See postitus saab olema põhimõtteliselt järg eelmisele, (mille kommentaaridele üleeile pika hilinemisega vastasin). Oleksin võinud selle juba varem kirjutada, aga ma ei tahtnud, sest Silver oli vahepeal kaheksa täispikka päeva kodus. Kaheksa! Talle kulus see minipuhkus pika puhkuse eel ära ja mulle kulus samuti tema kodusolek ära, lastest rääkimata.

Tegelikult ei plaaninud ta nii kaua kodus olla, eelmisel esmaspäeval oli ta valmis Soome tagasi sõitma, kuid tal tõusis mõned tunnid enne laeva väljumist meeste palavik ehk kraadiklaas näitas 37,2 kraadi. Naistel on see tavaline kehatemperatuur, mehed aga niidab see jalust. Olgu, Silver seisis ikka püsti, kuid enesetunne ei olnud kiita ja mõte sellest, et pärast sõidab ta Soome poolel 39-kraadise palavikuga laevalt maha, hirmutas meid mõlemat, nii et ta otsustas lükata sõidu ühe päeva võrra edasi.

Kuna Silver on aus inimene, siis ta ütles oma otsesele ülemusele, et ta on igaks juhuks veel ühe päeva kodus, sest enesetunne pole hea ja kraadiklaas näitab 37,2 kraadi. Too mõistis teda hästi ja ta andis Silverile terve nädala vabaks – ülemus on ikkagi mees ja teab, mida selline palavik tähendab. Nali! Silver sai vabu päevi küll juurde, aga ainult seetõttu, et tal ei lubatud enne tööle tagasi minna, kui on negatiivne koroonatest ette näidata. Aitäh, covid-19!

Muide, ma lugesin, et koroonat levitavad naised, sest kas keegi teab mõnda meest, kes 37,2-kraadise palavikuga suudaks poes käia? No vot! See oli muidugi nali ja ma ka eespool lihtsalt lõõbin, pole olemas meeste palavikku, meestel on ainult nende nohu, mis nad voodisse aheldab. Hehee, see oli ka nali. Võib-olla.

Nali naljaks, ma päriselt olen tänulik, et covid-19-ga kaasnevad eeskirjad Silveri koju jätsid. Kogu see koroonateema on muidu igati häiriv, kuid varem ei seganud kedagi ei Eestis ega Soomes see, kui ta 39-kraadise palaviku või talumatu seljavaluga tööd tegi, mistõttu on vahelduseks tore tunda, et ta polegi nii asendamatu, et ei saa endale haiguslehte lubada. Sai küll, nüüd siis teist korda oma 18-aastase tööstaaži juures, esimene kord oli rohkem kui 12 aastat tagasi…

Igatahes, koroonatest oli negatiivne, Silveri sees vindus paar päeva miski muu ja reedeks oleks võinud ta tööle minna, kuid tavaliselt on see neil poolik tööpäev, mistõttu võttis ta selle päeva veel kosumiseks ja sõitis ära alles pühapäeval.

Nüüd on ta juba töölähetuses ja ka seda on covid-19 heas suunas mõjutanud, sest hotellitubades ööbitakse ühekaupa. Silver pole pidanud paar kuud kellegi norskamise pärast magamata olema… Ta ise norskab ainult siis, kui ta on tõbine ja nüüd kodus olles lasigi ta mitu õhtut kogu torustikust. Ütleksin, et südamest, aga kõla järgi oli tegu rohkem traktoriga. Õnneks kaob tema norskamine ära, kui teda küünarnukiga ribidesse togida, vaid ühel ööl ei jaksanud ma oma küünarnukki tõsta, ütlesin hoopis läbi une: “Keera end külje peale, muidu su mootor jookseb kokku.” Ta keeraski ja traktor jäi seisma. Ma ei tea, kust see tuli, aga hommikul ajas see mind väga naerma, sest see oli ühelt unesegaselt ajult päris ergas hoiatus.

