Härral on üle poole aasta olnud sümptomid, mis võiksid iseloomustada eesnäärmepõletikku, aga kuna tal ei olnud oma neli kuud ravikindlustust ei siin- ega sealpool lahte, siis arsti juurde minekuga sai pikalt venitatud.
Täna jõudis lõpuks (vist) perearsti juude, aga see käik oli üsna asjatu, sest vaatamata sümptomitele, piiripealsele PSA tasemele ja katsudes väga valulikule eesnäärmele arvas arst, et Härral on hoopis suguhaigus. Kui viimane ütles, et ei saa olla, sest tal on viimased 12 aastat sama partner olnud, siis arst andis mõista, et küllap olen siis mina küla peal käinud. Õnneks Härra usaldab mind ja teab, et ta on endiselt minu üks ja ainus, kuid arsti ta veenda ei suutnud. Pigem jättis endast hoopis naiivse mehe mulje.
Igatahes eesnäärmepõletiku diagnoosimise või välistamise asemel saadeti Härra suguhaiguste teste tegema, mis muidugi ei võta tükki küljest, kuid tunduvad ajaraiskamisena. Saaksime veel aru, kui suguhaiguste välistamine käib käsikäes põletiku diagnoosimisega, aga arst välistas kohe põletiku ning keskendus vaid esimesele. Olgu, arst oli vähemalt nii vastutulelik, et oli nõus Härrale igaks juhuks antibiootikumid kirjutama, mis kokkuvõttes teeb asja veel imelikumaks, sest miks ravida midagi, mida ei ole.
Imelikuks teeb asja ka seetõttu, et eesnäärmepõletikul on erinevad vormid ja ravi on samuti erinev nii kestuse kui ka ravimite poolest, seega tekib küsimus, kuidas saab ilma diagnoosita antibiootikume välja kirjutada, aga võib-olla käivad Soomes need asjad teistmoodi. Härra igatahes loobus nii suguhaiguste testimisest kui ka antibiootikumikuurist ning läheb siin oma raha eest meestekliinikusse. Võib-olla KELA hiljem hüvitab midagi, võib-olla mitte, aga vähemalt saab selguse majja.
Ma ausalt saan aru, et arst teeb oma tööd ega taha kedagi solvata, kuid ma tundsin end ikka solvatuna küll. Tõesti, mida suguhaigust?! Kui võtta eesnäärmepõletiku sümptomid lahti, siis Härra võib seal järjest linnukesi teha, aga temale poogitakse hoopis täie veendumusega suguhaigus külge! Härra veel ütles, et tema peres just leiti kaugele arenenud eesnäärmevähk ning ta tahab siiski enda eesnääret võimalike haiguste suhtes kontrollida, kuid seda ei peetud vajalikuks, sest küllap on ikka naine küla peal käinud ja suguhaiguse koju tassinud!
Härra õnneks tänase peale oma huumorisoont ei kaotanud ja palus mul guugeldada, kas Poris geibaare on. Selgituseks ütlen, et tema eesnääret kontrollis noor meesarst.
Muidugi peab arsti juures kontrollima, aga on ka võimalus ise oma mehe tervise eest hoolitseda:
http://www.lingam.ee/lingam-massaazi-koolitused
Ma olen selle suhtes veidi skeptiline. Kui lingam massaaž koosneb ka eesnäärme masseerimisest, siis võib sel kasutegur sees küll olla, aga ma kahtlen, et ainuüksi see ravib. Halvimal juhul võib haigust isegi süvendada.
Käisin ise Lingam massaaži õppimas ja skeptiline küll olla ei tasu. See koosneb kahest osast. Lingami massaaž ja prostata massaaž. Prostata massaaž on otseselt eesnäärme masseerimine. Süveneda seal küll midagi ei saa. Arstid määravad ka eesnäärmepõletiku raviks massaaži ju. Ainult et nende määratud massaaž ei ole kuskilt otsast meeldiv, pigem valus!
Lingami massaaž ise ravib ka, aga teisel moel ja teisi asju ka. Ja usu, olete mõlemad sillas pärast! 😉
Mul on küll üsna hea kirjalik eneseväljendusoskus, aga sõnadest jääb ikka puudu, et seda piisavalt ära kiita! 😉
Ma olen skeptiline selle osa suhtes, et ainult eenäärme masseerimisega põletiku välja ravib. Arstid määravad massaažikuurid raviks küll, aga seda ühe osana raviplaanist.
