*Postitus pole inspireeritud tänastest elatistest pajatavatest blogidest ega anna edasi ka minu mõtteid tollel teemal. Kirjutamisega alustasin juba hommikul ja osaline kattuvus elatise teemaga on puhas kokkusattumus.
Ma ei imesta, miks meil ei vaadata nende meeste peale väga viltu, kes oma lapsi ei toeta, kui üleüldine suhtumine on, et iga naine saagu nii palju lapsi, kui palju ta suudab üksi üles kasvatada. Aga mees? Miks tema peaks tundma rõõmu vaid tegemisest ja kalkuleerimise naise hoolde jätma? Eriti, kui Eestis saab naine sama töö eest vähem palka ja on väikelapse emana tööturul nii vähe hinnatud, et kilomeetrise lasteaia järjekorra tõttu pikale veninud vanemapuhkuselt tööle naasedes peab lootma, et tema kohta pole vahepeal koondatud.
Isad on tööturul emadega võrreldes eelisseisundis ja enamasti võtavad mehed seetõttu vabatahtlikult suurema majandusliku vastutuse pere ees, mis tähendab ka seda, et mees ja naine saavad nii palju lapsi, kui palju nad koos suudavad üles kasvatada. Kui üleüldine suhtumine oleks just selline, siis tunneksid ka mehed suuremat kohusetunnet vastutuse ees, mille nad on endale võtnud, mitte ei laseks liugu vastutuse peal, mille ühiskond on naise õlgadele lükanud.
Ma olen tundnud (aga enam ei tunne) end ebamugavalt, kui olen kogenud suhtumist, mis lubab naisel sünnitada nii palju lapsi, kui palju ta suudab üksi üles kasvatada, sest ilmselgelt olen mina neid rohkem saanud. Ma julgesin arvestada Härraga ja julgen seda teha ka praegu nii oleviku kui tuleviku osas.
Ma olin 15, kui nägin Härras omadusi, mida pidasin iseloomulikuks heale abikaasale ja heale isale ning ma nägin õigesti. See võib kõlada naiivselt, aga ma ei olnud 15-aastaselt naiivne, ma olin realistlik, konservatiivne, põhimõttekindel ja hindasin vastassoo juures ehk enamat, kui keskmine teismeline ja Härras oli vaatamata väikesele kasvule rohkem meest, kui keskmises 20-aastases.
Härra võttis varakult minu ees vastutuse ja ta on oskas seda nii teha, et ma ei ole mitte kunagi tundnud end tema rahakoti peal elades ebamugavalt. Ma olen algusest peale tundnud, et meil on ühine rahakott, mille kasutamise osas on mul sõnaõigus ja samal ajal ka vastutus ehk me ei tee teineteise teadmata suuri oste ega tee teineteisele etteheiteid väikeste ostude osas. Härra on pakkunud mulle suhte algusest peale emotsionaalset ja majanduslikku turvatunnet, viimast ka siis, kui mul polnud selle järele mingit vajadust, sest ma polnud pesast välja lennanud. Härral olid teistsugused põhimõtted ja tema silmis olime meie juba ühes pesas ning paar aastat hiljem päriselt oma pesas elades saimegi nii palju linnupoegi, kui palju me kahekesi suudame ära toita.
Siinkohal jõuangi elukindlustuse juurde, sest me saime nii palju lapsi, kui palju me suudame kahekesi elusa ja tervena üles kasvatada.
Mina olen saanud end tunda turvaliselt, sest tean, et kui Härraga peaks midagi juhtuma, siis kohustused saaksid kaetud, katus jääks pea kohale, midagi jääks veel mustadeks päevadeks ning esialgu saaksime elatud peretoetuste ja toitjakaotuspensioni najal. Emotsionaalselt variseks minu maailm kokku, aga materiaalselt me suures hädas ei oleks.
