Mul pidevalt käed sügelevad. Kohe raske on olla, kui pikka aega ei tõsta mööblit (või üldse tube) ringi, ei ehita, remondi ega värvi midagi. Eile ei saanud ka enam rahu, viisin ellu ammuse mõtte ja muutsin vanasse kodusse ehitatud trepipiirde vannitoa nagideks. Kui me kolima hakkasime, siis oli trepipiire juba tegelikult täitsa kasutu, aga minema ma seda visata ei raatsinud, sest teadsin, et ükskord ma sellele mingi otstarbe leian. Veidi enam kui 2 aastat hiljem on see hetk käes.

https://www.instagram.com/p/BgWiVQFADho/?taken-by=kuussidrunit

Kõigi nende aastate jooksul ei ole Silver minu kätesügelusse nakatunud, ta pigem oigab, kui näeb, et ma jälle silmadega midagi mõõdan ja sätin. Mina olen vastuvõtlikum ja kui temal nüüd jalad sügelema hakkasid, siis hakkasid minul ka. Ma räägin suusatamisest, mis on Silverile alati meeldinud, aga mida mina tegin palju aastaid tagasi kaasa rohkem armastusest tema, mitte suusatamise vastu. See kaasa tegemine oli ka selline, et ma puhkisin Jänedal oma poolteist kilomeetrit lühikese ringi ära ning jäin Silverit ootama, kes lõbutses kuskil pikemal rajal.

Silver on igal talvel suusatamist igatsenud ja sellel talvel ostsis endale lõpuks esimesed suusad, odavad algaja harrastaja Karhu omad, mis üsna pea kinnitasid, et me ikka ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju. Või siis polnud Silver nii algaja harrastaja, et need suusad teda rahuldanud oleksid. Määre nendel pikalt ei kestnud, libisesid kehvalt või libisesid tagasi ja nii kadus kiiresti sõidurõõm ära, sest tema oleks tahtnud pikemalt suusatada, aga suusad ei teinud koostööd. Sain tema murest igati aru, sest ma oma isa suuskadega ka hästi ei sobinud, olid teised liiga pikad ja jäigad, pidamisala ei läinud mul vastu maadki, nii et isegi kõige pisematel tõusudel tuli teha topelt tööd. Ma küll harjusin ära ja mulle minu lühikestest distantsidest piisas, aga Silver tahtis suusatada iga kord 20 kilomeetrit ja peale ning tema ära ei harjunud, hoopis fantaseeris, kuidas kehvad suusad pooleks saeb ja uued ostab.

Uusi ta siiski osta ei raatsinud, seda enam, et “vanad” ostsime alles veebruari teisel nädalal. Nii suusatas tema oma algaja suuskadega kümneid kilomeetreid ja mina isa omadega iga kord veidi enam, kuni lõpuks 9 kilomeetrit ära tuli. See oli see hetk, kus tundsin, et ma ei tee enam niisama nalja ning hakkasin igatsema enda suuski, parajaid suusasaapaid ja sobivas pikkuses keppe. Nii oli meid siis juba kaks, kes mõlemad unistasid, aga ei raatsinud.

Erinevalt Silverist ma temale raatsisin küll parema komplekti osta ning seda ma ka tegin enda ja Silveri pere abiga. See oli kingitus talle 35. sünnipäevaks ja valiku tegemisel tuli appi Visu.ee veebipood. Ei, see pole koostööpostitus, vaid lihtsalt tore kogemus.

Muide, vanad suusad ostsime ka sealt ja nende kohta ütles esindaja, et need on tõesti väga algaja suusad ega ole mõeldud pikkade distantside suusatamiseks, vaid rohkem metsarajal rahulikuks kulgemiseks, nii et asi polnud kindlasti kehvas määrimisoskuses ja vajadus uute suuskade järele oli päris. Kuna kepid, mis teoorias oleks pidanud sobima, osutusid praktikas ebamugavalt lühikeseks ning saabaste sisetallad kippusid suusatamise ajal asukohta muutma, siis tahtsin ka need uute ja paremate vastu vahetada.

Ühesõnaga kirjutasin veebipoele ja palusin soovitusi paremale varustusele ning vajalikele hooldusvahenditele, sest viimaseid meil üldse polnud, olid vaid kiirmäärded. Sain vastu pika nimekirja soovitustega ning vahetasime veel korduvalt küsimusi ja nõuandeid, kuni sain Silverile kokku ideaalse komplekti Peltoneni võistlus- ja treeningsuuskade, Start sportkeppide ning Alpina treeningsaabaste näol. Lisaks siis kõik elementaarsed hooldusvahendid alates soonekaabitsast kuni mingi harjani välja.

