Sellest on juba pool aastat möödas, kui Instagramis küsiti kodu ja kodumõtete kohta ning mina tahtsin sellest pikema postituse kirjutada, sest samal ajal oli teistel paljulapselistel blogijatel koduteema majateema aktuaalne ning mul tekkis tunne, et 200 m2 maja on uus norm, mis peaks olema ka meie eesmärk. See tunne ei tekkinud küsimuste põhjal, vaid lihtsalt nende ajastuse ja ilmselt ka enda ebakindluse pärast – sarisigijatest blogijate hulgas olin ikkagi järsku ainus, kes lastekarjaga korteris elab…
Ma ei ole tegelikult pikka aega saanud kuskilt lugeda, et ma sarisigija olen, veel vähem on jäänud kellelegi ette meie kodu, kuid olen halbu kommentaare piisavalt palju näinud, et ette kujutada, millised need antud teemal olla võiksid. Palun seda nüüd mitte väljakutsena võtta, lihtsalt selgitasin, kust see hetkeline ebakindlus pärit oli.
Võib-olla on hea, et ma postituseni alles nüüd jõuan, sest vahepeal on mõtetega nii mõndagi toimunud ehk mõni on muutunud ja mõni on kuskile poole vaikselt liikuma hakanud ning enesekindlus on ka taastunud. Tuul võib muidugi veel suunda muuta, nii et ma ei saa öelda, et meil on nüüd konkreetne siht silme ees, aga on mingi nägemus, millega oleme hakanud aina enam mängima.
Nagu küsimustest ja vastustest näete, siis meie kodu on 80 m2 suur/väike ja me oleme avaramaid elamisi vaadanud küll, kuid suurem kodu sedasi eesmärgiks pole, et koliks ükskõik kuhu, peaasi et on rohkem ruutmeetreid. (Kui mu lugejate hulgas on inimesi, kes ei näe, siis andke endast märku, et teaksin edaspidi teiega rohkem arvestada.)
Öeldakse, et inimene harjub kõigega, eks. Meiegi oleme tänaseks korteris elamisega nii harjunud, et maja igatseme aina harvem ja kui, siis ainult sellist maja, mis on ratsionaalselt mõeldes lähiaastatel välistatud.
Maja puhul ei jää asi ainult ratsionaalse mõtlemise taha, vaid kindlasti ka panga taha. Silveril on küll lootust saada korteri müümise järel 220 000 eurot kodulaenu (seda siis pangaga suhtlemise põhjal, maksimaalse laenusumma kalkulaator näitas palju suuremat numbrit), kuid ilmselt mitte selleks, et Nõmmikule midagi ehitada või mujale hajaasustusse maja osta. Rakvere linna ega isegi Kadrina alevisse me aga maja ei igatse – kui maja, siis ainult selline, kus on ümberringi põllud ja metsad. Naabrid võivad ka olla, aga kaugel.
Mitte et meil naabrite vastu midagi oleks – korteris elades kuuleme neid sageli ja nemad meid kindlasti veel rohkem, kuid mahume kõik kenasti ühte trepikotta ära ja probleeme pole olnud. Maja puhul me lihtsalt eelistame näha enda ümber loodust, mitte vastasmajade aknaid. Praegu on siiski mõistlikum elada alevis sees ja kui aknast peame nägema vastasmajade aknaid, siis parem vaatame neid korterist. Siin vähemalt saame rulood alla tõmmata ning olemegi omaette, aga naabritest ja möödujatest ümbritsetud aias olles pole midagi enda ja muu maailma vahele tõmmata.
Maailmast eraldumiseks on meil mu vanematekodu, kus lähim naaber asub linnulennult 400 meetri kaugusel ja selleks naabriks oleme meie ise oma Nõmmiku projektiga, hehee. Järgmised naabrid asuvad veel kaugemal, nii et näha neid pole ja kuulda on ka vaid soodsa tuule korral. Kokkuvõttes olemegi jõudnud oma mõtetega aina rohkem punkti, kus me ei taha loobuda korteris elamise mugavusest, seda peamiselt logistilises mõttes, aga tahame luua kõrvale enda maailmast eraldumise nurgakese Nõmmikule.
Kuna korter jääks me peamiseks elukohaks veel päris mitmeks aastaks, siis mõtleme tõsiselt ruumipaigutuse muutmisele. Kui varem pidasime ideaalseks varianti saada ühe või teise naaberkorteri arvelt ruumi juurde, siis nüüd kõnetab neljatoalisest kuuetoalise ehitamine rohkem. Peabki kõnetama, sest see on ainus variant (naabrid ei hakka kuskile kolima) ja ilmselt ka mõistlikum, sest isegi kahetoalise arvelt ruumi juurde saades kasvaksid me keskmised kommunaalkulud koos elektri ja veega vähemalt 300 euro peale. Suvekuudel arved nutma ei ajaks, aga talvekuudel oleks küll päris valus maksta üle 400 euro korteris elamise eest – paljudel ei kulu kaks korda suuremates majades ka nii palju.
