Miks mu aju kokku jookseb, kui oleks vaja käigu pealt jätta midagi rääkimata või tõde veidi väänata? Näiteks seletada oma “terviseriket” terviserikkega, mitte pahvatada välja, et ma jõin eelmisel õhtul veidi alkoholi ja olen vist pohmellis. 
Reede õhtul olid meil sõbrannaga naistefilmid ja naistejutud ning kuidagi läks nii, et meil jäi siidritest väheks ja ma panin lauale mitu kuud külmikus seisnud Cosmopolitan Diva. Olin viimast varem ka maitsenud ning teadsin, et see pole suurem asi, aga pärast kahte siidrit maitses vahuvein üllatavalt hästi ja sai ka see pudel tühjaks. Ma olen varem äkki ainult kaks korda nii palju joonud ja see ikka hakkas pisut pähe küll, kuigi ma ei kulistanud kõike järjest alla, vaid jõin tasa ja targu 4-5 tunni jooksul. Päris sedasi siiski pähe ei hakanud, et oleksin pidanud voodisse roomama või pead padjale pannes oleks maailm ringi käinud.
Hommikul läks elu vanaviisi edasi – olin küll lühikeseks jäänud ööst väsinud, aga enesetunne oli täitsa tavaline. Ei osanud ma midagi karta, kui naabrinaine uksele koputas ja teada andis, et öösel oli meie ploomipuu suure tuulega ära murdunud ja latv on nende aias. Läksin hopsti õue, et naabritega puumure ära lahendada. Pärast tõstmiskatseid oli selge, et tuleb hakata oksi saagima, aga see ei hirmutanud – mis need kaks peenikest oksa siis käsisaega saagida ei ole, käkitegu!
Ma tundsin juba pärast paari edasi-tagasi liigutust, et mu käsi on täitsa sült, aga häbi ka ei tahtnud endale teha ja saagisin täiega edasi ning ütlesin, et saag on nüri. Suure hädaga sai oks läbi saetud ja alustasin teisega, kui keha läks üleni süldiks, pulss tõusis 400 peale, ma ei jõudnud käsisaagigi enam käes hoida, rääkimata oksa nüsimisest. Mu suu oli nii kuiv, et keel tõmbus rosinaks ja keha kattus külma higiga. Kuna ma olen päris mitu korda minestanud, siis teadsin, kuhu poole mu enesetunne tüürib ja viskasin end juba eos pikali, et veri pähe jõuaks. Mul oli nii paha olla. Ikka väga hirmus kohutavalt paha! Pea käis ringi, iiveldas, süda puperdas, hing oli kinni.
Enne pikali viskamist jõudsin (kahjuks) veel öelda, et jõin eelmisel õhtul alkoholi, mida ma tavaliselt ei tee, ja pole hommikust ka söönud, et vist sellepärast on nüüd halb olla. Naabrinaine tuli meie aeda, saagis oksa lõpuni ja ütles, et saes küll asi ei ole… Tõepoolest ei olnud ning mul oli vaja veel teist korda end välja vabandada eelmisel õhtul joodud alkoholiga. Jah, see “ma tavaliselt ei joo alkoholi” jutt kõlas kindlasti väga usutavalt rohu peal pikali hinge vaaguva noore naise suust. Võib-olla kõlas ka. Piinlik oli nii või naa.
Ma ei tea, mis miniinsuldi ma seal saagimise ajal sain, aga ülejäänud päeva oli mul pea paks ja rinnus raske ning keha jäigi süldiks. Tegin lastega uinaku, aga enesetunne paremaks ei läinud, pigem vastupidi. Võtsin end siiski nii palju kokku, et läksin vanemate juurde, et keegi teine meid söödaks ja joodaks, sest minust endast väga asja ei olnud.
Mul ei ole alkoholi (liig)tarbimisega palju kogemusi ja kuigi ma olen ühe korra elus ikka korralikult purjus olnud, siis tollele vahejuhtumile pohmelli ei järgnenud. Seega eilseni ma ei teadnud, mis on pohmell. Nüüd tean ja rohkem ei taha.
Ja *#@#* ploomipuu, leidis ka öö, millal ära murduda!
