Postituse pealkirjaga saigi juba öeldud tänase kehaanalüüsi ja koormustesti tulemus, mis ei tulnud mulle üllatusena – ma tean, et olen nõrk, kui sõbranna juurde viiendale korrusele jõudes on raske hingeldamise keskel tere öelda. Selle ülekaalu teadvustamisega on veidi teised lood, ma nimelt ei tunne end ülekaalulisena ega näe peeglist ülekaalulist. Pildid võivad küll olla halastamatud, aga need saab alati ära kustutada ja teha nägu, et kõik 55 võtet olid tehtud lihtsalt halva nurga alt.
Ega ma oma nõrga füüsilise vormi pärast ka väga muret ei tundnud, kuni vend andis mõista, et ma suren temast kõvasti varem, sest meile kõigile on antud teatud arv südamelööke ja erinevalt tema südamest, mis lööb puhkeolekus 50 korda minutis, rapsib minu süda sama lebos olekus 100 korda. Kuna ma olin selliste teadmiste omandamise ajal kodus haige või lihtsalt mõtlesin muid mõtteid, siis ma naersin esimese asjana venna välja. Selle peale ladus tema lauale kilpkonna ja hiire näite – esimene elab kaua, sest süda lööb heal juhul 10 korda minutis, teine mitte, sest süda taob 250 korda minutis. See pani juba mõtlema ja guugeldama ning pidin tõdema, et mu vend rääkis täitsa õiget juttu. Mul hakkas raisatud südamelöökidest hirmus kahju.
Täna käisingi MyFitnessis koormustesti tegemas, et saada hetkeseisu suhtes targemaks ja hakata tegutsema südame tugevdamise suunas. See spordiklubi külastamine oli ka omaette “maalt ja hobusega” üritus. Kuna soovitati selga panna sportlikud riided, siis võtsin oma peenes käekotis kaasa retuusid ja t-särgi ning kogu lugu. Esiteks ma ei teadnud, kuidas minna neid teisele korrusele vahetama. Kui riietusruumi jõudsin, siis tundsin end elevandina portselanipoes – teised läksid just täisvarustuses trenni tegema või tulid paljajalu pesust või föönitasid palja ülakehaga juukseid või rääkisid pesuväel telefoniga ja siis olin nende vahel mina oma villase mantli ja poriste säärsaabastega. Tundsin end veel nõmedamalt, kui pidin retuusides ja t-särgis nende samade säärsaabastega alla tagasi minema, sest ma ei taibanud tosse kaasa võtta.
Samuti ei taibanud ma rätikut ja pesemisasju kaasa võtta, aga piinlik oleks olnud hiljem pesemata lahkuda, seega ma ostsin 5 € eest väikese rätiku ja jäin treenerit ootama. Kui ta tuli, siis ta tegi mu saabaste peale suured silmad (“Kas sul tosse polegi?! Sokkides on väga halb vändata, aga saabastega ka ei saa.”) ja mina tahtsin oma silmad kuskile ära peita. Sellega mu “maalt ja hobusega” üritus veel ei lõppenud – ma lahkusin ikkagi pesemata, isegi retuuse ei vahetanud pükste vastu ringi, sest aeg hakkas tiksuma rongist maha jäämise poole. Ja kuna mul käekotis rohkem ruumi ei olnud, siis pidin rongile lipates oma uut rätikut käes hoidma. Tundsin end terve aja nii tobedalt, aga vähemalt oskan järgmine kord targem olla ja see järgmine kord tuleb juba ehk sügisel.
Koormustestist lähemalt rääkides, siis 12 minutit väntamist andis 3 lehekülge materjali, mis algab nii: “Ergomeetritesti põhjal on sinu hingamis- ja vereringeelundkonna sooritusvõime ja vastupidavus väga nõrk. See tähendab, et hakkad hingeldama ja väsid väga kergesti ning sinu organism väsib juba väikese pingutuse juures.”
Nii hull asi siiski ei ole, et ma ähin ja puhin, kui käin näiteks prügi välja viimas, seega sellised asjad ilmselt väikese pingutuse alla ei käi. Sõbranna juurde viiendale ronimine on olnud pingutus, eriti siis, kui ühes käes on tavaari täis kott ja teises käes 16-kilone laps. Siis olen tahtnud sõbranna esikusse kõhuli visata ja sinna surra.