Jättes norskamise osa vahele, siis ma nautisin seda, et Silver nii mitu ööd minu kõrval magas. Nautisin seda tegelikult isegi koos norskamisega. Silver jääb väga kiiresti magama, mina olen see, kes vaatab tavaliselt poole ööni lakke, eriti viimastel kuudel, aga nüüd sain vaadata hoopis teda ja see aitas uinuda. Tema lähedus ja tema hingamine… Ma pole pikka aega saanud nii hästi magada, aga see kestiski vaid seni, kuni ta kodus oli, järgmisel ööl magasin ainult kolm tundi. Ainult mõned nädalad veel, siis ta on jälle kevadeni mu kõrval ja saan terve talve maha magada…

Kui teha lühikokkuvõte sellest, mis tolle kaheksa päeva sisse mahtus, siis see oleks umbes selline: autoremont, saun, väljas söömine, ujumine, Pihlaka kaneelipõimik, päikesesüsteem, keldriboksi korrastamine ja talverehvide kättesaadavasse kohta paigutamine, koroonatest, kodu suurpuhastus, aknapesu, lauamängud, laste juuksur, teeõhtu sõbranna juures, vereproovi andmine, Pihlaka kaneelipõimik, autoremont, reede õhtu Loomapäästegrupi Erkoga, basseinipesu, küülikute aediku tühjendamine, auto suurpuhastus, saun, “Coco” ja pisarad. Viimased siis “Coco” pärast, ma nägin seda alles kolmandat korda, võttis silmad märjaks…

Nii, minnes nüüd järjejutu juurde, siis eelmises postituses mainisin, et lähen (ITK-sse) gastroenteroloogi juurde. Käisin seal ära ja lähen juba homme uuesti, “mõõka neelama” ehk gastroskoopiasse… Kui koroona midagi ära ei riku, siis detsembri alguses tehakse koloskoopia. Esimest ma väga ei karda, sest näppude kurku toppimine pole mulle iivelduse ajal leevendust toonud, see lihtsalt pole mind oksele ajanud, ent sooleuuringut kardan ma küll. Ma olen selle kohta ainult õuduslugusid kuulnud ja kuna mul on põhjust kahtlustada, et midagi mu sooltes on (ise panustan endometrioosile), siis narkoosita ma seda uuringut teha ei julge. Õnneks ei peagi.

Esimese visiidi ajal tehti ka vereanalüüs, mida ma ei osanud oodata, nii et ma võtsin veel eelmisel päevalgi topeltannuse rauda ja arvasin, et seetõttu tulevad numbrid palju ilusamad kui juulikuus Rakvere haiglas. Aga võta näpust, vaatamata sellele, et olin ligi kolm kuud söönud korralikus koguses rauda, oli hemoglobiin 123 (RH norm 120-155) pealt 120 (ITK norm 121-150) peale langenud, samas ferritiin oli 8,4 (RH norm 10-150) pealt 15 (ITK norm 13-160) peale tõusnud. Vähemalt näiliselt, ma ei olnud kindel, kui palju seal tegelikult midagi langenud või tõusnud oli, sest nagu ütlesin, siis ma võtsin veel eelmisel päeval topeltannuse rauda. Samas oli mul käsil tsükli 4. päev ehk olin eelnevatel päevadel kaotanud ca 110 ml verd (OrganiCupiga mõõtsin), nii et mõjutajaid tundus olevat.

Üldiselt tundusid mulle analüüsid korras, lisaks hemoglobiinile oli vaid hematokrit täpselt normi alumise piiri taga ja albumiin oli veidi üle normi, kuid kõik teised näitajaid jäid referentsväärtuste sisse.

Kuna hemoglobiini ja ferritiini tulemused tekitasid minus küsimusi, siis jätsin kõik toidulisandid menüüst välja ning käisin reedel Rakveres uusi analüüse andmas. Ma ei ütleks, et ma targemaks sain, sest 8-päevase rauapausi peale oli mu hemoglobiin tõusnud 129 peale… Ferritiin oli 13,3 ehk veidi väiksem kui ITK-s, aga siiski suurem kui Rakvere juulikuine number, nii et mingi edusamm on ikka toimunud.

Suurem edusamm on toimunud B12-vitamiiniga, mille puudust mul küll olnud ei ole, aga mida olen koos rauaga võtnud, sest see lihtsalt on toidulisandis sees. Selle tase on tõusnud 242 pmol/L pealt 445 peale, seega toidulisand ikka toimib, raua osas lihtsalt veidi tagasihoidlikumalt.