Haha, ma tean seda tunnet nii hästi 😀 Ma olen kohutav valetaja ja isegi kui õnnestuks kuidagi ära keerutada, siis jõuan alati enne tõe välja rääkida ja seda alati sellisel moel, et asi tundub sada korda hullemana ja pärast on juuube piinlik 😀
Aga no siidrit ja divat nüüd eriliseks joominguks küll pidada ei saa 😀 (no mitte nii suureks, et piinlik peaks olema) Kuigi jah, mäletan, et peale 7,5-aastast karsklust võisin ka poolest siidrist ikka väga jokkis olla 😀
Pohmellidest ei tea ma õnneks midagi 😉 😀
Täpselt sama siin. Ma ikka sageli üritan mehele tünga teha, aga ta saab kohe aru, kui ma valetan. 😀
Ega ma joomingut suureks ei pidanudki, aga ei tea, kas naabrinaine uskus, et mina, kes ma olin muru peal suremas, jõin eelmisel õhtul ainult veidikese alkoholi. 😀
Tegelikult hakkas mind paar päeva hiljem üks muu asi painama. Samal päeval rääkisid, et plaanite puudele katusealuse ehitada ja tore, et see idee ka meile sobib ja me kaasa lööme. Käisid ka välja veksli, et saate pakkuda nii materjali kui ka abistada tööjõuga. Ja siis, mõned päevad hiljem, jäi mulle teie maja müügikuulutus silma. Siis oli küll tunne, et mis see siis nüüd oli!!! Miks mulle pakuti katusealuse ehitust, kui paar päeva hiljem on maja müügis? Miks mulle valetati? Sellest jäi küll halb maik man.
Ma saan aru, et see asi on ehk väike probleem, kuid ma uskusin seda juttu ja mul oli hea meel, et naabrid toredad on ja sellise hea ja asjaliku ettepaneku tegid. Ja jälle sain vastu näppe ning õppetunni, et ei tasu ikka nii kiirelt usaldada ja uskuda.
Kurb, et ära kolite. Kuid soovin siiski edu edaspidiseks!
Jah, see läks nüüd küll halvasti ja tunnistan, et käisin selle idee liiga vara välja. Mõtetes oli see juba pikemat aega olnud ja kui võtsid jutuks aia korda tegemise, siis tundus olevat hea hetk oma nägemusest rääkimiseks.
See ei olnud valetamine, sest selle päeva seisuga olid meil endiselt majaga pikemad plaanid, aga lumepalli pani veerema 3 päeva hiljem saabunud uudis, et meie viiendad üürnikud kolivad korterist välja ja nii see läks… Kui lugesid ka järgmisi postitusi, siis ehk jäi silma, et müügikuulutus läks üles hetkeemotsiooni ajal, kus tundsin, et ma enam ei jaksa otsida uusi üürilisi, ei jaksa mõelda ja kalkuleerida, ei jaksa muretseda.
Mul on kahju, et selliseid tundeid tunned, aga loodetavasti mõistad, et me tunneme selle ehitamata jäänud katusealuse pärast palju suuremat kurbust. Kui me saaksime kuidagi teha olematuks buumiaegse korteritehingu, siis teeksime seda ja elaksime siin õnnelikult edasi, aga kahjuks ei ole see võimalik.
Aga räägin kindlasti sellest katusealuse ideest maja uutele omanikele ning loodan, et nemad teevad ära selle, mida meie ei suutnud.
Kusjuures mul ka kunagi juhtus, et eelmisel õhtul käisin väljas ja ei joonud ka maani täis. Natuke tipsutasime naistega ja järgmine päev oli täitsa okei, aga kui kütet hakkasin tassima (mul briketipakid, tavaliselt toon mingi 5-6 tuppa ära, et siis hea võtta), siis mingi hetk tõmbas ka käed jumala süldiks ja megahalb hakkas. Viskasin diivanile pikali ja kägisesin kuni inimese tunne tagasi tuli. Ju siis see alko tarbimine ikka mõjutab, isegi kui otseselt tunda ei anna järgmisel päeval :s
Andis ju otseselt tunda, lihtsalt väikese hilinemisega. 🙂
Sul õnneks (vist) ei näinud keegi, kuidas briketi tassimisega ära koolesid. 😀
Hahaaa, saan Sinust täiesti aru, sest nt ma ise ka ei ole eriline alkosõber ja ka korra või paar max elus täitsa purjus olnud, et noh…vaeseke 😀
Olen tõesti vaeseke. Ma arvasin, et minuga sellised asjad ei juhtu. 😀