Teine asi on see, et kõrvalkorteri soetamine ja siis 130 ruutmeetri ühteks tervikuks muutmine tähendaks nii umbes 70 000 euro suurust väljaminekut. Seda raha ei saaks mitte kunagi tagasi. Meil kulus 14 aastat tagasi korteri soetamisele ja remondile ca 50 000 eurot, koos intressidega oleme oma kodu eest maksnud 64 000 eurot, aga korteri turuhind on tänasel päeval heal juhul 45 000. Kusjuures 14 aastat tagasi mõtlesime meie ka, et teeme remondi ära, elame paar aastat sees, siis müüme kallimalt maha ning vahelt saadud raha kasutame maja sissemakseks. Hahahahahahaha! Paar aastat hiljem müüdi Kadrinas neljatoalisi 12 000 euro eest…
Neljatoalisest kuuetoalise ehitamine tähendaks muidugi ka vähemalt 25 000 euro suurust investeeringut. Rahalises mõttes oleks see küll ainult miinuse kasvatamine, aga investeering oleks see meie heaolusse ja kuna me lähima 11 aasta jooksul korterit müüa ei plaani (eeldusel, et keskkool on nii kaua alles), siis ei ole kahju miinust kasvatada.
Tahate kindlasti teada, kuidas saab neljatoalisse korterisse kaks tuba juurde tekitada. Kohe näitan.
See on üks väga vana ja tõetruu plaan, mille 2009. aastal Floorplanneris tegin. Tollasest mööblist ja tehnikast pole midagi peale köögimööbli ja vannitoakapi järel, aga seinad seisavad ikka sama koha peal.
Kui nüüd ehitada seinu lihtsalt juurde, siis saaks hakkama vähema kui 25 000 euroga, aga tahame vanad põrandad taladeni üles võtta ja tervesse korterisse ühtse kena põranda paigaldada. Vannitoas tuleb kõik välja lõhkuda, sest meil on põrand liiga kõrgeks “kasvatatud” ning torude peitmisega oleme väga palju ruumi raisku lasknud. Kui nüüd kõik uuesti teha, siis kindlasti eraldame vetsu ja duširuumi ning võimalusel paigaldame viimasesse samuti wc-poti, et leevendada hommikusi järjekordi.
Jajah, vannitoa osa ei ole nii huvitav, kui kahe lisamagamistoa tekitamine. Ühega on lihtne: meie köök-elutoas on köök tõstetud varasema elutoa poolele, mis tähendab, et vaheseina taastamise järel oleks köögi suuruseks 16 m2 ja vanast väikesest köögist saaks magamistuba. Teise lisamagamistoaga on vähe keerulisem, aga kuna keskmine magamistuba on samuti 16 m2 suur, annab seda poolitada. Alguses mõtlesin teha seda nii, et meile jääks magamiseks aknata harjakapp:
Plaani peale väikese akna olen küll lisanud, et ka harjakapis tekiks mingi õhuvool, kui teistes tubades on aknad lahti, ent valgust sealt tuppa ei tuleks.
Teine variant oleks tuba hoopis pikkupidi poolitada ja ongi igas magamistoas loomulik valgus olemas:
Sellega on muidugi mõned agad, sest akna poolitamiseks on vaja iga korteriomaniku nõusolekut ja võib-olla jääb sellestki väheks ning luba maja välisilme muutmiseks ei anta . Olen siin mõelnud ka kahekordsete akende peale ehk vahesein tuleks ainult aknalauani ja siis mõlemale poole sisemised aknad. Välimise ja sisemiste vahele paigaldaks kardinad, siis ei oleks väljast üldse näha, et ühe suure akna taga on tegelikult kaks väikest tuba.
Need toad jääksid küll naljakalt kitsad, aga ilmselt saabub lastel ükskord aeg, kus nad on elavad parema meelega eraldi kitsastes tubades kui koos ühes avaras. Oma tuba on ikkagi oma tuba.
Kõik viis magamistuba tuleksid umbes kaheksaruutmeetrised, mis on küll väikesed, aga piisavalt suured, et mahutada ära voodi, kirjutuslaud ja riidekapp. Tegelikult ei ole kaheksa ruutmeetrit ühe lapse kohta üldse vähe, praegu jagavad vanemad poisid vaid ruutmeetri võrra suuremat tuba ja selle “lisaruutmeetri” võtab ka meriseapuur ära ning keegi ei kurda.