Kui ma juba rauda kontrollisin, siis lasin D-vitamiini ka uuesti üle vaadata ja seegi oli “edusammu” teinud. Täpsemalt ühe tibusammu ehk 59,20 pealt 60,33 peale (norm on alates 75 nmol/L)…

Lugesin, et madal magneesiumitase teeb D-vitamiini tarbimise kasutuks ja ma olen üsna kindel, et mul on madal magneesiumitase, väidetavalt on see madal lausa kaheksal inimesel kümnest… Hakkasin küll hiljuti magneesiumiõli kasutama, aga jalakrambid ja “sipelgad” päris kadunud ei ole, seega on vara vist loota, et magneesiumitasemega on nüüd kõik korras.

Kas teadsite, et nii raua, D-vitamiini kui ka magneesiumi madal tase põhjustab jõuetust, lihasnõrkust, väsimust, keskendumisraskusi, motivatsioonipuudust, apaatsust, ärevust, närvilisust, depressiooni? Kui 80%-l inimestest esineb magneesiumipuudus, 75%-l on D-vitamiini defitsiit (ei ole vist ime, kui magneesiumipuudus ei lase D-vitamiinil imenduda) ja 30%-l rauavaegus, siis äkki ei vajagi pool elanikkonnast psühhoteraapiat, vaid hoopis toidulisandeid?

Kuigi mu ferritiini tase on hetkel nii RH kui ITK referentsväärtuste järgi normis, väidavad erinevad allikad, et normi alumine piir peaks olema hoopis 30 ug/L, ent rahule võiks jääda alles 50 ug/L juures ning kõige parem oleks, kui tase oleks vähemalt 100 ug/L. Sinnani on mul pikk tee minna – üle 16,2 ei ole see näit mul viimase kolme aasta jooksul veel olnud. Vaevalt, et varemgi suurem oli, aga keegi seda ei kontrollinud, sest hemoglobiin on mul kogu aeg normi alumise piiri juures olnud. Ferritiini lasin 2017. aastal ise kontrollida ja siis oli selle tase 4,9 ug/L.

Ühesõnaga, on lootust, et ma muutun taas inimeseks, kui ma saan korda oma raua, D-vitamiini ja magneesiumi taseme. Gastroenteroloogi juurde ma seetõttu läksingi, et uurida raua imendumist takistavate seedesüsteemi häirete võimalust. Ma lihtsalt ei taha uskuda, et asi on vererohkes menstruatsioonis, kui naised võivad iga kolme kuu tagant loovutada 450 ml verd (lisaks igakuisele veritsemisele) – ega minagi selle ajaga rohkem “loovuta”…

Ma käisin vahepeal ka kõhupiirkonna ultrahelis, kus leiti sentimeetrise läbimõõduga sapipõie polüüp (ja sade sapis). Mida see tähendab, seda ma ei tea, aga poole aasta pärast oodatakse uuesti ultrahelisse. Lisaks oli väikevaagnas vaba vedelikku. Seda öeldi nii möödaminnes, et tundus tavalise asjana, aga guugeldades see nii väga tavaline ei tundu. Polüübi kohta saan ilmselt gastroenteroloogilt rohkem infot, aga günekoloogi juurde ma hetkel minemas ei ole, nii et vaba vedeliku kohta pole kelleltki midagi küsida. On teil vaba vedelik väikevaagnas tavaline?

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult hakkab homse maouuringu eel ikka väike ärevus sisse tulema. Äkki see ei olegi nii talutav, nagu ma oma peas ette kujutan…

Aga aitab nüüd küll heietamisest, järgmine kord katsun millestki positiivsemast kirjutada. Näiteks oli mul Silveriga vahepeal suur tähtpäev (tema peab sama tähtpäeva minuga veel neli aastat ootama), võiksin selle puhul vahelduseks meist kirjutada.

Lõpetades vähe lõbusama noodiga, siis räägin teile, kui armas mu mees on… Kui ta nüüd koju tuli, siis ta hakkas rääkima, et talle vist tuleb üks pilt, aga ta ei tea, kui palju see maksma läheb. Lootis, et tema oma on vähemalt ilus. Sain lõpuks aru, et ta vihjab reklaamile, mille üle alles koos naersime:

Küsisin Silverilt, kas ta tahab mulle öelda, et kiiruskaamera tegi pilti. Täpselt seda ta öelda tahtiski, aga see kõik olevat juhtunud vaid seetõttu, et ta tahtis jõuda ruttu koju oma ilusa naise juurde, keda ta nii väga igatses… Kaval! Kuidas ma oleksin saanud selle peale midagi kobiseda?!

Siiani aga ühtegi trahviteadet tulnud pole, järelikult sai pilt nii kehv, et selle eest ei sobi raha küsida. Või on asi selles, et kaamera sähvatas Reidi teel ja see endiselt ainult sähvib, kuid ei trahvi.

