Ma ei ole siiani end päris blogijaks pidanud, sest korra nädalas Pere ja Kodu veebi kirjutamine ei ole päris blogimine. Mul on puudunud see päris enda blogi, mis oleks minu nägu ja tegu. Õigemini on see mul nüüd olemas ja see on 31 päeva avalik olnud, aga millegi pärast ei olnud keel tänaseni nii palju paindunud, et oleksin julgenud end blogijaks nimetada.

Igatahes selle ajaga olen saanud 10 000 klikki, mis on muidugi niivõrd väike number võrreldes vanade kaladega, aga minu arvates verivärske blogi kohta täitsa arvestatav. Lugejate arv ei küündi sellele numbrile küll ligilähedalegi, aga 200+ igapäevast lugejat on siiski motiveeriv. Tunnen taas, et mul on väljaspool koduseinu elu, kuigi istun endiselt kammimata juustega nelja seina vahel keset laste kisa. 😀

Tänasest vast julgen end juba päris blogijaks pidada. Mitte 10 000 kliki pärast, vaid seetõttu, et lugesin, kuidas ühel toredal vanal kalal on ka umbes 200 püsilugejat, mina nende hulgas. Ma arvasin, et tal on see number ikka kordades suurem. Muide, äkki märkasite, et blogil on nüüd lühem aadress – kuussidrunit.com. Selle kinkisin küll 10 000 kliki eest endale, blogile ja lugejatele. 🙂

Kui sain teada, et minu Pere ja Kodu blogi on Blogiauhindade nominent, siis tundsin veidi kohmetust, sest ma ise ennast päris blogijaks ei pidanud. Lohutasin end sellega, et antud kategoorias on mul kõvad konkurendid (kellega ma ei ürita konkureerida) ja mina auhinnalist kohta ei saa, seega kuskile minema ei pea.

Kuid siis sain kutse, mille peale endiselt mõtlesin, et mina küll kuskile ei lähe, aga… Nüüd juba mõtlen, et oleks tore enda pudrused riided vahelduseks millegi viisakama vastu vahetada ja esimest korda 1,5 aastat tagasi ostetud kingad jalga panna. Viimane tegelikult ei oleks hea idee, sest äkki need hakkavad kuskilt hõõruma, aga jumal teab, millal avaneb uus võimalus neid kanda. See, kas ma nendega kõndida ka oskan, on muidugi teine teema.

Ühesõnaga see üritus oleks võib-olla tore vaheldus ja see oleks juba päriselt elu väljaspool koduseinu. See, et ma auhinda ei saa, ei tähenda, et ma ei võiks minna meelt lahutama. 😀 Kõik oleneb muidugi sellest, kas ema hoiab lapsi – praegu ta seda plaani ei võtnud ja seega on mul vara kingade peale mõelda. Isegi, kui minemata jääb, siis vähemalt on tore mõelda, et mind kutsuti. Päris blogija ikkagi!