Minnes magamistubade juurest elutoa juurde, siis ilmselt panite juba tähele, et see päris ära ei kao. Meie avatud köök-elutuba-esik muutuks lihtsalt avatud köök-esik-elutoaks, seda panipaiga, väikese koridori ja jupikese meie praeguse magamistoa arvelt. Elutoaks tekkivat nurgakest on ehk palju nimetada, aga hubane telerinurk oleks see küll.
Millal me võiksime nende mõtete realiseerimiseni jõuda, seda ma ei tea. Ümberehituse tahaksime sättida ajale, mil tehakse terves kortermajas suuri ehitustöid, aga mul pole aimugi, millal või millises mahus see juhtub. Plaane on tehtud siin paar aastat, loodetud sai ka Kredexi rekonstrueerimistoetusele, aga praegu neid ei jagata, nii et hetkel on kõik vist veel lahtine. Projekt sai kevadel muidu valmis ja kui see peaks ükskord töösse minema, siis saame endale nii ilusa ja kaasaegse kortermaja, et me veel vähem tahame siit ära kolida…
Kui meie kodu saab uue ilme nii väljast kui seest ja tube ka juurde, siis ma tõesti ei näe mingit vajadust leida suurem pind. Minu jaoks on väikesele pinnale suure kodu loomine palju huvitavam väljakutse. Eesmärk ei oleks siin ainult seinu liigutada, vaid vähendada ka mööbli gabariite ja asjade arvu, et anda elamisse õhku juurde. Ma üldse ei kahtle, et kuueliikmelist perekonda (koos koera, kahe kassi, merisea ja nelja rotiga) annab mugavalt ja isegi näiliselt avaralt 80-le ruutmeetrile paigutada nii, et kõigile leidub nurgake omaette olemiseks. Selline väljakutse on minu jaoks isegi põnevam, kui oleks poole suurema korteri või kaks korda suurema maja sisustamine
Nii et jah, maja ostmise mõtteid meil enam peas ei ole, sest laenuvabaduse (või siis madala laenukoormuse) mõte meeldib rohkem ja kui mahutame end praegusesse korterisse paremini ära ning suudame aja jooksul Nõmmikule väikese suvekodu püsti panna, siis on meil olemas kõik ja rohkemgi veel ning raha jääb üle ka muuks.
Praegu on naljakas neid talviseid vastuseid lugeda, sest seal tõin samamoodi välja, et korteris edasi elades saaksime lubada reisimist, tõukoera, breketeid. Universum haaras vist kohe sõnasabast kinni, sest tõukoer tuli ootamatult ruttu ning järgmisel kuul saan breketid ka, kuigi sügisel ma selleks aastaks endale aega ei saanud. (Sain Esimesele mõeldud aja nüüd endale, tema jääb veel aastaks või paariks jälgimisele.) Heh, hakka või arvama, et jõuame sedasi tänavu veel Legolandi ka…
Muide, universumist rääkides, siis korterisse tagasi kolides kirjutasin, et hiljemalt viie aasta pärast on meil taas maja. Sellest on viis aastat möödas ja meil on nüüd maja, täitsa süllekukkunud veel. On küll elamiskõlbmatu ja taastamatu, aga siiski maja, eks. Ma ütlen teile, see universumi asi toimib, aga õppige minu vigadest ja sõnastage oma soove täpsemalt.
Aa, korteriinimesed, andke teada, kes selle postituse järel oma kodu uue pilguga vaatasid ja sinna tube juurde mahutasid.
Oleme ka korteris, küll kahe lapsega, ent korter sama suur. Kuidagi annaks täielikult planeeringut muutes toa või kaks juurde saada küll. Samas meie ikkagi ehitame maja (ja selleks kolime vahepeal ämma hoovis olevasse kahetoalisse majakesse), sest just seesama loodus kutsub. Maja keset suuremat alevikku ei tundu mõistlik – maja boonused jäävad ju saamata. Aga päris keset avarust tundub mõistlik, sest juba praegu, kui seal on vaid üks toimiv suitsusaun ja megapalju tööd, ei tahaks sealt üldse ära tulla…
Samas seitsme aasta jooksul alevikus korterus elades olen aru saanud, et see on tõesti väga mugav ning see perspektiiv elada muidu vabamalt (rahalises mõttes just) kõlab ju väga hästi. Kui see loodus oma vaikuse ja eluoluga nii kõvasti ei tõmbaks.. 😁
Jep, me mõtleme sama, et alevis jäävad maja boonused saamata, aga samas on alevis elades oma boonused. Me katsume mõlemast variandist just need boonused võtta – Nõmmikul saab olema vaikus ja loodus, korteris aga sõltumatus (autost, ühistranspordist). 🙂
Kui teha kaks piklikku tuba, siis kas need nõuded oleksid täidetud?
“Eluruumile esitatavad nõuded
Vastu võetud 02.07.2015 nr 85
Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 11 lõike 4 alusel.