Head ööd!

Pole ammu kohtunud… Minu viga. Kui mõtlete, et mul on viimasel ajal kindlasti väga kiire olnud, sest jätkasin 12. klassis ja võtsin kõrvale kutseõppe, siis eksite. Ma loobusin kutseõppest. Jälle. Keskkooli lõpuklassi nimekirjas olen, aga koolis pole kordagi käinud ja mitte ühtegi asja pole kodus ära teinud.

Irooniline on see, et kutseõpe oli miski, mis minus elevust tekitas, ent ma lõin verest välja, sest 60 EKAP-d + 12. klassi viimased ained + 11. klassi uurimistöö… Ma ei uskunud, et ma sellega hakkama saan. Oma osa on muidugi ka sellel, et õppeaastast umbes 5 kuud olen ma lastega üksi ja see ei ole väike koormus. Nii ma loobusin kutseõppest, aga samas ei ole ma 12. klassiga üldse tegelenud, sest see ei tekita minus elevust, vastupidi, ainult vastumeelsust ja ärevust. Elasin kooliaasta alguses isegi esimesed paanikahood üle, mille peale panin lõpuks psühhiaatri juurde aja. Sain selle detsembrisse.

Ma tegelikult kirjutasin ühele tasulisele psühhiaatrile juba kevadel, sest ma olin langemas taas punkti, kus tundsin, et ma olen täiesti tühi, et ainus, mida mul on oma perele veel anda, on mu elukindlustus… Seda ütlesin ka kirjas, aga vastuseks sain vaid automaatteate, et covid-19 tõttu vastuvõtte ei toimu. See oli löök allapoole vööd. Kirja saatmine oli minu jaoks eneseületus, tegin seda peaaegu hüsteeriliselt nuttes ja järgmisel hetkel tundsin, et ma ainult alandasin ennast.

Umbes sama tundsin eelmisel nädalal, kui kirjutasin pikalt ja avatult õppedirektorile, kes tundus olevat lähim tegelane õppealajuhatajale või -nõustajale, lähim RTG Jutale. Ma ei hakka kirja ümber jutustama, vaid kopeerin selle siia:

Tere!

Ma ei tea, kas kirjutan õigele inimesele, aga mul on palju küsimusi ja kõhklusi seoses õppetööga RAK-is. Mul jäi RTG-s 12.klass pooleli, RAK-i astusin üksikaineõppesse, aga õppetööga ma veel alustanud ei ole, sest iga kord, kui ma üritan Siseveebis, Outlookis ja Facebookis oleva info tervikuks siduda ning Moodles ringi vaadata, kaob mul igasugune motivatsioon. Ütlen eos, et minu jaoks oli RTG süsteem lihtne, arusaadav ja mugav, aga praegu kiilub mul kõik kinni ja olen juba paar nädalat olnud seda meelt, et ma löön käega, suva see keskharidus, ma lihtsalt ei jaksa rohkem. 

Aga siis jälle mõtlen, et mul on nii vähe jäänud, nii vähe… Ma lahkusin kutsekeskkoolist III kursusel, aga Tapa Gümnaasiumis sain kooliteed jätkata vaid 11. klassis ja ma murdusin kaotatud aasta, keskkonnamuutuse ja alandava matemaatikaõpetaja tõttu. Ma sain jõuluvaheaja viimasel päeval järgmise hommiku matemaatikale mõeldes närvivapustuse ega läinud rohkem kooli, isegi dokumentidel ei suutnud ise järel käia.

RTG-s üritasin jätkata aastal 2010 ja 2012, need jäid üritusteks. 2016/2017 õppeaastaga sain 11. klassi tehtud (v.a uurimistöö), aga sellega ei kaasnenud kergendust, vaid ärevus süvenes, kaks aastat jäid jälle vahele, kuni üritasin eelmisel õppeaastal uuesti ja ma usun, et ma oleksin õnnestunud, kui distantsõpe poleks peale tulnud, sest siis ei olnud mul kolme algklassilapse õpetamise (+ lasteaialapse) kõrvalt aega ega jaksu enda õppimistega tegeleda. 
Praegu oleks mul aega, aga pole motivatsiooni, pole kedagi, kes mind julgustaks ja toetaks (nagu tegi seda Juta V RTG-s) ja pole selgust selle osas, mida ma tegema pean. 