Olukorra parandamiseks peaksin vähemalt kaks korda nädalas (parem oleks kolm kuni neli) tunnikese treenima pulsitasemega 115-134/min, aga mul oli täna juba esimeste väntamiste ajal pulss selle vahemiku ülemisel piiril. Ja poole väntamise pealt oli juba pea paks. Nii on see olnud alati ja seetõttu polegi mulle meeldinud kehalise tunnid, ma ei ole saanud erilist positiivset laengut jookmisest ega ühestki trennist. Ei saagi saada, kui pulss on nii laes, et silme eest tahab mustaks minna. Tänase testi lõpus oli mu pulss ligi 180 ja vändanud olin vaid 12 minutit mitte väga suurel koormusel, see oli nagu tavaline jalgrattasõit, jalgades ma veel erilist väsimust ei tundnud, aga nahk oli küll märg.
Lasin teha ka kehaanalüüsi, tegelikult isegi kaks, ühe Apothekas tasuta pakkumise raames ja teise MyFitnessis. Oskasin oodata, et need tulemused ei tule võrdsed, sest juba peale vaadates oli aru saada, et masinad on erinevas hinnaklassis. Ma hea meelega arvestaksin mõlema analüüsi paremaid numbreid. Näiteks MyFitnessis mõõdeti keha bioloogiliseks vanuseks 29 ja see on ikka palju parem kui Apotheka 40. Samas MyFitnessis saadi vistseraalse rasva näiduks 10, mis olevat üle normi, aga Apothekas oli näiduks 4,5 ja see pidi väga hea olema. Rasvaprotsent jäi üsna samasse kanti (33,5 % ja 33,9 %), samuti lihasmass (41,4 kg ja 43,4 kg) ja veesisaldus (47,9% ja 49,1 %). Ehk mõlema analüüsi põhjal on rasva liiga palju, lihasmassi normaalselt ja vett liiga vähe. Samuti ütlevad mõlemad analüüsid, et olen ülekaaluline, nii et pean hakkama uskuma halva nurga alt tehtud pilte ja mitte kujutama ette, et mul on sale piht ja väikesed kannikad, kuigi nad tunduvad käe all nii väikesed.
Testitulemuste hea uudis on siiski see, et lihastoonus on mul hea, lihtsalt võhma pole. Pean rasvaprotsenti vähendama, veesisaldust suurendama ja südant treenima ning varsti elangi vennaga sama kaua!
Vast on selle teema lõpus paslik öelda, et Erik Orgu kava pole ma tõesti vahepeal järginud, sest kaks korda hurraaga alustamist on lõppenud sama kiiresti. Kui ma vahepeal võtsin kavaga 2 kilo alla, siis tänaseks on need (ja veel 5 lisaks) tagasi tulnud ehk kaalun 68 kilo. Enne lapsi ei näinud ma kaalul ligilähedastki numbrit, pärast sünnitusi küll nägin, aga vaid vilksamisi. Eks aastad ole teinud oma töö (vanusega ainevahetus pidavat aeglustuma) ja paraja põntsu pani ka maja müümisega kaasnenud stress ning mina olen teada-tuntud stressisöödik.
Alustan peagi uue hooga ja hoogu olen võtnud juba mõnda aega, see tähendab, et olen teinud mälu järgi kavas olnud toite ja valmistanud end vaikselt vaimselt ette. Samuti olen mõned nädalad paar korda nädalas õhtuti end veidi liigutanud, ühe korra käisin isegi kepikõndi tegemas (narr ka, kui kallid kepid niisama kapi otsas seisavad), igal hommikul ja õhtul teen hambapesu ajal kükke ja nii edasi. See on selline tasa ja targu muutuste poole liikumine, et vähendada tagasilöögi suurust. Sellesse ma enda puhul enam ei usu, et “tänasest söön ainult kava järgi ja teen üle päeva tund aega trenni”, sinnani jõudmine võtab ikka rohkem aega, kui sõrmenips.
See trenn on üks kummaline asi jah, algul ei saa vedama, aga kui veab, ja trenn meeldib, siis loodetavasti tekib lõpuks olukord, kus ei saa ka pidama, sest trennitunne on hea 🙂 Võib-olla aitaks sulle rattaga sõitmas või jooksmas käimine, samal ajal mingi hea muusika või loeng või audioraamat kõrvas? Kardiotreening ja tuulutushetk 2in1 🙂 Jõudu! Õigemini – võhma!