§ 2. Nõuded eluruumi mõõtmetele ja pinnale
(1) Üldjuhul peab eluruumi iga elu-, töö- ja magamistoa:
1) pind olema vähemalt 8 m²;
2) laius (vastasseinte vaheline kaugus) olema vähemalt 2,4 m
§ 3. Nõuded ustele ja akendele
(3) Eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse.”
S.t. kui ehitate kitsamalt ja kunagi tahate maha müüa, siis peaks eelneva olukorra taastama, lisakulud.
Laiuse oma mitte, aga kuna sõnastus on “üldjuhul peab”, siis ilmselt tehakse ka erandeid. Kui ei, siis annab tekkivaid ruume nimetada garderoobideks ja keegi ei keela magada garderoobis. 🙂 Vajadusel saaks vaheseina muidugi nii ka ehitada, et mingis osas tuleb mõlemal toal 2,4 meetrit laiust ära.
Kuna ümberehitusi niisama tegema ei hakka, vaid ikka projektide ja nõusolekutega, siis vaevalt tuleb tulevikus midagi taastada, sest pangale ei meeldi kitsad toad. Väiksem magamistuba on ka praegu 2,31 m lai ja kui taastada vahesein köögi ja elutoa vahel, siis seal on samamoodi väiksema ruumi laius 2,31. Ostes pank midagi mõõtmas ei käinud. 😀 See oli siis naljaga öeldud, ma tean, et neid huvitab lihtsalt korras paberimajandus.
Ma vaatan kogu aeg oma korterit pilguga, et kuidas sinna küll 1 tuba juurde teha. No kahjuks ei ole välja mõelnud.
Meie maja otsakorteris saaks küll teha kasvõi pooleldi ühe toa juurde. Kuid paraku meil mitte.
Oleme niigi omal planeeringut niipalju muutunud, et see loogilisem ja mugavam oleks. Enamat selles teha oleks naaberkorterita keeruline. 😀
Korteriinimesena, kel kool kodunt mõne sammu kaugusel (ei teagi, mingi 100-200 meetrit, kuna kogu tänav on meil 500m ja mõlemad hooned on üsna keskel.) ei kipu kuhugi kaugemale kolima. Maja linna niikuinii osta ei jaksaks. Ja laste autojuhiks ma saada ei taha.
Seega on meil sarnane lahendus. Elame linnas korteris, aga suvitame poole tunni autosõidukaugusel. Siin on muidugi naabrid igal pool kõrval ja mingist privaatsusest pole juttugi, aga kõik vastavalt võimalustele. Kui lapsed ühel päeval välja kolivad, saame suvilasse kolida ja saame siit ilma suurema vaeva ja kuluta kasvõi igapäev tööle käia. Või miskit muud välja mõelda.
On teil lootust mõni naaberkorter ära osta? Eeldusel muidugi, et puuduoleva toa asemel neid 3-4 juurde ei saa koos suurte arvetega. 😀
Ma olen iga kell laenuvabaduse poolt. See on ikka väga oluline. Laenuvabadus on ainus tee, kui tahad, et saaks teha elus vabalt tööd puudutavaid otsuseid (kas meeldib, ei meeldi, vahetaks töökohta, kui halvasti sinuga võib tööl käituda enne kui otsustada lahkuda jne).
Mulle tundub, et meie ühiskonnas on väga palju inimesi, kes püüdlevad mingit justkui paika pandud latti, millest üle hüpata. Ja kui nad ei küündi selleni, siis tunnevad ennast alaväärsete, vaeste ja läbikukkunutena. Tegelikult on meil ju eluks vähe vaja: vaja on sooja-kuiva kohta, pisut kehakatteid ja sööki. Et soe ja kuiv koht oleks võimalikult suur ja sisaldaks iga paari aasta järel uut mööblit, mis firma omad on kehakatted, kui kiire on telefon, kas ikka igal aastal reisimas saab käidud – see on juba iga ühe enda peas välja mõeldud künnised. Kui ei sõltu nii palju teiste arvamusest, siis on elu poole lihtsam.
Mulle tundub Teie plaan väga mõistlik. Kuigi pean tunnistama, et ise elame just sellises privaatses talus (lähim naaber üle poole km) ja tutikas üle 100 m2 maja. Samas ehitasime ilma laenuta, mööbel on suvaline ja enamus tasuta saadud/ise tehtud, riided teise ringi omad, reisimas pole 10 aastat käinud ja pole nagu eriti igatsustki (ilmselt tuleb koroona leevenedes laste silmaringi huvides siiski mingi reis ette võtta).