Lugesin kas Outlookist või Facebookist, et üksikaineõppijad kutsutakse järjest vestlema, et plaanid paika panna, aga keegi pole siiani minu vastu huvi tundnud. Mind lisati alguses e-õppesse, see tuli mulle ootamatult, aga samas hakkas see mõte mulle meeldima, kuid järgmisel hetkel oli Siseveebis juba käskkiri, et olen tavaklassis, kuigi ma ütlesin, et las siis jääda e-õpe. Klassijuhatajaga suheldes sain aru, et olen kolmes aines tavaõppes ja kahes e-õppes. Need kaks peaksid olema geograafia ja inglise keel. Mina näen Outlookis aga ainult tavaklassi gruppi, e-õppijate teadetele ma ligi ei pääse. Ütlesin seda klassijuhatajale, ta ütles, et ma kannataks, et kursus on koostamisel. Mis kursus, ma ei tea. Samuti ütles ta, et Moodles näen oma kursusi, kui login ID-kaardiga sisse, et siis pole õpetajatelt parooli vaja. Ma näen, et geograafia kursus on olemas, aga liituda ma sellega ei saa ja samas ei ole ma saanud ühtegi teadet geograafia õpetajalt koos parooliga. Inglise keeles jooksevad mul tegemata tööd, aga tegelikult peaks mul vaid üks kursus tegemata olema, mitte terve 12. klassi inglise keel.

Ühesõnaga, kogu olukord on minu jaoks praegu nii segane, et tahaksin käega lüüa, aga võib-olla kellegagi rääkides muutuks olukord selgemaks. 
Kellega ma peaksin kohtuma, et saada aimu, mida ma tegema pean ja kuidas ma seda teha saan?

Lugupidamisega

Vastuseks sain: “Edastan teie kirja klassijuhatajale. Ta edastab teile kõikide kursuste lingid.” Järgmisel hetkel kirjutas klassijuhataja messengeri, et ta lisas mind e-õppijate meililisti ning saatis lingi Moodle kursuste ja paroolidega (milleks oli siis 13.10 saadetud teade e-õppijate Outlooki grupis). Ei mingit Jutat, kes oleks kutsunud mind endaga kohtuma, minu hinded lahti võtnud ja öelnud, mis mul veel teha on vaja, mind mõistnud ja toetanud… Ma nutan seda kirjutades. Nutan! See peaks ütlema, kui väga ma Jutat ja RTG-d igatsen. (Kes ei tea, siis Rakvere Täiskasvanute Gümnaasium pandi aastase etteteatamisega kinni ning õpilased suunati edasi ametikooli.)

Ma usun, et RAK-is on praegu täielik segadus, nendega liitus üleöö ikkagi ca 200 täiskasvanud õpilast, kellele hakati e-kursusi looma augusti lõpus. Praegune olukord on kõigile uus ja ilmselt pole kellelgi aega olla mulle Juta eest. Mulle tundub tegelikult, et muutus käib RAK-ile isegi veidi üle jõu ja seetõttu hakati septembri keskel otsima üldharidusõpingute õppejuhti. Klassijuhatajale käib vast ka ca 200 õpilast üle jõu, ta on ikkagi 8.-12. klassi peale ühine…

Igatahes, enda avamine viis ainult selleni, et näen nüüd Outlookis e-õppijate gruppi ja pääsesin Moodles kursustele ligi, aga kellegagi rääkida ikka ei ole. Nagu mulle öeldi: uju või upu. Ma kardan, et ma upun.

Kui ma ei oleks läbi magamata ööde ja pisarate nii kaugele jõudnud, siis ma ei kõhkleks ja lööksin kohe käega, sest tõsi on see, et ma ei püüdle selle poole iseenda pärast, teen seda vaid välisest survest. Mul ei ole plaanis keskhariduse baasil midagi õppima minna, mul ei ole seda stiimulit. Ma tahaks selle kõige lihtsalt kaelast saada, et keskenduda edasi kutseõppele: RAK-is on mitu eriala, mis mind kõnetavad ja need on kõik põhihariduse baasil või pole seegi nõutud.

Käegalöömine pole muidugi välistatud, sest on õhtuid, kus ma tunnen, et nii oleks kõige õigem, nii langeks õlgadelt koorem, mis hoiab mind paigal. Praegu ma lihtsalt tammungi aastast aastasse oma “pean omandama keskhariduse” happes, mis ainult söövitab mind, mitte ei vii edasi.