Kahjuks Härral selline kindlustunne siiani puudus, sest kui aastate eest soovisin elu kindlustada, siis ma ei leidnud või ei osanud otsida kohta, kus see ei oleks olnud seotud sissetulekuga, mis minul puudus või oli nii väike, et kümne aastapalga suurune kindlustussumma ei oleks ära katnud pooltki vajalikust summast. See tundus minu jaoks väga ebaloogiline, sest ka kodusel emal on oma panus. Minu panus oli ja on aeg, mille pühendan lastele ning mille arvelt on Härra saanud teha tööd, mille iseloom ei võimalda viia hommikul lapsi lasteaeda ja õhtul neid sealt ära tuua.
Kui minuga oleks vahepeal midagi juhtunud, siis Härra poleks saanud enam sedasi edasi töötada, aga ta ei oleks saanud lubada ka töökoha vahetust, sest minu surmaga ei oleks kohustused vähenenud. Korteri müümisega ei oleks saanud ka midagi päästa, kuna see on buumiaegne tehing – laenujääk on endiselt suurem kui korteri väärtus. Ja isegi, kui oleks korteri müügiga kohustusi vähendada saanud, siis sellega oleks vähenenud ka katus pea kohal. Nullini. Nii et minu panuse kadumisega oleks perekonna majanduslik olukord pea peale keeratud, aga osade kindlustusseltside silmis minupoolne panus puudus. Puudub siiani.
Seega oli meil pikalt olukord, kus Härral oli rohkem lapsi, kui tema oleks suutnud üksi üles kasvatada. Lausa neli last rohkem. Kuid mõned kuud tagasi sain kõne Swedbanki kindlustushaldurilt (?), kes hakkas igasuguseid kindlustusi pähe määrima ja kohe ka eemaldas need, kui kuulis, et mu sissetulek on paarkümmend eurot kuus autoritasu. Keskmise aastapalga suurust elukindlustust pakkus küll endiselt, aga nentis ka ise, et sellest jääb väheks, kuid sissetuleku puudumise tõttu ma suurema summa peale elu kindlustada ei saa.
Pärast seda hakkasin taas mõttes läbi mängima kõige mustemaid stsenaariume ning tundsin, et minust sõltub ikkagi väga palju, sest minuta oleks Härra olukord õite must, väljapääsmatult must. Ma ei taha riskida nii musta olukorraga, ma tahan olla kindel, et elu läheks edasi ka minuta ja nii, et lapsed saavad kasvada turvaliselt koos isaga oma kodus.
Hakkasin uuesti otsima ja leidsingi Ergo riskikindlustuse, mis ei sõltu sissetulekust ja mis tõenäoliselt oli ka varem olemas, aga jäi minul märkamata. Kuna ma juba elukindlustustesse süvenesin, siis vaatasin Härra lepingud samuti üle ning võrdlesin neid Ergo riskikindlustuse ja Swedbank elukindlustus plussi pakkumistega ning avastasin, et saab ka soodsamalt. Härra sai endale veidi suurema kindlustussumma oluliselt väiksema kuutasu eest ja tänu sellele kasvavad igakuised väljaminekud minu kindlustamisega kokkuvõttes ainult 5 € võrra. Igati hea diil ja veel parem on see, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis kohustused saaksid kaetud, katus jääks lastele pea kohale, midagi jääks veel mustadeks päevadeks ja Härra saaks muretult (kui nii saab öelda) elus kannapöörde teha.
Kuidas teil elukindlustustega lood on?
Mina ei saagi elukindlustust ilmselt teha. Laste isal aga on tehtud.
Ma arvan, et tean, mida sa silmas pead, aga see ilmselt ainult tõstab kuumakset.
Aga kui pead silmas hoopis mingit Soome kindlustusseltside bürokraatiat, siis sellest ei tea ma midagi. 😀
Täpselt samadel põhjustel kindlustasin enda elu eelmise aasta jaanuaris. Valisin seb riskikindlustuse: elu 50 000 ja raske haiguse kindlustus 10 000.
