Kui me augusti viimasel päeval kodus ärkasime, siis teadsime, et paneme suvevaheaja viimasele reedele punkti Kiviõli Seikluskeskuses, mille kinkekaardid ma sünnipäevaks sain. Täpsemalt sain kinkekaardid 100 euro väärtuses ning arvestasin, et peame juurde maksma 30 eurot, sest pere päevapileti puhul on alates kolmandast lapsest on hind 25 euro asemel 15 eurot, mis teeks meie pere puhul kokku 130. Teeks, kui ei kasutaks kinkekaarte, aga meie kasutasime ja seetõttu selline hinnaalandus ei kehtinud ning pidime juurde maksma 50 eurot.
Minu arvates on selline piirang veider ja paneb mõtlema, kas kinkekaardiga tasudes ei kehti ka puudega lapsele mõeldud soodushind või kaotavad vaid paljulapselised. Rahast meil kahju ei olnud, koht oli väärt iga senti, aga selline “kinkekaarti ja soodustust koos kasutada ei saa” poliitika on minu jaoks arusaamatu.
Kui ma oleksin selle info kodulehelt leidnud, siis oleksin saanud soetada Swedi boonuspunktide eest kaks piletit pea 18 eurot soodsamalt ja oleksime saanud kokkuhoitud raha eest veel 3 korda trosslaskumist teha, sest 5 korrast jäi väheks.
Eesti pikim trosslaskumine on 600 meetrit pikk ja kiirus võib seal tõusta kuni 80 kilomeetrini tunnis, mis kokku kõlab päris adrenaliinirohkena, aga kõrgus maapinnast on nii madal, et minu jaoks seal erilist adrenaliini ei olnud.
Ma läksime trosslaskuma koos Esimesega, kes tornis kartma hakkas, aga tegi siiski kerge paanikaga laskumiseks vajalikud sammud ära ja siis röökis kõik need 600 meetrit või natuke pealegi, olles juba kahe jalaga maal, kõige ehedamas surmahirmus. Tundsin end hetkeks “aasta emana”, et teda tagant utsitasin, aga siis mulle meenus, kuidas ta Disneylandis ühel atraktsioonil samamoodi karjus ja pärast ellujäämist uuesti tahtis minna.
Nii läks ka trosslaskumisega – kui ta elusalt maapinnale jõudis, siis sai aru, et tegelikult oli täitsa lahe ja ta läks järgmisena koos Silveriga ja lõpuks veel üksinda ka. Me ei läinud temaga mäe otsa kaasagi, läks koos võõrastega auto peale, mis nad mäe otsa viis, tegi oma laskumise ära ja kõmpis meie juurde tagasi. Tema trosslaskus seega 18 euro eest, meie Silveriga oleksime tahtnud ka veel ühe ringi teha, aga ei raatsinud, niigi oli kokku juba 30 eurot kulunud.
Silverile tegelikult sellised atraktsioonid ei meeldi ja Disneylandis jättis ta ka kõik sellised asjad vahele, kuhu tollal viimaseid päevi kuueaastast Teist tema pikkuse tõttu ei lubatud. Trosslaskumisest ei tahtnud ta samuti midagi kuulda, kuid kui Esimene tahtis uuesti minna ja mina ka kinnitasin, et see polnud üldse hirmus, siis laskus temagi need 600 meetrit ning oleks läinud uuesti, kui iga 100 meetri eest poleks tulnud euro välja käia.
Trosslaksumine oli ainus asi, mille eest tuli juurde maksta, kõikjal mujal saime piiramatult lõbutseda ja seda võimalust me Silveriga mägiautode puhul kasutasime. Alguses kordamööda, kuni hasart läks nii suureks, et olime koos rajal ja võistesime juba teineteisega. Ma olin päris hea vastane, nii mõnelgi ringil olin mina kiirem, aga kokkuvõttes jäin mina ikkagi talle 1,31 sekundiga alla.
https://www.instagram.com/p/BnJ09G0loxU/?taken-by=kuussidrunit
Kuigi Silveri aega nimetati juba väga heaks ja minu oma paremaks kui enamikel meestel, jäime kiireimast ajast päris mitme sekundiga maha. Kui ma ei eksi, siis rekord on 50 sekundit, aga ma kahtlustan, et see auto sõitis otse mäest alla, mitte mööda teed.