Meil ka neli last. Samas pole neil kõigil siin majas eraldi tube ja polegi plaanis teha eraldi tube neile. Mulle tundub, et see nägemus, et kõigil lastel peavad eraldi toad olema, on jällegi üks selline ühiskonna poolt peale surutud “kohustuslik” asi. Meil on neli tuba. Neis üks vanematele, üks poistele, üks tüdrukutele, neljas on elutuba. Inimesed on varemalt päris kenasti ära mahtunud õdede-vendadega ühte tuppa. Mäletan Aleksis Kivi muuseumi Soomes, kus suitsusauna suuruses majas (või siis saunas) elas Aleksis Kivi vend koos oma naise ja 11 lapsega ja vahepeal kergelt hull Aleksis käis siis ka seal elamas (see võis kõik ka pisut teisiti olla, on umbes nii meelde jäänud, aga kindel on see, et maja oli imepisike ja lapsi elas seal musttuhat). Mul on hea rääkida, sest ise olen kasvanud üksiklapsena kolmetoalises korteris. Nii et tunnistan: võimalik, et tulevikus minu seisukoht selles küsimuses muutub. Praegu on lapsed 4 – 11 ja neil pole isegi teemaks olnud seda, et toad peaks isiklikud olema. Siin perifeerias elades, kolivad lapsed tihtipeale kodust välja juba 15-aastaselt (kui tahavad minna suurde linna keskkooli või kutsekooli). Siis tegelikult on see teismelisena kodus veedetud aeg ikka väga lühike. Ehk ikka kannatavad oma õed-vennad välja need paar aastat. Kui teeks, siis pigem ilmaselt mingeid kapitaguseid privaatseid nurgakesi, päris kapitaalselt tubasid kaheks ei ajaks. Aga jaa, laste sõidutamist on kõvasti – viin lapse lasteaeda – päeva kilometraaž 60 km. Sinna vahele viin veel mõne muusikakooli – lisa teine 60 km.
Kunagi olid meil peretuttavad, kellel kasvas peres viis last ja elasid suhteliselt väikse eramaja teisel korrusel seitsmekesi. Vähe sellest nendes samades ruumides pidas pereema veel lastehoidu. Mulle alati väga meeldis neil külas käia, sest neil oli 100 nutikat lahendust ja nurgatagust. Näiteks telekanurk oli neil trepimademel – diivan trepi vastas seina ääres ja telekas trepi kohal seina peal. Ja sinna trepi kõrvale poole ruutmeetri peale mahtus veel ära isa arvutitöökoht. Lisaks olid tubadel kolmveerandi kõrguse peal poole toa suurused lavatsid (nagu magamisnurgad), seega alumine pind jäi kõik päevakasutusse ja voodi ei võtnud ruumi. Selline lahendus on meil ka tüdrukute toas plaanis (meil kõrged laed). Kõik võimalikud kohad olid panipaikasid täis ja kuigi see pidi ruutmeetrite poolest ikka üsna kasin pind olema, ei jäänud seal kunagi tunnet, et oleks kitsas või vähe ruumi.
Ma ei tea, kuidas teil seal Nõmmikul on. Kas seal peale halvas seisukorras elumaja on veel mõni korralikum hoone. Mainin siin ideena, et meie pere elas enne maja valmimist 10 aastat 28 m2 köök-esik-söögituba-elutuba-magamistoas. Tegime olemasoleva suure lauda sisse puitkarkassist soojustatud kuubiku (soe vesi kraanist tuli ja puupliidiga kütsime). Laudauksest tegime täismõõdus akna ja üks väiksem aken oli veel. Ajas asja väga hästi ära ja selle ehitusele kulus kuskil 2000 eurot (puitkarkass, sees kipsplaat, vahel vill ja peal soomepapp, põrand-lagi puidust). Ja meil siinkandis selliseid laudaelamisi teisigi.
Läks vist väga pikaks heietuseks, aga igal juhul jõudu ja kindlat meelt. Ja universumile saadetud soovidesse usun minagi. Ja tõesti – väga hoolega peab oma soove formuleerima.
Nõmmikul pole kahjuks midagi korralikku, ei ole seal ka puhta veega kaevu, kanalisatsioonisüsteemist rääkimata. Ait sai küll sirgemaks tõstetud, aga sinna midagi sisse ei ehita ja ega 8-13 aastat vanade lastega enam köök-tuppa ei koliks ka. Sedasi see majaelu meid ei kutsu, et me loobuks praegustest mugavustest. Teine asi on see, et lastele väga meeldib alevis elada, nemad muud elu põhimõtteliselt ei teagi, nii et kui me nad nüüd kuskile metsa äärde kehvematesse tingimustesse elama viiks, siis neile oleks see trauma, mitte “jee, siin on nii ilus ja vaikne elada”. 😀
Minul pole kunagi oma tuba olnud. Esmalt jagasin õega tuba, aga temaga ei saanud me absoluutselt läbi ja ühel päeval, kui vanemaid polnud kodus, aitas vend mul vaatamata vanemate keelule tema tuppa kolida. Kui vanemad koju jõudsid, siis neil polnud enam midagi kobiseda, tegu oli tehtud. Ja seal venna toas kapi taga me siis Silveriga koos magasime… Sa ei kujuta ette, kui väga ma sel ajal enda tuba igatsesin ja kui solvunud ma vanemate peale olin, et nemad endale teisele korrusele maja kõige suurema magamistoa (ca 30 m2) ehitasid, selle asemel, et teha sinna kaks väiksemat. Ma oleksin olnud väga õnnelik, kui ma oleksin saanud endale kasvõi 5 m2 väikese magamistoa, kuhu oleks mahtunud ainult voodi ja väike kapp riietele, rohkem mul polekski vaja olnud, peaasi et oleks olnud minu privaatne nurgake.