Kliinik.ee lehel olen kümneid ja kümneid teemasid lugenud seoses eesnäärme põletikuga ja seal on doktor Punab vastanud, et teatud juhtudel võib eesnäärme massaaž haigust süvendada. Samuti on eesnaare.ee lehel kirjas, et ägeda põletiku puhul masseerimist ei soovitata.
Lingam massaaž on kindlasti hea ja kasulik, ei vaidlegi vastu sellele, aga lihtsalt olen skeptiline selle suhtes, et ma puhtalt sellega saan mehe terveks ravida.
Eriti veel arvestades seda, et tal on ju suguhaigus hoopis. 😀
Kas sa oleks tahtnud, et see arst oleks olnud noor kena naine?
Minul vahet pole, arst on arst. Mehele endale oleks võib-olla see variant rohkem meeldinud. 😀
Veider ei ole tõsimeeli oma mehe tervist, ja veel täpsemini siis eesnääret ja peenise tervist blogis lahata? 😀 Ma täna hommikul oma elukaaslasele viskasin killu, et no kui mul ikka mitte ühtegi head ideed ei tule, millest kirjutada, kas ma siis võin kirjutada su sellest “värgindusest” 😀
Ei ole veider, sest eesnäärmepõletik on noorte meeste seas väga levinud haigus, mitte tabuteema. Mees suhtub sellesse samamoodi. 🙂
Võib-olla peakski hoopis rohkem sellistest teemadest kirjutama, et eesnäärmehaigused ei oleks midagi piinlikku ja mehed jõuaksid õigel ajal arstile, mitte siis, kui neil on viimases staadiumis eesnäärmevähk. Vähki haigestumist soodustab pikalt põetud eesnäärmepõletik ja viimast võib mees jälle aastaid sedasi põdeda, et ise ei teagi.
Peenisest pole üldse juttu olnud ja antud olukorras ei olegi sellest üldse midagi kirjutada. 😉
Peenisest lugesin kommentaaridest. Teema ei ole mitte tabu ega piinlik, vaid kellegi konkreetse inimese tervis on isiklik asi, aga see vb minu jaoks nii. Kui sa oleks kirjutanud üleüldiselt sellest, kuidas mehed peaksid käima eesnäärme kontrollis, siis jumala ok. Minu jaoks. Ise lihtsalt blogis isiklikke asju ei jaga. Kordan, teema ise ei ole tabu ega ka piinlik.
Kommentaarides ei ole ma samuti peenisest rääkinud.
Kuna konkreetne inimene oli antud postitusega nõus nii enne kui ka pärast avaldamist, siis ma ei näe probleemi. 🙂
Ebapärlikarp ei ole eriti kursis vist sellega, et inimeste konkreetsed isiklikud kogemused hoiatus- ja ennetustööna mõjuvad kordades paremini kui üldine heietus sellest, et käige ikka eesnäärmekontrollis ja suhtuge eesnäärmepõletikku tõsiselt.
Kui Liivi mehel oleks kopsupõletik, kas ta sellest ei tohiks kirjutada? Miks eesnääre on piinlikum osa kehast kui kopsud? See on kõik ikka inimese enda peas kinni, sellised tabud võiks ikka minevikku jääda.
Minu meelest on tore, et Liivi sel teemal isiklikul näitel kirjutab, sest mina pole kunagi varem süvenenult mõelnud sellele, et eesnäärmemured pole ainult vanade meeste teema, vaid mingite kaebuste tekkides peaks võib-olla ka oma päris noort meest arstile pöörduma julgustama.
Peenise kohta käiv osa siin jäi ka minul kahe silma vahele, kuigi küsiksin ka sel juhul, et kas see on mingi ebaharilik kehaosa, millest ei sobi rääkida?
Ma hiljem mõtlesin ka sellele, et tuttavate inimeste isiklikud kokkupuuted on alati mõjutanud rohkem, kui üleüldised soovitused. Härra hakkas samamoodi pärast lähedase inimese vähidiagnoosi tõsisemalt arstile mineku peale mõtlema ning samal põhjusel andis ka minu isa esimest korda PSA proovi. Ja ma ei ole mitte vähe kordi isale öelnud, et ta on juba selles eas, kus peab hakkama tervisele/eesnäärmele tähelepanu pöörama.
Praegu küll otseselt kasulikku infot ei jaganud, aga postituse mõte ei olnudki eesnäärmepõletikust rääkimine, vaid selle huvitava arstivisiidi jagamine.