Ma panin mõlemad võrdseks, et kui peaks üks meist invaliidistuma, siis saaks ka kergemini koos edasi minna.
Mina kindlustasin meie mõlema elud kohe kui korteri ostsime ja esimese lapse sünnini oli jäänud 3 kuud. Olime jõudnud situatsiooni, kus ühe või teisega midagi juhtudes vajas abi. Tõsi küll, mõtlesin tol hetkel küll vaid endale, sest mina olin hoolt vajavate lastega kodus. Kindlustasin siiski mõlemaid võrdselt ja laste sündides ka nemad.
Lastel on siis õnnetusjuhtumikindlustus? Ma eile otsisin veidi laste elukindlustuse kohta ja sain aru, et neile nii öelda traditsioonilist kindlustust polegi.
Õnnetusjuhtumi ja elukindlustus.
Ühel juba kasutatud ka.
Aitäh, Liivi! Sul on väga mõnus blogi, mille olen nüüdseks algusest läbi lugenud.
Ma ise ei ole kunagi seda kindlustuseteemat niimoodi näinud, õigem oleks öelda, et üldse pole mõelnud. Meil on mees küll kindlustatud, töö pärast. Tal samuti Swedis see, nii et juba täna vaatan üle nii tema lepingu kui ka teen endale.
Aitäh Sulle! 🙂
Minul ja ka mehel on elukindlustused Swedis. Ma nüüd kiikasin Ergosse ja oh imet, seal on asi palju soodsam.
Ehk veidi rumal küsimus, kuid kui tahan oma elukindlustust muuta, siis lihtsalt lõpetan lepingu Swedis ja sõlmin selle Ergos?
Minu puhul tegelikult oleksid kuumaksed samaks jäänud, aga ma lihtsalt ei saa Swedist kindlustust. Jälgi igaks juhuks seda, kas Ergos invaliidsuse ka sisse lisasid. Swedis on see elukindlustus plussi paketis sees, aga Ergos lisade all.
Mehele uut kindlustust tehes oli Swedi elukindlustus pluss paarkümmend senti odavam. Saatsin läbi tema panga teate, et soovib oma lepingud lõpetada ja sõlmisin uue. Vastust pole veel saanud, nii et ma täpselt ei teagi, kui kergelt see lõpetamine läheb, aga tingimusi uurides ei näinud takistusi muudatuste tegemiseks.
Mul on Swedis see kõigetavalisem elukindlustus, mehel ka, seega kindlustussumma 10 000( liiklusõnnetuse puhul 20 000) ja kuumakse 8 eurot ja mingid sendid peale.
Ergos vaatasin kindlustussummat 40 000 ja kuumakse siis 7 Eurot ja peale.. seega vahe on märgatav. 🙂
Hakates veidi mõtlema, siis sellest 10 000 piisab vaevu laenude ja asjade maksmiseks. 🙂
Vahe on korralik jah. 🙂
Aga Ergo kodulehelt pakkumisi ei saa, sa muudkui kirjutasid neile ja nad tegid pakkumised?
Alguses olin kirjavahetuses, aga see venis pikaks ja lepinguteni jõudes ei avanud ühte PDF faili ja ma tüdinesin ära. Täitsin Ergo kodulehel kõik andmed ja siis “soovin pakkumist” muutus “soovin lepingut” nupuks, andis kohe faili allkirjastamiseks ja selle saatsin digiallkirjastatult Ergosse. Väga lihtne oli. 🙂
Väga vajalik info ilmselt paljudele. Tore postitus!
Eelmise kuuni puudus mul igasugune kokkupuude kindlustusega. Nüüd aga reisile minek, sai panka mindud ja mis selgus – Norramaal piisab, kui ühel kindlustus olemas, meie puhul siis minu kaasal. Kuna mina olen pere, kehtib see minulegi, kuigi me tol hetkel abielus veel polnud. Kooselu võetakse siin pea sama tõsiselt. See küll üllatas!