Enda lapsed veel sedasi isiklikku ruumi ei vaja, väiksemad isegi ei julge eraldi magada, nii et nende puhul pole eraldi tubadega kiire, aga enda kogemuse põhjal tahan siiski, et ühel ilusal päeval on neil kõigil oma tuba, kus kehtib ainult nende luba. 🙂
Olen 100% korteriinimene, aga suvila (loe: oma koht korteris väljas) peab ka olema!
Õnneks mahume neljakesi kenasti 50 ruudule ära (3 tuba), oleme Tallinnas, aga mets on pmst kohe kodu ees. Kõik on super, kui asjadega ja planeerimisega osav olla (mida me veel täielikult pole). Loomulikult saaks paremini – nagu sinagi räägid, et tube jagada ja leidlikult mööbliga ümber käia. Meil veel see lahe, et meie majas on juba varem kolmeseid kortereid 4-toalisteks ehitatud ja need täiega hästi lahendatud!
Ilmselt kui lõplik vajadus käes võtame selle isegi ette, aga see veel tulevik. Kui 5 a tagasi sai siia kolitud, siis sai mööbli ostmistega natuke pange pandud ja ei tahaks enne uut mööblit osta, kui äärmine vajadus. Tahaks asjad ikka ära kasutada 🙂
Me vahepeal, eriti teravalt tuli see välja koroonaajal, kui pidi pidevalt kodus olema, arutasime abikaasaga majas elamist ja isegi vaatasime valmismajade lahendusi, aga meil tuli mehega kohe erinevus välja. Ta ikka mõtles, et kui maja, siis juba 150 ruutu peaks olema, et oleks põhjust majja kolida. Mina olin aga meelt, et üle 100 kindlasti mitte (KEEGI peab ju koristama!), vaid oluline on hea planeering ja nutikas sisustamine. Ja sinna see jäi – nüüd suvi ja saab rohkem õue :D. Elu jälle hea!
Meil on ka mööbliga sama teema, meie magamistoas on majja ostetud lahmakas mööbel, aga siin võtab see jube palju ruumi ära, kuid nüüd võib juba uue soetamisele mõtlema hakata, sest vana saaks Nõmmikule oma aega ootama jätta. 🙂
Mulle tundub ka, et meil on ainult 20 m2 puudu ehk 100 m2 oleks kõige ideaalsem pindala – piisavalt suur, et oleks ruumi viiele magamistoale, aga samas piisavalt väike, et suurpuhastus saaks päevaga tehtud. 🙂
Ma arvan, et meie selja taga ka ahhetati ja ohhetati, kui elasime perega korteris ja ootasime oma maja valmimist. Kusjuures meid endid häiris sedasi kitsastes oludes elamine kõige vähem, me olime harjunud ja no siht oli silme ees.
Aga rohkem enam venitada ei oleks saanud, sest pubekas vajab oma ruumi. Muidugi venis meil see sedasi elamine jube pikaks, 8 aastat.
Minu jutu mõte vist oli see, et tee nagu teed, teised arvavad ikka nii nagu nad tahavad 🙂 Mina ise jagasin lapsena tuba ja väga ei igatsenud oma tuba.
Hetkel meil väiksemad jagavad tuba, kuigi neil enda toad olemas, aga kardavad üksi magada.
Kui on korter ja suvila, siis nagu on mõlema asja plussid. Maja ja suvila korraga omamisel ma ei näe vajadust. Maja plussid jääksid kasutamata, kui suved suvilas veeta. Seega see plaan, et korterit kohendada ja maamaja juurde ehitada, on ju suurepärane lahendus. Maja plusse kasutatakse nagunii suvel.
