korda, viis! Iga kord ulgus ühe koha peal ja mossitas, et tema enam minuga ei räägi, nagu mina oleksin ta pikali lükanud. Härra vanemate juures hüppasid Kolmas ja Neljas peadpidi kokku, siis kukkus Neljas peaga vastu voodiserva, siis kukkus voodist alla, siis astus Teine talle pähe. Vahepeal iiiii-iiii-iiiitas Esimene nutta, sest Teine läks esimesena arvuti taha.

Minu ema juures kukkus Kolmas peaga vastu diivani puidust käetuge ja sai korraliku muhu ning nutukrambi. Mina sain ka krambi, sest ma ei suutnud enam kellegi nutujorinat kuulata.

Täna jätkasid nad samas vaimus, kes rammis keda nukuvankriga, kes lõi kellele jalaga vastu nina, kes loopis kelle Hero Factory tegelase vastu seina juppideks, kes sai suurema banaani, kes pani end vannituppa luku taha ega lasknud teisi sisse ja nii edasi. Õhtuks oli minu mõõt nii täis, et panin lapsed tavapärasest umbes pool tundi varem magama ja tegelesin vahelduseks enesehaletsemisega. Suurepärane nädalavahetus!