Lapsesaamise koha pealt: kui naine sünnitab lapse ja ta teda ei soovi, saab ta tollest lahti öelda. Meestel seda võimalus pole – pannakse alimendid peale ja kõik. Mina näen siin küll meeste diskrimineerimist. Palun mind mitte valesti mõista – ma ei õigusta alimentidest kõrvalehiilimist, vaid arvan, et mehel võiksid samad õigused olla 🙂
Minu äia elu sai niiviisi “rikutud”. Tõsi, praegu ta oma 3aastast tütart elurikkujaks ei pea, aga ta ei arvestanud sellega ning nüüd on ta aheldatud linnakesse 350km ülejäänud perest, kus ta üldse eladagi ei soovi :/
Nii on küll väga mugav ja meil võiks samamoodi olla – perekindlustus. 🙂
Selles mõttes on õigus, et naine saab lapsest lahti öelda, aga kui mees tahab isarolli täita, siis on naisel samasugused kohustused ja õigused nagu vastupidises olukorras mehel.
Pankade kindlustussummad on märkimisväärselt kallimad, kui erinevates kindlustusseltsides. Mul on olemas SEB-s kohustuslikus ulatuses elukindlustus, et pank rahul oleks ja Seesamis mõlema kindlustus, et meie ka rahul oleksime. 🙂
Ma Seesamist ei uurinud võimalusi, aga Swedi ja Ergo puhul olid vahed väikesed ja seda Swedi kasuks. Me oleme täitsa rahul, aga lastele võiks ka tõepoolest mingi kindlustuse ära teha. 🙂
Mis puutub aga naisesse ja lastesse ja nendega kaasnevatesse kohustustesse.
See ütlus ei ole tulnud laest, see ütlus ei ole tulnud kellegi suvalise suust julgeks isegi vastu vaielda, et see on ühiskondlik hoiak. See ütlus tuleb naistelt, kelle laste isad on putkanud nelja tuule poole (kuigi alguses oli kõik ilus ja kena) ja kellelt lihtsalt ei ole võimalik mitte mingisugust abi saada. Isegi peale kohtuprotsesse ja kohtutäiturite tülitamise jne. Seda abi lihtsalt ei ole ja ei tule.
Mina olen kuulnud seda ütlust suudest, mis on erinevast soost, erinevast perest, erinevast põlvkonnast ja minu jaoks teeb see juba kokku ühiskondliku hoiaku. Kui mehe abita jäänud naine julgeb kuskilt mujalt abi küsida, siis tänitatakse veel takka, et poleks pidanud saama rohkem lapsi, kui üksi kasvatada jõuab.
Selles osas, et isad tõmbavad nelja tuule poole, kuigi alguses oli kõik ilus ja kena, siis tavaliselt tagantjärele selgub, et ikkagi ei olnud kõik alguses ilus ja kena, vaid ohumärgid olid olemas. Need lood, kus isa lastega koos elades oli Isa suure tähega, üldiselt ei lõppe nii, et lastest lahus elades ta nad täielikult unustab. Välja arvatud erandid siis. 🙂
Eks ilmselt jah on see nüüdseks juba läinud massidesse.
Mis aga ei muuda teooria algust. Mina tean väga palju selliseid naisi ja reaalselt ongi nad omadega hädas. Kas ohumärgid olid olemas enne ka, seda on kõrvaltvaatajana raske öelda. Kas ja kes seda enne hinnata oskab on samuti väga subjektiivne. Tagantjärele on lihtne täpisteadlane olla. Ja väga paljud isad, kes koos olles on isadena olemas, lahutavad naisest lahutades ka lastest. See on paraku karm reaalsus. Ehk siis sageli ei räägita isegi sellest, et isad ei toeta materiaalselt, vaid isasid ei ole olemas ka reaalses elus. Eks selles on ka palju agasid, kus ka naised on “nõiad” ja lapsi relvadena kasutavad.
Kuid olen nõus.
Kogu seda hoiakut tuleb muuta.