Sellega on lihtsalt see mure, et raske on leida kedagi, kes oleks 2-4 korda nädalas lastevalves. Raha eest saab muidugi kõike, aga seda nii vabalt kulutada ei ole. Pean rohkem tubastele võimalustele keskenduma. 🙂
Minul seisis ka aastaid treenimine selle taga, et polnud nii tihti lapsi kellegi hoolde jätta. See, et kõnnin käruga tunnikese ringi, ei ole minu jaoks päris trenn. Kuna sügisel lasin mehel koju jääda, siis nüüd ongi nii, et tema hoiab lapsi, kuni mina trennis käin. See ongi nagu eraldi töökoht. Nii et ma ei hakka küll ütlema, et “oh, kui tahaksid, küll kuidagi saaks!” Aga loodan, et siiski avaneb võimalus 🙂
Loomulikult peab ennast liigutama, aga tean omast käest, et kui füüsiline vorm nii nõrk , siis peaks alustama kõndimisest, sest jooks või muu kardiotreening ei ole lihtsalt kehale vastuvõetav. Ja mulle pole ka elus jooksmine või muu kõrge pulsiga tegevus meeldinud ja ei hakka meeldima ka.
Ja ei tasu võtta nii tõsiselt seda, et sportlikud ja treenitud inimesed elavad kauem. Kõik on suhteline, mõni sportlane sureb jalapealt noorelt ja mõni treenimata inimene elab tervena vanaks. Näiteks minu vanaema elas üle 80, oli terve elu terve ja tugev, aga sporti või ühtegi jooksusammu polnud ta elus teinud.
Aga jõudu endale meeldiva liikumisvormi leidmisel.
Seda muidugi, et füüsiline aktiivsus ei tähenda automaatselt pikka iga, aga suurendab seda võimalust ikka. 🙂
Jõudu läheb vaja, aitäh!
Pideva ja kauakestva ja loodetavasti ka tulemusliku treeningharjumuse võtmesõna on see, et tuleb leida endale asi, mida teha meeldib. Vägisi punnitamine enamike inimeste puhul eriti kaua ei toimi. Samas selle meeldiva tegevuse puhul tuleb ka ikkagi nii kaval olla, et mitte mugavustsooni tiksuma jääda. Kõndimine on alustuseks väga hea ja tore asi ja olematu võhma puhul ei tasugi hakata end mingi rapsimisega tapma, sest et kui ikka halb olla on, siis teist korda enam trenni tegema väga ei kipu, onju. Küll aga kui juba võhma rohkem on ja kõndimine enam piisavat väljakutset ei paku, siis tuleks midagi muud vaadata, sest inimese keha on mugav ja laisk ja harjub igasugu asjadega kiiresti.
Rattasõit muidu on ka väga hea, seda annab teha väga madala intensiivsusega ja ka väga kõrgega ja samas on siuke hea istuv tegevus 🙂 (selles mõttes, et liigestele on palju leebem kui jooksmine näiteks).
Ja muide, väga hea, et sa kirjutasid, mis erinevused on apteegi ja spordiklubi kehaanalüüsidel, sest ma ise ei ole raatsinud spordiklubi oma teha lasta (muidu ma olen seda teinud paar korda küll eelmistel aastatel) ja ma kogu aeg mõtlesin, et kas see apteegi oma paneb väga mööda. Aga paistab, et väga mööda ei pane.
Ei pane tõesti. Mul kodune kaal näitab ka igasuguseid numbreid, aga see näitas ikka täielikke aiateibaid võrreldes MyFitnessi ja Apotheka masinatega. 🙂
Nii meenutab minu teemat. Pulss ongi kiirem ja liikudes toimetades on veel kiirem. on Füüsilise koormuse talumatus, et periooditi jõuan rohkem periooditi ei jõua midagi. Vanasti arstid ka koguaeg soovitasid, et tee trenni siis oled tugevam. Tegelikult aga juhtus alati see, et ennast koormates keha oli hädas oma asjadega ja kogu kupatus kiskus aina halvemaks. Hetkel kõige parem treening on jalutamine. Kas kardioloogil käidud? 24 h holter tehtud? Kiirema pulsiga ajab hingeldama. Kindlasti tasub jälgida, et kas treenimine teeb asja paremaks või halvemaks. Kui ikka väga paha hakkab, siis ei ole mõtet sundida. Samas tasa ja targu. Mitte kohe täis matsuga hakata treenima. Sest tuleb ka arvestada sellega, et kui on mingi tervislik asi selle kõige taga, siis tuleb ka treenimisega olla natuke ettevaatlikum ja jälgida enesetunnet.
