Tahtsin selle postituse asemel video teha, aga avastasin, et pingutatud naeratuseta rääkides paistavad mul ainult alumised puseriti hambad, ülemisi ei ole üldse näha ja see häirib mind. Samas suvalistest asjadest ülevoolavalt rõõmsalt ma ka rääkida ei oska, seega jään ikka kirjutamise juurde, et mitte hambutu välja näha.
Mis on su iseloomu suurim miinus? Aga pluss?
Suurim miinus? Ma teen kõike homme ja nii iga päev. Ma lükkan kohustusi aina edasi, isegi viimasest minutist kaugemale ja teen asju hilinemisega. Kui ei ole võimalik hilineda, siis täidan kohustuse viimasel minutil. Sageli luban endale, et nüüd hakkan tubliks … Homme kohe alustan sellega.
Suurim pluss? Ma ei teagi, ehk mu empaatiavõime. Või äkki hoopis mu suurepärane huumorimeel. See on mul nii hea, et ma naeran oma naljade peale juba eos. Huumorimeele osa on siis iroonia, aga vähemalt on mul endal pidevalt lõbus.
Eelmisel nädalal pidin enda Tänaku fänni WRC katsetega kursis hoidma ja tahtsin pärast lõunavaheaega talle nalja teha, et õhtused katsed jäävad ära, sest mitmed sõitjad said lõuna ajal tugeva toidumürgituse, aga ma ei suutnud valetada, hakkasin juba enne toidumürgituse juurde jõudmist naerma. Tema tögab mind pidevalt selliste udujuttudega ja mina usun, aga samasuguse udujutu ajamisega ma hakkama ei saa.
Kui huumorimeel minu plusside hulgas ei ole, siis enda üle naermise oskust pean küll heaks omaduseks.
5 asja, mis teevad sind õnnelikuks
Kuna armastatud olemine ja armastamine oleks kõige klišeelikum vastus, siis ma oma inimesi siin üles lugema ei hakka, aga nemad tulevad siiski esimesena.
1. Lapsepõlvekodu. Talus üles kasvamine oli privileeg. Võimalik, et ma lapsena nii ei arvanud, kui pidin laudas abis olema või tuulekaera korjama, kuid ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi soovinud kuskil mujal elada.
Mul on hea meel, et lapsepõlvekodu on koht, kuhu saan alati minna, kus mind ootavad emme ja issi (endiselt kutsun neid nii) ja kus lapsed saavad veidigi taluelu maitsta: vanaisaga põllul kaasa sõita, paljajalu laudas käia ja vanaemaga mune korjata, onuga loomi sööta, suurel taluõuel ringi joosta ja luuramist mängida, nagu ma vanasti vennaga mängisin. Mõnus! Koht ise on ka nii idülliline, et mõnikord õhtuhämaruses karjamaal mullikate keskel jalutades läheb meel vägisi härdaks.
2. Saun. Ma armastan kuuma sauna, leili võtmist, laval istumist ja mõtlemist. Mul on vaja neid hetki iseendaga, mida saun mulle annab. See on koht, kus mu keha lõõgastub, vaim virgastub ja kus saan puhtaks ka seest, sest higistan kõik vahepeal kogetud negatiivsed emotsioonid endast välja. Saun on pai kehale ja hinge.
3. Korras toad. Jah, ma tean, et korras toad on märk raisatud elust või midagi muud sellist. Mul ei olegi toad alati korras, pigem vastupidi, sest minu jaoks on päriselt korras tuba piinlikult puhas. Ma olen loobunud kahejalgsete vasikatega võidu jooksmast ja olen harjunud elama mõnikord piinlikult segamini kodus, aga see muudab mind tujutuks, närviliseks, väsinuks. Ma olen palju parem inimene, kui toad on korras.