Ma olen üleüldse liimist lahti. Olen seda mingil määral vist alati olnud, mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Viimasel ajal rohkem. Viimase aja all pean silmas paari viimast aastat, umbes nii kaua on asi progresseerunud. Ma ei tea mis asi. Võib-olla on see füüsiline, võib-olla vaimne, võib-olla mõlemat…

Või siis päris kindlasti mõlemat, sest rauadepood on mul tühjad ja D-vitamiini tase liiga madal. Jep, pärast kõike seda punast liha ja päikest, mida see suvi on täis olnud. Rauataseme asemel on tõusnud hoopis kolesterool ja seda veidi üle normi.

Vaimne seisund on nii ja naa. See naa võib tulla vajalike mineraalide ja vitamiinide puudusest, sest laias laastus ma masendunud ega kurb ei ole. Olen pigem apaatne – ma ei taha teha isegi asju, mis mulle meeldivad, rääkimata asjadest, mis ei meeldi. Nii tuim ma aga ei ole, et iga veidigi liigutava asja peale nutma ei hakkaks.

Ma olen väsinud. See väsimus on füüsiline, mitte vaimne. See ei ole isegi päris väsimus, sest ma ei ole otseselt unine, ma ei haiguta, aga leian end siiski sageli pikutamas, sest ainuüksi nõudepesu võtab naha märjaks ja paneb südame puperdama.

Mõnikord leian end ka keset päeva magamast, seda väga harva, kuigi võiksin seda iga päev teha. Ma lihtsalt tean, et siis ei jää ma õhtul enam kuidagi magama. Mitte et muidu jääksin kergelt… Päeval uinun küll kergelt, mõnikord piisabki vaid pikali heitmisest, aga päevane magamine pole mingi magamine. Öösel ei juhtu seda kunagi, aga päeval on tavaline, et ma kõigun kuskil kahe seisundi piiril – ma kas kaotan reaalsustaju ja vähkren kogu aeg, ent mõistus ei virgu, või siis ärkan ning kuulen ja tajun kõike, aga ei saa end liigutada. Kumbki pole kosutav variant.

Uinakutest rääkides, siis ühel hommikul saatsin ma küll lapsed kooli ja ise läksin voodisse tagasi. Järgmisel hetkel helistas Silver, nägin, et kell on 10.19 ja ma hüppasin voodist püsti: “Appi, ma magasin sisse! Ei ole võimalik!” Tormasin toast välja ning tardusin esikus, sest rulood olid üleval, toad valged, lapsed läinud… Siis meenus, et ma ikka olin hommikul ka tunnikese üleval, aga jäin nii sügavalt uuesti magama, et Silveri kõne peale tuli mulle silme ette ainult see moment, kus ma äratuskella kinni panin, edasi oli tume maa.

Ma tegelikult tunnen, et asi on paremuse poole liikumas, olen ikkagi paar kuud võtnud korralikes kogustes D-vitamiini ja rauda koos B-vitamiinidega, lisaks GABA-t, 5 HTP-d, oomega-3 kalaõli ning hiljuti lisasin kombosse veel magneesiumi. Viimase mõju on kõige kiiremini avaldunud, jalakrambid pole enam nii tavalised ja silmalaud pole esimesest pihustamisest alates tuksunud, varem tegid seda pea kogu aeg. Veidraid südamelööke on ka vähemaks jäänud. Vahepeal oli täitsa tavaline, et poolunne jäädes tekkis mul hingamispaus, rinnus läks õõnsaks ja süda tegi ühe eriti tugeva löögi, millele järgnes vabalangustunne peas. Ütleksin, et peas läks ka õõnsaks, aga seal on nagunii suhteliselt õõnes.

Kui ma loen mainitud ainete puuduse kohta, siis kõik mu füüsilised ja vaimsed mured on sümptomite hulgas esindatud, nii et võib-olla ei olegi mul otseselt midagi viga, vaid ma olengi lihtsalt tühi. Tühi igasugustest vajalikest ainetest, mis omakorda tekitab tunde, et ma olen endast kõik ära andnud, rohkem pole midagi anda. Seda olen ma viimasel ajal tundnud ka blogi puhul. Ka praeguse postitusega on mul tunne, et ma annan endast midagi ära ja mul on raske seda teha, sest ma olen niigi tühi.