Mägiautode juures ma korra ärritusin ka. Ma nimelt märkasin, et minu ees tõstukiga mäest üles läinud naine kaldus kohe alguses keskjoonest kõrvale ja mul tekkis tunne, et ta pole roolis väga enesekindel ning jääb mulle ette, mistõttu palusin, et meile jäetaks suurem vahe, aga seda ei tehtud “sa ei jõua talle nagunii järele” saatel. Mis juhtus? Ma jõudsin talle järele ja pidin viimased 100 meetrit jalga piduripedaalil hoidma.
Kui tõstuki järjekorda veeredes tegin “ah et ei jõua järele, jah” märkuse, siis tüüp ütles, et ei jõudnud ju, su aeg on vaid 59 sekundit. Muidugi tegin kehva aja, kui pidin lõpus pidur peal sõitma! Kui seda temale ütlesin, siis ta vaid mühatas, et seda räägivad nad kõik. See ärritas. Isegi praegu ärritab. Tema muidugi ei näinud, et ma lõpus teise auto sabas sõitsin, sest ta oli sel hetkel ninapidi telefonis …
Mind ei ärritanud see, et teine auto mulle ette jäi, ta ei olnud esimene ega ainus, ma ühe noormehe järel sõitsin kolmveerand ringi pidur peal ja tema lõpetas ajaga minut ja 40 sekundit. Too naine oli palju kiirem, tema aeg oli minut ja 6 sekundit. Mul on need meeles, sest need püsisid tablool pikalt enne minu aja ilmumist.
Mind ärritas tolle tüübi suhtumine, tema kommentaarid. Võib-olla ta üritas nalja teha ja mina lihtsalt ei mõista enam noorte nalju, võib-olla räägivadki kõik, et neil tuli kehv aeg, sest keegi jäi ette, võib-olla ta ei uskunudki, et jõudsin teisele järele, sest … olen naine? Või hoopis tüdruk, sest just nii mind nimetati, kui üks laps küsis, miks mina võin nende autodega sõita, aga tema mitte. Vahet ei ole, need kaks kommentaari päeva ära ei rikkunud, aga hetkeks tigedaks tegid küll.
Kui kellelgi tekkis küsimus, kes lapsi valvas, kui meie Silveriga mägiautodega sõitsime, siis vastus on, et keegi ei valvanud neid. Koht on niivõrd turvaline, et me ei muretsenud absoluutselt laste pärast ja niivõrd lage, et me nägime mäe pealt ära, kas lapsed olid endiselt rattapargis või selle kõrval liikluslinnakus. Olid.
Iga atraktsiooni juures oli 1-3 inimest, tiik on seal võrkaiaga ümbritsetud ja lapsed ise on juba nii suured, et me saame neid veidigi usaldada. Nad lubasid, et nad ei lähe mitte kuskile mujale, mängivad ainult rattapargis või liikluslinnakus ja seda nad tegid. Neljas oli suurema osa ajast liikuslinnakus, see oli tema absoluutne lemmik. Ikka oma ema tütar, eks.
Oma isa lapsed on nad samuti, seda said nad Põnevkivikaevanduses tõestada. See oli ka ainus koht, kus “täna on lastega nii tšill” tundest sai “aitab, lähme koju, ma ei viitsi enam” tunne. Lastele sai korduvalt öeldud, et lõpetagu nüüd oma asjad liikluslinnakus ja rattapargis ära ning läheme koppade peale. Kui kõik olid lõpuks meieni tilkunud, siis avastas Teine, et tal on joogijanu ja jooksis vetsu veepudelit täitma, Esimene jooksis talle järele ning meie läksime neljakesi koppade juurde.
Väikestel viskas nendega töötamine juba kopa ette, aga suured poisid ikka meieni ei jõudnud. Läksin neid otsima ja avastasin, et nad olid otsapidi kõrgseikluspargi juures, kuigi oli jutt, et käime koppade juures ja siis läheme sinna. Üks arvas, et nad võiks selle osa vahele jätta … Mis siis, et reegel oli, et midagi ütlemata kuskile mujale ei lähe ja jutt jäi, et läheme koppade juurde. Iseenesest ei olnud see maailma suurim tragöödia, aga minul viis hetkeks tuju väga ära ja ma päriselt tundsin, et läheks koju ära.
Rahunesin siiski maha, ära me ei läinud, vaid läksimegi kõrgseiklusparki, kus veidi kõrgemale jõudis vaid Esimene, teised tegid ainult alumise ringi ära.
Mulle sellised asjad meeldivad, aga meil oli vähe aega ja neli last, keda rajal aidata, seega minul jäi ronima minemata. Lastel oli see esimene taoline kogemus ja neile väga meeldis, nii et ükskord võiks minna nendega spetsiaalselt kuskile seiklusparki.
Kõik neli jõudsid enne sulgemist korraga koppade peale ka ja olid oma isa lapsed.