4. Talv. Ma olen alati rohkem talveinimene olnud. Varem meeldisid mulle talved seetõttu, et siis pole putukaid, aga on mõnus lumi, mis kord sajab alla laiade helvestena, kord krudiseb jala all, kord hakkab kokku. Lisaks on soe tee ja kuum saun talvisel ajal hoopis paremad kui muidu. Silveri tulekust alates meeldivad mulle talved peamiselt seetõttu, et siis on ta kõige rohkem olemas. Viimastel talvedel ongi ta neli-viis kuud ainult meie päralt olnud ja hetkeseisuga jääb ta koduseks ka tuleval talvel ja talvel pärast seda ja nii edasi.
Ma ei usu, et ma oleksin õnnelikum, kui meil oleks kõige tavalisem elukorraldus, kus me mõlemad käime kaheksast viieni tööl ja puhkame aastas kokku ühe kuu, halvimal juhul erinevatel aegadel, et jagada omavahel ära juulikuu, mil lasteaed on kinni. Ma hindan kõrgelt võimalust olla kodune ja õnnelikuks teevad mind talved, kus saame kahekesi kodused olla.
5. Küsisin Silverilt, mis on asjad, mis mind õnnelikuks teevad, sest mul ei tulnud rohkem ühtegi pähe. Tema pakkus välja Coca-Cola, õunataskud ja raha. Esimene variant mind kindlasti õnnelikuks ei tee. Pigem teeb õnnetuks, kui see külmikus olemas on, sest see karjub mulle siis näkku, et ma olen nõrk. Hetkel olengi. Juba neljandat või viiendat korda selle suve jooksul.
Õunataskutest ma ei karda sõltuvusse jääda ja kui Silver on töölt tulles neid mulle toonud, siis olen õnnelik küll olnud, kuid ma ei oleks õnnetu, kui ma ei saaks elus enam ühtegi õunataskut süüa. Seda muidugi eeldusel, et kaneelirullid ja muud alternatiivid alles jäävad.
Raha … Selle juures jäin mõtlema, sest päris vale see vastus ei ole. Raha teeb muretuks ja muretuna on lihtsam olla õnnelik asjade üle, mis õnnelikuks teevad. Kui mina olen murelik ja õnnetu, siis ma ei hoia neid emotsioone endas, aga Silver hoiab ja muutub külmaks, negatiivseks, kinniseks, ükskõikseks. Minu armastust see kuidagi vähendanud ei ole, aga olen pidanud tundma end üksikuna, olen pidanud end tagasi hoidma ja samal ajal temani jõudmiseks ka rohkem pingutama, olen pidanud laskma nii mõndagi ühest kõrvast sisse ja teisest välja … See pole alati roosiline olnud.
Silveri murekoorem on viimase paari aastaga oluliselt vähenenud, ma näen ja tunnen seda, ta on taas rahulik, lõbus, positiivne, tähelepanelik ja tema pilgus on tagasi see helk, mis särab ainult mulle. Meie suhe on saanud uue energia ja see teeb mind õnnelikuks. Kui rahamuredest prii mees hoiab ja armastab mind sama tuliselt kui kunagi ammu suhte alguses või isegi tulisemalt, siis jah, kaudselt teeb raha mind õnnelikuks. 
Millest tunned oma elus kõige rohkem puudust?
Seda postitust kirjutades sain aru, et kõige enam tunnen puudust ikkagi kodutundega kodust. Sellest kohast, kust lapsed võtaksid eluteele kaasa palju erilisi mälestusi, kuhu neil oleks alati hea tunne tagasi tulla ja kust ise lahkuks vaid jalad ees.
Kirjuta kellestki, kes sind inspireerib.
Ei ole kedagi sellist, kes mind igapäevaselt inspireeriks, aga on palju inimesi, kes on mingil hetkel innustavalt mõjunud või keda ühel või teisel põhjusel imetlen. Esimesena tuleb pähe Heli, kes on oma nelja tänaseks viie lapse kõrvalt väga tegus ja tubli.
Mind on innustanud mitme väikese lapse kõrvalt koolitee lõpetanud emad ja samal ajal imetlen inimesi, kes on põhi- või keskharidusega jõudnud elus kaugele või kõrgele. Mind on inspireerinud paljud kaalulangetajad ja kehavormijad. Kedagi nimeliselt välja tuua on keeruline, sest enamasti ongi tegu olnud hetkeinnustustega või inimestega, kelle nimi ei ütle teistele midagi.