Kardioloogi juures vist ei ole käinud, või siis tema juures tegingi koormustesti, ma ei mäleta, aga holter on tehtud ca 10 aastat tagasi. Tookord oli vererõhk korras, aga pulss veidi kõrge, soovitati ujuda, rattaga sõita ja muud sellist. Kuigi ma ei käinud ka tol ajal trennis, siis liigutasin end ikkagi kõvasti rohkem, põhiliselt liikusingi jala või rattaga ning suvel olin iga ilusa ilmaga ujumas.
Ma end ei sunnigi, tean juba ise, et mu halb enesetunne tuleb kõrgest pulsist/vererõhust ja sellest ei anna üle olla. Teen talutaval koormusel. 🙂
Olen nüüd lugenud kõik Sinu postitused algusest siiani ja kuna lugesin telefonist, siis iga huvitava postituse kommenteerimine nõudis liiga palju vaeva (loe: olin liiga kärsitu ja tahtsin väga edasi lugeda). Seega kommenteerin siia ja ütlen, et Sa kirjutad nii mõnusalt ja ladusalt, et mul on lausa kahju, et ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja nautida kirjutatud postitusi kauem. Eks ma ootan siis iga päev lihtsalt uusi 🙂
Elasin Sulle südamest kaasa ja Sinu tegemised ja toimetamised tundusid nii kodused ja omased. Ühegi teise blogijaga pole läbi ekraani sellist sidet tekkinud.
Mingis mõttes on hea, et ma lugesin kõike ühe jutiga, kuna kujutan ette, kuidas ma oleks koos teiega koduloo juures pisaraid valanud. Samamoodi on hea lugeda järge haiguste loole ja mitte muretseda, et kas lapsed on juba terved ja tuju parem.
Sa oled ilus ja tore, Su lapsed on väga armsad ja mees kindel nagu tamm 🙂 Usun kindlasti, et kunagi saate naasta oma majaelu juurde.
Kuna oled vahepeal kirjutanud, et mõned inimesed on märkinud, et kirjutad ehk liiga negatiivselt, siis võin enda poolt öelda, et minule tundus üldpilt väga positiivne. Sinu tugevus, praktiline meel ja usk tulevikku kumab läbi postituste kenasti lugejani 🙂
Selle postituse juures leidsin aga äratundmist selle segaduse-tunde juures, mis uute kohtade väisamisega kaasneb. Mina üritan seda vältida ohtra guugeldamisega ja kasvõi ette helistamisega, aga kohapeal olles tunnen ennast ikka esimene kord üsna halvasti. Seepärast jäään ka tavaliselt esimese valiku juurde, kuigi võiks ju proovida erinevaid ujulaid/spordisaale/vms.
Tänan Sind! Sellist vastukaja on alati nii hea lugeda, motiveerib ja paneb kõrvad liikuma! 🙂
Ma olen väga kehv telefoniga kommenteerija. Oleks nuppudega telefon, siis saaksin küll kiiresti hakkama, aga nutikaga ei tule üldse trükkimine välja, seetõttu ma sellega ei trükigi. Eile ja täna olengi arvutist nii palju eemal olnud, et pole saanud korralikult kommentaaridele vastata, aga telefoniga ka seda rasket teed ette ei võtnud, kuigi alpaka postituse all oleksin tahtnud öelda, et tegelikult ei kommenteeri ma iseenda pilti ja ma isegi aiman, mis selle anomaalia taga on 😀
Kas sul kilpnääret on kontrollitud?
Ma ei saanud enne kilpnäärme alatalituse avastamist üldse sporti teha. Puls läks kohe väga k6rgele, mul hakkas paha ja kord kukkusin ühe koormustesti ajal seet6ttu koguni kokku.
Rasedused ajavad kilpnäärmetalituse sageli paigast ära.
(Muide, paljud arstid Eestis loevad minu teada normaalseks veel ka TSHd kuni 4 mU/l. Uuemad uuringud näitavad aga, et normaale ülempiir asub 2,5 juures. Samas on olemas ka inimesi, kes end ka näiteks 3 juures hästi tunnevad.)
On küll kontrollitud, viimati aasta või kaks tagasi, numbreid ma ei tea, aga pidavat korras olema. Nüüd tekkis lausa huvi, millised need numbrid olid.