Lapsed on saanud varem sellisega killuhunniku otsas sõita ja seda kaevandada, seetõttu nad alguses koppadest vaimustuses ei olnud, aga kui kangide taha said, siis meel muutus ja sonkisid mõnuga mullas.
Poiste, eriti Teise absoluutseks lemmikuks oli tegelikult rattapark, ta veetis pea kogu aja seal. Minu jaoks oli see üllatav, sest ma arvasin, et see ala jääb laste poolt kasutamata, nad on ikkagi “nuubid”, aga selgus, et rattapargis ei peagi “pro” olema – Neljas lasi seal jooksurattaga ringi, poisid peamiselt tõuksidega, aga proovisid ka jalgrattaid.
Kui lõunat käisime söömas, siis Teine sõi ruttu kõhu täis, palus luba üksinda rattaparki tagasi minna ja tema järel pani jooksu ka terrassil “niisama ringi vaadanud” Neljas, peagi järgnes neile Kolmas, edasi läks Esimene trosslaskumise piletit ostma ja olimegi Silveriga omapead. Seal saigi selgeks, et lapsed saavad meieta hästi hakkama.
Kiviõli Seikluskeskuses on buffet-kohvik, kus valik ei olnud küll väga lai, aga meie valitud kartulipüree guljašiga oli väga hea. Kokku läks meil seal söögi peale 30 eurot. Tasuta sai maitsevett ja leiba, millele sai ürdivõid peale määrida. Kohvi peale kulus lisaks 4-5 eurot, aga see minul alla ei läinud, nii et me Silveriga pikalt istuma ei jäänud, vaid läksime lastele järele, mina seljakotiga, tema topeltkohviga. Lugesime lastele sõnad peale – kus nad tohivad olla, kust nad meid leiavad, kust ja millises seisukorras me neid hiljem leida tahaksime – ja läksimegi kahekesi lõbutsema.
Sedasi oli eriti mõnus viimase minutini Kiviõli Seikluskeskuses olla, saime meie lõbutseda, said lapsed lõbutseda ja kui poleks olnud nädalavahetuseks muid plaane või kohustusi, siis oleksime võtnud hostelis toad ja järgmisel päeval edasi lõbutsenud.
Bagirajale me ei jõudnud. Me Silveriga ei kibelenud ka sinna, sest tundus, et liikluslinnaku elektriautodki olid kiiremad, kuid lastele oleks kõrvalistmel üles-alla kulgemine ehk meeldinud. Silveril ja Esimesel jäi rannavalve paadiga tiir tegemata. Minul ei olnud aega kõrgseiklusparki läbi ronida. Seega järgmisel päeval oleks olnud veel küll ja küll teha, aga alustanud oleksime ikkagi mägiautodest, kui hommikuks oleks rada puhas olnud. Päeva lõpuks oli kurvid kruusa ja kive täis ning see vähendas hoogu, eriti siis, kui suur kivi ratta ette jäi – see võttis kiirust oluliselt maha, aga autol on põhi kinnine, nii et jabadabaduuga hoogu juurde teha ei saanud, kuigi kohati oleks väga tahtnud.
Järgmisel aastal läheme kindlasti uuesti, aga kes sellel aastal ei jõudnud minna, siis täna ja homme (8. ja 9. september) on veel võimalus, pärast seda tuleb jääda uut suvehooaega ootama.
Tuletõrjeakadeemia on ka lahe koht. Lapsed väntavad pildil tuletõrjeautole hoogu, me Silveriga nautime sõitu.
Paat, millega sõitmine vajab harjutamist. Lapsed ei saanud iseseisvalt üldse hakkama ja minulgi oli soovitud suunda liikumine alguses raskendatud. Asi ilmselt selles, et ma väga sageli laevu ei juhi.
See igasuguste tulede ja viledega auto oli Neljanda lemmik, tahab endalegi nüüd sellist John Deere`i traktori asemele. See pole üldse minusse. Ma sõidaksin enne traktori kui roosa autoga.
Vaade trosslaskumise tornist. Kaugel metsa ääres, tiigi taga, on laskumise lõpp-punkt.
Ma siin hetkeks jäin mõtlema, kas lisada juurde, et tegu ei ole mingis vormis koostööga, et te mu kiidusõnades ei kahtleks, aga ma mõtlen, et ma ei ole ka koostööde puhul niisama kiitnud, nii et mulle meeldiks, kui ma ei peaks kunagi rõhutama koostöö puudumise või kiidusõnade siiruse osa.