Samal ajal on inimesi, kes annavad päriselt teistele midagi, annavad oma aega ja energiat, et aidata raskelt haigeid inimesi või haavatud loomi… Mul on olnud palju selliseid hetki, kus mõni abipalve või üleskutse tekitab tunde, et ma ei jaksa neid isegi lugeda, sest ka need võtavad minust mingi osa ära. Ma lihtsalt alati tunnen, et tahaksin kõiki aidata, aga samas ei jaksa ma kedagi aidata, isegi iseennast mitte.

Lubasin siin jagada rahvaalgatust Loomakaitseseaduse ja selle õigusaktide muutmiseks, aga ma ei jõudnud nii kaugelegi, et annaks oma allkirja, kuigi mõtlesin sellele pea igapäevaselt. Õnneks ei ole kõik nagu mina ja algatus sai üle 7000 allkirja ning on tänaseks Riigikogule üle antud.

Lubaduse andsin Loomapäästegrupile, kelle osas on mul olnud vastakaid tundeid… Ma ei hakka neid tundeid siin pikalt lahkama, sest laias laastus leian, et nad ajavad õiget asja. Mul endal on lihtsalt raske tõmmata kuskile piiri, mistõttu ei ole ma muutnud looma inimesega võrdseks ja näen paljudes vigastustes pigem looduslikku valikut, sest vastupidisel juhul jõuaksin ma lõpuks sinnani, et laseksin isegi paelussil rahulikult oma kõhus elada. Inimeste valikult loomi hooletusse jätta ma looduslikuks valikuks ei pea, nii et selles osas toetan gängi tegevust kahe käega ja edaspidi ka 10 euroga kuus.

Hakkasin Loomapäästegrupi püsiannetajaks, sest see on taas vähim, mida ma teha saan (enda süümepiinade vähendamiseks), sest midagi muud ma ju ei jaksa teha. Ma valisin enne summa ära ja alles siis lugesin, et sellise püsiannetusega on mul võimalik saada aasta pärast toetajaliikme kaart, millega saab soodustusi ka Jüripoja kliinikus, kus ma oma loomadega käin. Loodetavasti mul seda kaarti tulevikus väga sageli vaja ei lähe, nii saaksin kõige soodsamalt hakkama.

Püsiannetustest rääkides, siis meenutan, et talviste kulude vähendamiseks tühistasin Kingitud Elu igakuise toetamise, aga unustasin jätkata, kui seis jälle paremaks läks. See tuli meelde siis, kui mu uriinis oli valk, bilirubiin ja veri ning ma jõudsin nende guugeldamisega kaugele arenenud soolevähini. Pärast seda hakkasin uuesti püsiannetajaks ja poole suuremas summas kui varem. Mitte et ma arvaks, et see diagnoosi eemal hoiab, kuid tühistada oli hästi halb tunne ja ma üritan seda pausi nüüd kuidagi kompenseerida.

Aa, perearst pani muidu diagnoosiks “halvasti pestud tussu”, nii et muretsemiseks ei ole põhjust…

Tegelikult mõned uuringud mind siiski ees ootavad, mitte küll otseselt uriinianalüüsiga seotud (v.a sapikivide välistamine), aga ma oma hädade puhul nii kindlalt vitamiinide ja mineraalide puudusele ei panusta, et muud variandid kontrollimata jätan. Täna alustangi gastroenteroloogist.

Tahan end lõpuks ikkagi korda saada, olgu selleks siis vaja pikemat vitamiinikuuri, sooleuuringut või psühhoteraapiat. Või lihtsalt mingit muutust. Oli ju siiski üks ööpäev, kus ma tundsin, et ma elan. Ja ma tõesti elasin. Ma ei andnud endast midagi ära, ainult ahmisin sisse. Aga järgmisel hetkel maandusin valusalt, sest tegelikult oli kõik endine. Mina olin endine. See ööpäev andis siiski lootust ja ma olen pärast seda võtnud kõik vastu: iga kutse, iga ettepaneku, iga uue võimaluse. Kavatsen jätkata samas vaimus, et ma koduseinte vahel juuri alla ei võtaks…

Naljakas on see, et meil pole tegelikult vist kunagi nii hästi läinud kui praegu, aga ma olen end kindlasti elus õnnelikumana tundnud. Praegu ei ole ma küll õnnetu, aga ma ei ole õnnelik ka. Ma lihtsalt olen. Või ei ole. Nagu tühi maja.