Kuna Härra tuli taas alles kella 21 ajal koju, siis tema ei olnud täna võimeline vastama boyfriend tagi küsimustele, kuigi ma palusin väga ilusati mitmes erinevas keeles:
- dear, please answer the questions
- rakas, vastatkaa kysymyksiin
- Lieber, beantworten Sie bitte die Fragen
- querida, por favor responda las preguntas
- cher, s’il vous plaît répondre aux questions
- 親愛なる質問にお答えください
- jos vastasit kyllä, niin lupaat koskettaa tissit (selle peale öeldi, et mul pole ju neid)
- jos ei vastata kysymyksiin, sitten ostaa uusi tissit
- verdammt, Fragen zu beantworten
See on vaid väike valik, mida talle Google Translatega ette mängisin. Vahepeal lubasin talle ikka selliseid asju, mis trükimusta ei kannata, aga ei midagi… Saime ainult kõvasti naerda. Ikka nii kõvasti, et pisarad voolasid. See pole esimene kord, kus me sedasi Google Translatega lõbutseme. Soovitan soojalt mängida sellega arvamismänge, rääkida roppusi või avaldada armastust igas keeles. Tõlge läheb küll kohati puusse, aga see võib asja ainult naljakamaks muuta. Kes ei saa hästi aru, millest ma räägin, siis mainin, et Google Translatega saab tõlget ka kuulata, kui kõlari ikoonile vajutada. Seda võimalust pole iga keele juures, aga kõiki nagunii ei jõuakski ette mängida.
Esimesest korda kasutasime häältõlget koos vennaga, tema oli oma toas arvuti taga, mina elutoas, helid olid põhjas ja saatsime teineteise poole igasuguseid jaburaid iseloomustusi, kostitasime ka köögis istunud teisi pereliikmeid oma ajuvabadustega. Ka tookord naersime nii, et tilgad olid püksis. Kas pole tore, et nii lihtne asi võib nii palju nalja pakkuda? 😀
Igatahes tahtsin vaid lühidalt öelda, et Härra ei vastanud küsimustele ja seetõttu jagan hoopis tänast ehmatust.
Ma olen harjunud lapsi enne sõitma hakkamist üle lugema, et keegi kogemata maha ei jääks, aga tundub, et peab hakkama neid ka toas pidevalt üle lugema, et keegi kaduma ei läheks. Kloppisin täna vaipu, hoidsin uksi pärani ja vaibad viisin ükshaaval kohe pärast kloppimist põrandale tagasi. Eelviimase vaiba viisin kööki ja nägin, et Kolmas ja Neljas mängivad lastetoas, kuhu saab ainult läbi köögi. Läksin viimast vaipa kloppima ja viisin ka selle kohe köögipõrandale ning läksin tõmbasin välisukse kinni.
Koristasin edasi ja silmanurgast märkasin, et Neljas mängib üksi. Samas ma nurga taha ei näinud ja eeldasin, et Kolmas on seal, aga siis kuulsin tema summutatud nuttu… Hetkeks arvasin, et ta on jälle kuskil tekikotis kinni, hüüdsin juba ükskõikselt, et no mis nüüd, kui murdsekundiga taipasin, et see tuleb hoopis õuest.
Vaeseke seisis paljajalu ukse taga ja ulgus hüsteeriliselt. Ta oli ehk 5 minutit üksinda õues olnud, aga ilmselt see tundub sellises olukorras terve igavikuna. Totukene ei tulnud isegi selle peale, et vastu ust taguda. Vähemalt jäi ta ukse taha nutma, mitte ei jooksnud üle tee kooli juurde maid avastama või maja taha tiiki uudistama.
See oli minu jaoks nii suur ehmatus, et mul tõesti jooksid kõikvõimalikud stsenaariumid silme eest läbi, mis oleks võinud halvimal juhul juhtuda. Vedas, et see juhtus Kolmandaga, mitte Teisega, kes oleks kohe juhust kasutanud ja tiigi juurde jooksnud. See vahejuhtum tõestas taas seda, kuidas õnnetused ei hüüa tulles. Kui laps poleks nutnud, siis mina oleksin tema puudumise hiljem avastanud, ja kui tema oleks esimese asjana tiigi juurde jooksnud, siis oleksin võinud tema puudumise liiga hilja avastada. Kuid Delfi kommentaarium oleks kubisenud etteheidetest ja süüdistustest.
Sellised asjad juhtuvad kiiresti ja ootamatult. Ma olin tõsiselt ehmunud, et laps sedasi minu selja tagant üldse õue lipsas ja veel rohkem hämmastas mind see, et ma teda ei näinud, kui välisukse kinni panin. Ta pidi olema kas ukse taga peidus või majast hoopis eemal. Õue sai ta ilmselt nii, et viimase vaiba kloppimise ajal läks ta lastetoast meie tuppa ja kui ma vaiba kööki viisin, siis sel ajal lippas meie toast õue. See käis nii kiiresti, et mitte keegi ei kuulnud ega näinud midagi.
Õnneks oli see vaid ehmatav kogemus meile mõlemale – edaspidi loen lapsed pärast vaipade kloppimist või prügi välja viimist kohe üle!