Perekoolis on mulle jäänud silma väited, et niisama keegi ei lingiks, ikka vaid varjatud koostöö tõttu, aga ma usun, et ma ei ole kindlasti ainus, kes hea meelega kulutab aega linkide otsimise ja lisamise peale, et tutvustada midagi, mis endale meeldib ning mille arengule ja edule kaasa elad. Kiviõli Seikluskeskus on päris kindlasti üks selline koht, millele ma edu soovin, eriti pärast seda, kui lugesin, kuidas selle pargi valmimine võttis kahe hullu unistaja algatusel aega 17 aastat. Ägedad hullud!
Meie panime Kiviõli Seikluskeskuses suvele toreda punkti ja laupäeval hakkasime kooliks valmistuma. Päeva esimeses pooles sorteerisime koos lastega nende kunstikarpe, teises pooles viisime lapsed vanaema juurde, tegime viimased kooliostud ja vaatasime kinos elu igavaimat filmi – “BlacKkKlansman: Must mees klannis”. Cannes`i fimifestivalil olevat publik pärast filmi lõppu 6 minuti pikkuse ovatsiooni valla päästnud, aga Silver arvas, et nad olid lihtsalt õnnelikud selle üle, et film lõpuks läbi sai.
Film on tegelikult väga kiidetud ja iseenesest kõige hullem ei olnud, aga jube veniv oli ning huumorit oli ka täpselt nii palju, et terve saali peale turtsatasid korraks kolm inimest. Mind paelus filmi juures see, et tegu oli tõestisündinud looga, kuid seda lugu oleks ehk saanud veidi põnevamalt edastada. Sõnum oli samuti olemas, lõpp tekitas emotsioone, kuid filmi keskel oli siiski nii emotsioonitu olla, et tekkis hetkeks soov püsti tõusta ja koju magama minna. Mõned läksidki. Kas just koju magama, aga ära küll.
Pühapäeval tõime lapsed koju, saatsime pooled edasi sünnipäevale, panime kõik kooliasjad kokku, käisime perega väljas söömas ja läksime vara magama, et olla järgmisel päeval algavaks argieluks valmis.
Esmaspäev algas kohe sellega, et Neljas ei saanud lasteaeda minna, sest unustasin reedel tema tulekust teada anda. Asja juures oli positiivne see, et see kurvastas Neljandat. Lõpuks! Võttis ainult kaks aastat aega. Muidu nuttis, kui pidi lasteaeda jääma.
Kolmas jäi kohe terveks päevaks lasteaeda ja oli õhtul pettunud, et talle liiga vara järele läksin. Koolipoisid jõudsid väga vara koju tagasi, said ka Silveri ära saata ja siis alevi vahele lipata. Me vist kurvastasime Soomest lahkudes oma kurvastamised ära, sest head aega jättes meel väga kurb ei olnudki. Silveril on siiski kurb õhtul Soome koju jõuda, sest see oli jälle harjumatult tühi ja haudvaikne.
Minul algas tema lahkumisega korralik argielu. Kuna me seiklesime ringi nii reedel, laupäeval kui ka pühapäeval, siis olid mul enamus asjad veel lahti pakkimata ja sellega seoses kodus täielik segadus. Kuna Soome kodust tuleb kaasa kopitushais, sain terve nädala jooksul pesta läbi oma 15 masinatäit pesu – voodipesu, rätikud, kõik riided.
Et pesu otsa ei saaks, üllatas üks laps mind öise õnnetusega, mille käigus tuli pessu panna lisaks linale terve ports kaisukaid ja kaks tekki, sest mingil põhjusel oli ta endale neid nii palju voodisse võtnud. Miks see üllatus juhtus? Sest ma ei jätnud esikus tuld põlema, ta ei julgenud vetsu minna ja arvas, et jaksab hommikuni kinni hoida. Miks ma ei jätnud tuld põlema? Sest kasside suvevaheaeg maal sai samuti läbi ja öine valgus ei mõju neile hästi ning nende trall ei mõju mulle hästi. Lahendusena olen jätnud nüüd panipaigas tule põlema, sellest piisab, et laps näeks vetsuni koperdada, aga kasse see erksaks ei muuda.
Selle nädala jooksul jõudsin käia Esimesega ortodondi juures (oktoobrist algab müofunktsionaalne ravi) ja Neljandaga nahaarsti juures (külmutati kangekaelset soolatüügast), kus mainisin, et kõigil mu neljal lapsel tuleb endiselt “beebikõõm” tagasi ja avaldasin soovi sellest jäädavalt lahti saada. Arst nimetas seda miskiseks häireks ja ütles, et sellest ei saagi jäädavalt lahti, täiskasvanuna avaldub see lihtsalt teistsuguses vormis. Sain küll retsepti ühe vedeliku jaoks, mis pead puhtaks teeb, aga see on ka vaid ajutine lahendus.
