Sain täna üle pika aja tunda, kui loll tunne on olla lollis olukorras – olla maja ees kiilasjää peal totaalselt “kinni”. No tõesti, nagu needus, et sellised asjad juhtuvad alati siis, kui Silverit pole ja ta ei saa ise olla lolli olukorra keskpunktis!

Minu üks suurimaid õudusunenägusid on see, et auto ütleb keset tihedat liiklust üles ja jään teistele jalgu. Täna tundsin end ka nagu halvas unenäos, kuigi ma ei jäänud kellelegi jalgu, aga lihtsalt nii ebamugav on olla kahe kortermaja akende all hädas ja kujutada ette, kuidas inimesed tsirkust pealt vaatavad, mõni äkki itsitab pihku ka. Täna oli nüüd esimene kord, kus tundsin, et ma ikka vihkan kortermajaelu.

Hakkasin poistele lasteaeda järele minema, aga ma ei jõudnud parkimiskohalt kuskile, sest auto esirattad olid jäälohus ja käisid ainult all ringi, ei aidanud ka pikk jõnksutamine. Häbistatuna tulin tuppa ja helistasin Silverile, et küsida, kas meil pole keldris liiva või kruusa ja kui ei ole, siis äkki oskab mingi muu lahenduse välja pakkuda. Kui ta ütles, et tal oli mingi aeg sama lugu, et auto oli lohus kinni, siis see tegi mul meele väga mõruks – kuidas ta ei taibanud mind selle eest hoiatada, ma oleksin parkinud teistpidi. Temal küll ei olnud lugu nii hull ja sai igasuguse abita lohust välja, kuid mina samasuguses olukorras oleksin kohe hakanud genereerima “aga kui” mõtteid ja jõudnud välja selleni, et lamellrehvid on saatanast ja libedaga ikka ei saa sedasi parkida.

Kuna keldris liiva ega kruusa ei ole, siis nuputasime muid lahendusi. Sool – seda oli ainult 3 teelusikatäit. Vannitoas mitu kilo kive – liiga libedad ilukivid. Tatar – ei ole väga hea idee. Sõbranna pakkus, et tuleb appi lükkama – esirattad sügavas lohus ja auto kaalub kaks tonni, koos minuga kolm, ei lükka seda nii lihtsalt välja. Lõpuks jäin kassiliiva (kristallid) peale, aga sellest ei olnud mingit kasu, kristallid lendasid krõbinaga vastu auto põhja, kui ratas nende peal ringi käis. Tavaline kassiliiv poleks ka ilmselt aidanud, see oleks võib-olla niiske maapinna peal kiiresti ligaseks saviks muutunud. Igatahes kui kassiliiv ja uus jõnksutamisseanss tulemust ei toonud, siis läks närv nii mustaks, et auto tagant lõi ka musta tossu välja. Tõesti oli selline tunne, et hakkan nutma.

Vähemalt üks isane inimene möödus autost kaks korda, hea, et veel head naistepäeva ei soovinud. See tegi kurvaks küll, et meesterahvas ei võinud abi pakkuda, meheramm oleks autole jõnksutamise ajal ehk vajaliku lisatõuke andnud. Kui me varem siin elasime, siis sattusime ka ükskord aknast nägema, kuidas kaks naist olid maja ees autoga kinni. Pikalt nende pusimist ei jälginud – kui kaks meest olid tuimalt mööda kõndinud, siis Silver pani end riidesse ja aitas naised hädast välja. Üks selline võõras abivalmis mees oleks mulle ka täna ära kulunud.

Auto jäigi minust seisma ja sain sõbranna autoga poisid ära tuua, aga see oli ka paras komöödia. Esimesed kümmekond meetrit võõra autoga paksus libedas lobjakas möödusid üsna robustselt, auto igasugused kaasaegsed kontrollid tegid ragisedes oma tööd ning selle ajal lõi mootoritule põlema. Mu esimene mõte oli, et nüüd, kus ma arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, keerasin võõra auto ka pekki. Hiljem siiski selgus, et asi nii hull ei olegi ja see märgutuli on endast juba pikemat aega märku andnud. See mõjus täitsa positiivse uudisena.

Aga minu auto seisab endiselt libedas lohus ja tõenäoliselt ei lähe homme hommikul enam käima ka, sest juba täna andsid kõik seierid märku, et aku on pooltühi ning auto käivitus vaevaliselt. Kui tõesti hommikul ei lähe auto käima või ei ole öökülm jääd vähe karedamaks muutunud ja ma ei saa endiselt lohust välja, siis tuleb üks teine härra mulle appi. Täna hommikul käis lilledega ukse taga, homme tuleb “krokodillide” ja liivaämbriga.

Ma ei tea, loo moraal ehk ongi, et autol olgu pakiruumis kott liiva või all naelrehvid, kindluse mõttes võiksid mõlemad olemas olla.