Talvel seisab aed lume all 🙂
Maja ja suvila omamisel on siis mõtet, kui suvila on vahetult mere ääres, praegu kuluks üks selline ära küll. 😀
Meie oleme ka korteriinimesed hetkel. Mees ikka heietab oma maja mõtteid iga mõne aja tagant, aga õnneks (minu õnneks, hehe) järjest harvem. Mulle IDEELISELT ka meeldib see majas elamine – et oma ruum ja aed jne. Samad AGAd tulevad ikkagi. Olen ise lapsena maal majas elanud. Kuigi oli ka palju toredat, mida ma väga hindan, siis tulevad mul siiamaani judinad peale kui ma meenutan seda ahistatuse tunnet, kuidas mit-te-ku-hu-giiiii ei saanud minna. Igale poole minek nõudis transpordi korraldamist. Kui õnnetu ma olin ja kui vähe sõpru mul oli – sest ma ju ei saanud kuhugi, kus teised käisid. Ei saanud peale kooli kuhugi minna, sest koolibuss läks muidu ära. Ei saanud üritustele, huviringidesse…. sest kõik olid linnas ja linn oli kaugel. Ja kui sa kusagil ei käi, siis lõpuks oledki autsaider.
Jagasin ka tuba lapsena, aga tol ajal see mind nii väga ei häirinudki. Lihtsalt sellest suure pere elust võrsus hilisemaks eluks minu tohutu privaatsusevajadus.
Nüüd ise lapsevanemana mõtlen samuti, et ei taha muutuda laste taksojuhiks ega neid kuhugi kinni aheldada. Linna maja osta aga ei jõuaks ja ilmselt ka ei tahaks, sest siis need maja boonused jäävad hulga väiksemaks. Ja ausalt, mul ei ole nii väga seda geeni ka, et peenraid rohida ja lund rookida ja kogu aeg midagi nokkida (sest majas on KOGU AEG vaja midagi teha. Tahaksin ka pigem elada ja uusi asju kogeda ja omada võimalikult vähe kohustusi.
Just nagu siin tabavalt välja toodi – et näiteks vajadusel saaks nõmedale tööandjale lehvitada ja minema astuda ja ei peaks hambad ristis pangalaenu nimel ei tea mida välja kannatama.
Küll aga muidugi kui rohkem lapsi peaks tulema, siis võin natuke prioriteedid ümber mõelda. Sest tahaksin samuti, et igal lapsel oleks oma tuba, aga et see ei tuleks minu privaatsuse arvelt. Ehk siis ka MINUL peab olema oma magamistuba ja oma töötuba/kontoriruum (ok, mehega olen nõus neid jagama 😀 ). Ja need peavad olema eraldi ruumid, mitte magamistuba/kontor ühes.
Millegipärast aga suuri kortereid on väga vähe. Enam kui 4-toalisi tuleb tikutulega taga otsida. Hea meelega vaataks (normaalse hinnaga) 5-6-7-8-toalisi kortereid. Aga nende jaoks tihti ongi enamvähem ainus variant kõrvalkorter kuidagi kätte saada ja siis üheks kokku ehitada. Häid naabrite väljasöömise nippe kellelgi? 😀
Ei oska häid nippe anda, sest meie laste- ja loomaaia peale pole siiani keegi minema kolinud, isegi ühtegi märkust pole lärmi kohta tehtud. 😀 Meie viiest naabrist neli on üksikud inimesed, kellel on kodus alati vaikne (v.a ühe mängurist erandiga, kes on öösiti mängides vägagi häälekas), viies naaber on vanapaar, aga siiani on kommentaarid olnud stiilis, et küll meil on vaikne koer, nii vähe haugub, et 15 aastat tagasi elas samas korteris koer, kes üksi olles peale haukumise muud ei teinudki ning teine naabritädi tahtis meile kooki tuua ja helistas esmalt, et kas me oleme tüdrukuga ainult kahekesi, et nii vaikne on (tema korteris siis), aga ei, poisid olid ikka ka kodus. 😀
Muu jutu peale, siis ma ka ei taha muutuda laste taksojuhiks, juba praegu on see päris tüütu, kui sõprade sünnipäevad on kaugel. Ja Nõmmikul elades olekski laste elu täpselt selline nagu sinu lapsepõlves, seetõttu ei näe me end seal nii pea päriselt elamas, aga nädalavahetustel näeme end seal küll. Kui lapsed on täiskasvanud, siis võime küll Nõmmikule kolida. 🙂
Vaatsin seda sinu plaani ja mõtlesin, et kas nii väikestes tubades teismelistel poistel õhku jagub? Näiliselt on neil privaatsus, aga reaalsus on see, et uks peab lahti olema, et mitte ära lämbuda. Pealegi, nad on juba selles eas, et 7, 8 aasta pärast ei pruugi mõni neist enam kodus ehk ruumivajadus väheneb. Ise selles olukorras annaks vast vanimale oma toa ja neiule ka, aga keskmised vääriksid suurimat magamistuba kahe peale. Aga ka mina jagan seda arvamust, mida siin ennist kirjas oli, et see igale lapsele oma tuba on mingi ühiskonna poolt peale surutud arvamus. Olen ise pidanud vennaga tuba jagama, kohati oli keeruline, aga õpetas ka palju.