Vahepeal läksin endale kiirpassi tegemas, aga selgus, et ma olen alles detsembris uue passi saanud. Päris mõttetuks see käik õnneks ei jäänud, pidin nagunii Esimese id-kaardi ka ära võtma. Kodust leidsin pika otsimise peale oma passi üles, kuigi olin alguses veendunud, et süsteemirike näitas seda, sest ma olin kindel, et ma taotlesin ainult id-kaarti. Väga tore, et see olemas oli, 58 eurot jälle maast leitud.
Samal ajal olen 30 eurot juba lastega laiali jagatud – teatrid, tööraamat. Teatrisse läheme juba järgmisel nädalal, aga seda õnneks ilma rahata, Rakvere Teater kutsus taas suurperesid lasteetendust vaatama ja võtsin meile ka piletid.
Õhtuti on siin saanud samuti teatrit, sest lapsed pole üldse aru saanud, mida nad tegema peavad, mis tunnid neil on, mis asjad neil kotis peavad olema ja mis ei pea, kõigel tuleb näpuga järge ajada, kõike kontrollida, sest muidu on pooled asjad õppimata või kodus. Ühel päeval sain juba koolist kõne, lapsel oli õpik kadunud, kodus seda ei olevat. Loomulikult oli see kodus ja mina olin sellega paar minutit hiljem kooli juures, et poiss saaks tunnis kaasa teha.
Sellel aastal olin tubli ja kaanetasin kõik õpikud-töövihikud esimesel päeval ära. Ma olen üks nendest, kes seda tööd vihkab ja vihkasin ka seekord. Lõika, voldi, kleebi, mässa ja kui jõupaberiga on juba asi ühel pool, siis kleepkile läheb peale kandes kortsu ja kõik tuleb minema visata. Üldse ei aja närvi, eks. Tõmbasin hetke hinge ja proovisin eelmisel aastal ostetud Sulemehe kaanepabereid paigaldada, millega hakkas töö sedasi sujuma, et läksin ostsin neid juurde ja kaanetasingi kõik 15 raamatut ära. Sedasi hakkas see töö mulle isegi meeldima.
Ilusaid kaanepilte jagasin veel Instagramis, kui sain oma Valemivihikud kätte. Mulle kirjutati Valemivihikust, et nad saadavad kooli alguse puhul väikese kingituse, aga kingitus osutus nii suureks, et nüüd ma lihtsalt pean kooli minema. Järgmisel nädalal lähengi. 
Kui hammaste vahetumine näitab endiselt kooliküpsust, siis sobib hästi teemasse, et nädala sees tuli Neljandal esimene hammas ära ja Esimesel juba üheteistkümnes. Lastel on kokku läinud seega 28 hammast.
Kui veel numbreid jagada, siis kahe päevaga rulluisutasin 37 kilomeetrit, mis on tegelikult vähe. Teisel korral hakkas Endomondo ainult aega lugema ja ma avastasin seda alles poole peal, see võttis igasuguse motivatsiooni pikemalt kui 17 kilomeetrit veereda. Väga palju pikemalt ei oleks tegelikult jaksanud ka, annab tunda, et terve suve ei ole end liigutanud.
Küll kõik tagasi tuleb, jaks ja võhm ja harjumus vara ärgata ja mitu korda päevas e-kooli vaadata ja mitu korda nädalas ise koolis käia ja nii edasi, aga see juhtub alles pärast Antalyat, kus ma järgmisel nädalal samal ajal olen. Paraku läheb aeg nii kiiresti, et varsti juba kirjutan, kuidas seal oli. Kui muidugi on midagi kirjutada.
Ta tegi meile kõigile sokid, isegi mulle ja Silverile. Ütles, et hakkas suve alguses meie saabudes kohe kuduma ja sai nüüd lõpuks valmis. Ta keeldus nende eest midagi vastu võtmast, ta keeldus isegi sokke tagasi võtmast, kui need ei peaks meile jalga sobima, käskis sellisel juhul sokid edasi kinkida. Viimast me ei tee, sest need on ikka Mummu poolt meile kootud ja sobivad jalga ka, mul on enda omad praegugi jalas.
Mul ei ole ühegi tordiga mingit konkreetset visiooni olnud, olen Pihlakale veebilehel vaid tellimuse esitanud ja kirja pannud, mida tort meenutada võiks. Kui Teine oma sünnipäeva 