Kui mõelda, keda ma sotsiaalmeedias olen jälgima jäänud, siis oma sihikindluse ja kõrge motivatsiooniga on silma jäänud Helena Mang. Tema füüsiline vorm ei ole see, mille poole ma püüelda tahaksin, kuid tema tahtejõud on küll inspireeriv. Hiljuti avastasin enda jaoks Liis Velskeri, kes on oma kaalulangetuse teekonnal pika maa läbinud, aga kelle tulemustest enam on mind kõnetanud eluterve suhtumine ja huumor, mille läbi ta teekonda jagab. See on see põhjus, miks teda jälgima olen jäänud. Kui võrdlen Helenat ja Liisi läbi Nike´i, siis esimene esindab minu jaoks brändi glamuurset Just Do It poolt, Liis aga elulist Just Don`t Quit seisukohta. Mulle meeldivad mõlemad, kuid samastun vaid Liisiga.
Enamasti on teised siiski vaid teoorias inspireerivalt ja innustavalt mõjunud, praktikas ei ole ma teiste saavutuste peale laste kõrvalt raamatuid kirjutanud, kooli lõpetanud, jõusaali läinud ega jooksma hakanud. Kuid nad on andnud teadmise, et kõik on võimalik ja see julgustab proovima.
Silveri armastus suusatamise vastu innustas mind küll sedasi, et hakkasin koos temaga suusatamas käima ja sellest sai alguse minu kaalulangetuse teekond. Ma väga loodan, et seekord tuleb lumi varakult maha ning saame Silveriga terve pika talve suusatamist nautida ja oma kilomeetrite rekordeid purustada.
https://www.instagram.com/p/BgMERmCAbZK/?taken-by=kuussidrunit
Pildil on lukk pooleldi lahti sel lihtsalt põhjusel, et mu tagumik ei mahtunud jope sisse ära. Seda probleemi enam ei ole ja see innustab jätkama samas vaimus.
10 fakti sinust, mida lugejad ei tea.
- Mulle meeldib magama jääda nii, et ühe või mõlema käe sõrmed on aluspükste värvli all kinni. Kui magan alasti, siis pistan sõrmed Silveri aluspükste vahele.
- Ma olen osalenud noortalunike võistlusel, kus üheks alaks oli traktori vigursõit, kuid kinni panin vaid arvuti tundmise ja sedagi koolivennaga kahasse.
- Mul ei ole olnud ühtegi luumurdu ega õmblemist vajavat haava.
- Mul on Kreeka jalg ehk teine varvas on suurest varbast pikem ning mu väikesed sõrmed on eriti väikesed ega ulatu naabersõrme ülemise lülini.
- Ma pole viis aastat juukseid värvinud. Või isegi kümme, kui mitte lugeda värvimiseks paar korda aastas juustesse tehtud blonde triipe.
- Ma olen proovinud kanepit.
- Mul on nii tundlik kuulmine, et mind häirib isegi vaikuse kahin, mistõttu eelistan magada kaetud kõrvadega.
- Mul on psoriaatiline artriit, mida olen küll ka varem kirjutanud, kuid ma ei ole jaganud, kuidas see on viimase aastaga oluliselt süvenenud, minu igapäevaelu segama hakanud ja mind tuleviku pärast muretsema pannud.
- Ma kitkun kulme keskmiselt korra kuus, sest alles siis hakkab väljakasv silma torkama. Jalgu raseerin veel harvem ja siis ka vaid säärte esikülgi, sest mujal kasvavad udukarvad, mida pole näha ega tunda.
- Ma armastan jalapenot.
Minust ei ole rohkem midagi kirjutada, aga kirjutage teie mulle endast. Oleks tore lugeda, kui vanad te olete, kas olete suhtes/abielus, kui palju teil lapsi on, kas elate oma unistuste kodus, millistele karvalistele ja sulelistele kodu pakute, mis alal tegutsete, kas olete õnnelikud.