Kui praegu jagub poistel õhku kahekesi 9 m2 elades, siis üksinda 8 m2 peal vast jagub ka. Kui ei, siis ukse asemel saavad avada akna ja ikka on privaatne olla. 🙂
Kui vaheseina ehitada ei saa, siis peavadki keskmised lapsed tuba jagama jääma ja kindlasti saavad nad sedasi hakkama ka, kuid juba enda närvide huvides eelistan seda, et lastel on eraldi toad. Siis on iga lapse toa korrashoid lapse enda teha, jäävad ära “mina pole seda segamini ajanud” ja “miks mina pean tema järgi koristama” vaidlused.
Mulle ei õpetanud õega ega vennaga toa jagamine midagi, pigem tekitas ainult trotsi, mina olin ikkagi see, kes nende järele koristas, sest minu nägemus korras toast ei ühtinud kummagi omaga, isegi mitte vanemate omaga. 😀 Kuna mind ennast toa jagamine nii väga häiris, siis lastele just seetõttu eraldi tube tahangi ja ühiskonna pealesurumisega pole siin mingit pistmist. Ühiskonna vaatenurgast ei tohiks meil nelja lastki olla, kui me ei suuda neile pakkuda suuremat magamistuba kui 8 m2… Mõnel on koeralgi suurem tuba. Jah, päris eraldi tuba, mitte kuut õues. Soome elamumessil nägime seda mitmes majas. 😀
Vabandust, offtopic-kommentaar tuleb, aga…
(Kui mu lugejate hulgas on inimesi, kes ei näe, siis andke endast märku, et teaksin edaspidi teiega rohkem arvestada.) – MINA!
Ja veel, et mu süda (või see, mis sellest selle kuumaga veel järele on jäänud) sulas seda lauset lugedes üsna lõplikult ja ma postitust ennast enam lugeda ei jõudnudki, rõõm lämmatas. Ja ega ma ei oskakski majade kohta midagi rääkida, 80 ruutu kõlab minu jaoks ulmena, minu praeguse aja suursündmus on, et kolin 21-ruudusest korterist 36-ruudusesse ja ahhetan, et küll on suur… Muidugi mul pole peret ka.
Igal juhul kisub pikk jutt jälle kuidagi selleks samuseks, nii et lõpetan. Süda jätkab sulamist ja harduspisarad jäävad ainult sellepärast tulemata, et kogu vedelik väljutub praegu naha kaudu.
Aitäh, et endast märku andsid!
Kuum on sulle vist tõesti liiga teinud, rõõmustad asja üle, millele ma oleksin pidanud juba mitu aastat tagasi mõtlema, mitte alles nüüd avastama, et äkki mõnel lugejal läheb osa postitustest kaduma, sest ta ei tea, mis on piltidel. 😀 Edaspidi katsun vähem kuvatõmmiseid jagada ja pilte rohkem lahti seletada.
36 m2 tunduks mulle ka suur, kui saaksin sellisel pinnal üksi elada või äärmisel juhul koos Silveriga, kes võtab vähe ruumi, sest tal on väga vähe asju.
Ehk on sellest eespool juba juttu olnud aga kui paanite seda korterit kunagi müüma hakata, peate arvestama, et kõik ehitustööd peavad olema ka Ehitusregistris näha. Sest kui ostja tahab osta pangalaenuga ja hindamisakti läheb kirja, et tehtud on nö. omavolilised muudatused, ei anna pank tulevasele ostjale laenu. Müüsime mõni aeg tagasi oma ridaelamut ja see pere kes ostis, oli röömus, et meil vastas kõik projektile, meie oma oli nende jaoks juba kolmas, mille kohta nad hindamisakti tellisid ja mille ostuks lõpuks laenu said. Eelnevaid pank ei aktsepteerinud.
Jah, jääb ka variant, et korterit tahab osta hiljem inimene kellel on see raha kohe olemas.
Omavoliliselt ei plaani midagi teha. 🙂
See projekti muutuse dokumentatsioon käib läbi omavalitsuse, lisaks peab kortetiühistu nõus olema (kõik nasbrid) ja seda bürokraatiat on nii palju ja see on nii aeganõudev. Näiteks meil oli omavalitsuse aega 45 päev vastata ja ega nad kiiremini ei teinudki 🙂 ühe ehitise jaoks taotlesin luba. Ehitisprojekt oleks läinud maksma umbes samas suurusjärgus kui kõik ehitamiseks vajalikud ehitusmatetjalid jne. Muidugi on omavalitsused erinevad ja ehk on teil vedanud kõige mõistlikumate naabritega ka 🙂
Ja muidugi vajaks iga koolilaps oma nurka, ja tõesti võib see kasvõi 8m2 olla. Jõudu!