Kuna Silveri vanad suusad olid kohe üle jäämas, siis kasutasin võimalust ja lisasin ostukorvi ka endale saapad ja parajad kepid. Saapad valisin kõige odavamad, mille kohta oli hoiatus, et nendel on värvidefekt, seega mul enda varustusele mingeid erilisi nõudmisi polnud, tahtsin lihtsalt parajaid asju. Suur suusataja isa suuskade, venna vanade saabaste ja suvaliste lühikeste keppidega.

Kui kaup kohale tuli, siis oli Silver esmalt pahane, et ma ikkagi sedasi raha kulutasin, aga samas oli tal hirmus uudishimu kõike katsuda, uurida, proovida ja elevus sai lõpuks võitu, temast sai laps kommipoes, kes tahtis kohe kommi sööma hakata ehk uue varustusega suusatama minna. Paraku oli tekkinud mingi aps ja suusad tulid kohale vales suuruses, olid teised liiga pikad. Kirjutasin, sain kohe vastuse ja lubaduse, et õiges pikkuses suusad on järgmiseks päevaks kohal. Kuna nagunii läks juba vahetamiseks, siis palusin ka uusi keppe, sest kodulehel näidatud punaste asemel tulid kohale sinised. Silveril oli värvist ükskõik, aga mina tahtsin, et punaste suuskade kõrval oleksid ka punased kepid. Kelle jaoks on samuti värvid olulised, siis soovitan veebipoest suusavarustust ostes seda rõhutada, ma ise selle peale ei tulnud.

Tellimusega oli üks aps veel, minu defektiga saabaste asemel tulid kohale hoopis uuemad ja kallimad, millel polnud mingeid defekte. Olin valmis ka need õigete vastu tagasi vahetama, aga öeldi, et kui saapad sobivad, siis võin need endale jätta. Selle peale sai minust ka laps kommipoes.

Kui Silver juba korraliku varustuse sai, siis tekkis tal soov ka korraliku riietuse järele, nii et kasutasime veel Sportlandi talvetoodete lõpumüügi ka ära ja ta sai endale 120 € eest sooja pesu, püksid, vahekihiks mõeldud pluusi, tuulejaki ja suusakindad. Süda tilkus veidi verd küll, et nüüd talve lõpus nii palju talvistele spordiriietele kulutame, aga olgem ausad, uue hooaja alguses sellise raha eest sellist varustust ei saa.

Uus suusavarustus ja uued riided tegid järgmise sõidu nii mõnusaks, et ta suusatas igasuguse pingutuseta 28 km ja tegi sellega oma rekordi. Pole küll päris Tartu maraton, aga aastatepikkuse tugitoolisportlase kuuajase arengu kohta minu arvates väga hea tulemus. Stardipositsioon muidugi kõige kehvem ei olnud, sest tänu füüsilisele tööle ta päris tugitoolisportlase vormis ei ole.Igatahes leidis Silver suusatamises tõsise harrastuse ja uut suusavarustust peab ta aegade kõige paremaks sünnipäevakingiks. Jess! Uued suusad on tal tõesti head, need sõidavad ise, päriselt ka. Ta jõudis mulle viimane kord ringiga järele, võttis hoo maha, et minuga veidi samas tempos suusatada ja juttu rääkida, mis aga nägi välja nii, et tema läks sirge seljaga ees ja lükkas vaid keppidega kergelt hoogu juurde ning mina tegin tema selja taga elu eest klassikasamme ja paaristõukeid, aga vahemaa meil ikka ainult pikenes. Tema märkas seda koomilist vaatepilti alles siis, kui ma hingetult hüüdsin, et ma enam ei jõua.

Temaga ma sammu pidada tõesti ei jõudnud, aga 14 kilomeetrit suusatada jõudsin küll. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui rõõmsaks see number mind tegi. Kelle jaoks on see tavaline soojendusring, siis kujutage ette, kuidas ma vaid kuu varem ei jõudnud lõpuni suusatada 3 km pikka rada ning lõikasin selle enda jaoks ligi kilomeetri võrra lühemaks. Ma olin rõõmus, kui tuli ära 3 km piir, sest see oli mu rekord, ma olin enda üle väga uhke, kui ületasin 6 km piiri ja mul on siiani raske uskuda, et MINA suusatasin 14 kilomeetrit. Veel raskem on mul uskuda, et mul jalad sügelevad, sest pole enam kuskil suusatada. Nii korralikult sain Silverilt selle haiguse külge.

Ja mitte ainult. Me käisime ükspäev jooksuvarustust ostmas, tema jalanõusid, mina riideid. Mulle ei meeldi joosta … kui, siis ainult pimedas, mil samm tundub kergem võrreldes valges jooksmisega … aga siin ma nüüd olen, valmis Silveriga jooksma minema, sest jalad sügelevad. Ise ka ei usu!

Järgmiseks talveks on ka juba suured soovid ja plaanid olemas. Sooviks oleks palju lund ja seda mitte koguselt, vaid ajaliselt, et saaksime ellu viia plaanid ning lapsed ka kõik suusatama panna.