Ma olen paar aastat unistanud uuest peegelkaamerast, sest nii kaua on mu ustav pildimasin mind aegaajalt hätta jätnud, kuid olen pidanud uue kaamera ostmise asemel majanduslikult mõistlikumaks teha 100 pilti, et saada vähemalt 1 fookuses jäädvustus. Oma portreeobjektiiviga olen viimased aasta aega üldse sedasi pilte teinud, et lükkan selle sisu vahepeal korpusesse tagasi, sest pärast seda, kui majavaim objektiivi riiulilt maha ajas, ei seisa see enam koos. Pilti saab küll teha, aga lihtsalt fokuseerimise ajal tuleb objektiivist sisu välja nagu pilapoes müüdavate prillide silmamuna. Alguses võib naljakas olla, aga pika peale muutub tüütuks.

Maja müümise järel ei tulnud ma kordagi selle peale, et võiks nüüd end lohutada näiteks kauaigatsetud uue kaameraga. Kuni sõbranna saatis lingi kaamerast, mida ta ostma hakkas. Ma tahtsin kaa… Juba samal päeval valisin uue pildimasina välja ja siis järgmised 5 päeva vaatasin seda ostukorvis, täitsin tellimuse andmeid, aga kinnitamiseni ei läinud. Selle aja sees jõudsin asju juurde panna ja vähemaks võtta ning ostmisest üldse loobuda, aga kuna mõte enam rahu ei andnud, siis võtsin südame rindu ja tegin selle ära.

Minu kõige suurem ost pärast peegelkaamerat, mille ostsin 5 aastat tagasi kasutatuna Stina Kaselt, kes on lihtsalt suurepärane fotograaf ja kelle pildid on kui rusikad minu silmaaugus – sobivad ideaalselt ja teevad natuke haiget ka. Noh, et ise nii hästi ei oska! Lootsin küll, et äkki tuleb kaameraga osa andest kaasa, aga nii hästi ei läinud. Aga nii hästi küll, et see kaamera teenis mind 5 aastat ja on tegelikult endiselt kasutuskõlblik ning jääb seetõttu kappi oma aega ootama. Kusjuures ma olen päris kindel, et see on teinud minu käes vähemalt 200 000 klõpsu (kui mitte isegi 300 000) ja selle aja sees pole kaamera kordagi hoolduses käinud, aga on pildistanud nii tolmus, vihmas kui käredas pakases ja paar korda maha ka kukkunud.

Ei ole vist raske arvata, kumb on vana ja kumb uus:

Või siis on ka, sest parempoolse lipendav kummiserv ei torka väga silma. (Pilt on tehtud Härra Cat`i telefoniga.)

Uuem on suurem, tundub kvaliteetsema korpusega, veidi paremate omadustega ja hetkel natuke harjumatute nupulahendustega. Kiirkorras ma seadete muutmisega hakkama ei saa ja seda ma ei leidnudki, kuidas kiirkorras ava muuta. Wifiga ei osanud ka midagi peale hakata, aga homme avan manuaali ja hakkan õppima. Täna oli elevus nii suur, et tuli kohe hakata nuppe näppima.

Ka esimese kaameraga hakkasin kohe ise seadeid sättima, kuigi mul polnud aimugi, mis on säriaeg, ava või iso. Paari päevaga sain poindile pihta ja automaatpogramm ongi jäänud minust puutumata. Nüüd on küll asjad palju selgemad, aga uus kaamera vajab siiski harjutamist ja harjumist ning minus tekitab see avastamis- ja katsetamisprotsess mõnusat elevust.

Lisaks uuele kaamerale ostsin juurde ka samasuguse objektiivi, millest silmamuna välja kipub, aga uuendatud versiooni ja ka selle korpus on märksa kvaliteetsem ning pildikvaliteet samuti.  Härra küll ei näinud vahet, aga mina näen väga hästi – nagu öö ja päev:

Canon EOS 550D +  Canon 50mm F1.8 (ülemine pilt) ja Canon Eos 760D + Canon 50mm F1.8 STM (alumine pilt) tulemused kehvas lambivalguses. Mõlema seaded täpselt samad – säriaeg 50, ava 1.8 ja iso 800. Minu silm eristab vahet, uue kaameraga tehtud pildil on värvid puhtamad ja müra on vähem.

Canon EOS 550D +  Canon 50mm F1.8 (ülemine pilt) ja Canon Eos 760D + Canon 50mm F1.8 STM (alumine pilt) tulemused kehvas lambivalguses. Mõlema seaded täpselt samad – säriaeg 50, ava 1.8 ja iso seekord 1600. Minu silm eristab sama, mis eelmisel pildil.

Kelle silm ei eristanud mingit vahet, siis järgmistel piltidel peaks küll juba aru saama, milline on selgem ja teravam. Tegu on viimase katsetuse suurendustega:

Minu jaoks on vahe suur ja parem tulemus mõjub mulle praegu nii suure motivaatorina, et ilmselt hakkab edaspidi blogisse rohkem pilte tulema. Aga mitte sellest reaalse välimusega beebinukust. Täna oli tema minu modell vaid seetõttu, et ma ei kannatanud oodata, kuni alati koostöövalmis Esimene lasteaiast koju jõuab.