Avaldatud Pere ja Kodu blogis 14.04.2015.
Me oleme mehega mõned korrad õhtul voodisse maandunud ja mõlgutanud mõtteid sellest, milline oleks meie elu praegu, kui meil poleks lapsi. Me tõesti ei kujuta seda etta.
Ilmselt töötaksime mõlemad ja Härra teeks seda palju madalama koormusega. Kuna selle 7 aastaga oleks jõudnud veidi karjääri ka teha, siis palgasummad oleksid kindlasti arvestatavad. Ei teagi, mida selle rahaga siis peale hakkaks.
Kahetoalisest suuremat kodu meil vaja ei läheks, seega elamiskulud oleksid madalad. Koristada oleks vähe ehk elamine oleks alati piinlikult puhas. Mööblil poleks rasvaseid käejälgi, viltpliiatsite kunsti ega briljantrohelise plekke. Kardinatesse poleks keegi oma moosist või punapeedist suud pühkinud. Päris kindlasti paistaksid aknad läbi. Esikuseintel ei oleks poriseid käejälgi ning nurkadesse ei kerkiks liivahunnikud. Lasteta ei tekigi eriti midagi, mida koristada. Igav ju.
Seitsmekohalise mahtuniversaali asemel sõidaksime mõne väiksema ja sportlikuma tillipikendusega või maasturiga, või mõlemaga. Ühiste väljasõitude ajal oleks ruumi ka sõpradele või vanematele ning autos mängiks taustaks… Ma ei tea. Lasteta oleksime ehk kursis tänapäeva artistide ja muusikaga ega teaks peast lastelaule, mis päevi ja öid kummitavad. „…auto sõidab kiiresti, veidi maad on linnani, tore koos on reisida, seltsis rännata. Lalalalalalalaalalalalalalaaaa…“
Pärast tööpäeva, kui välja sööma ei viitsi minna, tooks koju vaid veerand kotitäit toidukraami ning pärast kokkamist, söömist ja koristamist oleks õhtu ikka veel nii poisike, et ei oskaks selle vaba ajaga midagi peale hakata. Käiksin kindlasti trennis ja oleksin 15 kilo kergem. Ning Härra käiks jõusaalis ja oleks 10 kilo raskem. Oleksime siis palju atraktiivsemad ja mine tea, mis armukadedustülid sellega kaasnevad, kui ühele tundub, et teisele tehti tänaval silma.
Kui tööpäevadel veel tegevust leiab, siis mida nädalavahetustel teha? Kaua ikka jõuad šopata, sõpradega aega veeta, looduses jalutada, raamatuid lugeda, spaades puhata, pühapäevaautoga ringi kruiisiga või poole päevani magada?!
Lihtsalt nii igav oleks lõpuks, et sisustaksime aega õppimisega ja tõuseksime karjääriredelil edasi, mistõttu kasvaksid ka töötasud. Peaksime käima vähemalt kaks korda aastas reisimas, et inflatsioon pangaarvelt raha ära ei sööks. Pole ju kellelegi koguda ka, kui lapsi pole.
Jah, see kõik kõlaks isegi täitsa hästi, kui me ei teaks, et sellise elu juures igatseksime vaid üht – lapsi!
kusjuures enda kogemusest voin oelda, et enne poja syndi raha eriti yle ei jaanud kyll- st poes kaisime ja ostsime neid asju mille jargi isu oli, mitte mida me endale lubada saame.
Nyyd kui kuus laheb umbee 400 eurot lastehoidu, ja mahkmetele ning lapsetoidule ka ikka paris ymmarugne summa, vaatame moni kord teineteisele otsa, et kuhu me selle raha enne lapse saamist kulutasime???
Oleks voinud ju iga kuu vahemalt 500 EUR s22sta 🙂
#tagantjargi tark
Jaaa, meil on põhimõtteliselt sama lugu. 😀
Eelnevale kommentaarile lisaks, et ega kodu ka rohkem korras polnud ? Enamik asju olid samamoodi kui praegu kui aus olla. 🙂
Meil oli kodu enne ikka pigem piinlikult korras, nüüd on sageli piinlikult segamini. Näiteks on mul siiani lahti pakkimata reedel Soomest koju tagasi kolitud asjad, kuid nii mõnigi kott on ümber kallatud konkreetsete asjade otsimise eesmärgil. Välisuksest sisse astudes vaatab ikka korralik seapesa vastu. 😀
Ma just avastasin ka nädalavahetusel, et laste kõrvalt on ikka muud tegemised ka paremad. Jah, ei saa iga nädalavahetus väljas käia…. aga ei viitsikski. Aga kui saame lõpuks mehega kodust välja, siis teame, et meid oodatakse tagasi. Väga oodatakse! Ja see on nii hea tunne.
No ja mõni tund kodust ära ja siis juba mõtled, et “huvitav, mis lapsed teevad…” 🙂 Mina olen oma elus laste ootamise aja üle elanud… ja kui mulle tundub, et laste tõttu jääb midagi tegemata, siis tuletan meelde aastaid, kui mu ainus unistus oli LAPS!
Mul on pea iga kord nii, et kuigi ma väga ootan vaheldust lastest, siis selle vahelduse saabudes on alguses lasteta kuidagi kurb olla.
Kui mulle tundub, et laste pärast jääb midagi tegemata, siis ma lohutan end rohkem sellega, et loetud aastate pärast pole mingit probleemi nendega koos või nende kõrvalt oma tegemisi teha. 🙂 Ootusaega pole pidanud kogema, aga usun, et see on väga frustreeriv, sest ma juba siis tundsin korduvalt pettumust ja kurbust, kui meie Teine polnud tekkinud 9 kuu jooksul, kuigi tal oli võimalus olemas. Aga sinu puhul oli see ootusaeg ilmselt määratud, et lapsed tuleksid õige inimesega, seega lõpp hea – kõik hea. 🙂
Me ootasime ka teist 9 kuud 🙂
Ma usun jah tagantjärgi, et beebi teadis paremini, millal on õige aeg ja õige inimene, kui ma ise 😉
Ma aegajalt mõtlen ikka sellele, milline olen mina 10 aasta pärast oma lastega koos… ei ole ema ja prääksuvad (essuvad!) pardipojad, vaid suured uhked inimesed koos minuga! Juba ette olen uhke!
Ja need, keda praegu võiks vabaduse pärast kadestada, hakkavad alles siis mähkmetega mässama 😉
Ma ei kujuta juba emmu enam ette elu ilma lasteta. Ma ei tahagi eriti midagi teha ilma lasteta. Ka kui suured poisid jääks vabatahtlikult ema-isa tegemistest pigem eemale. Nad on tükike minust. Ei olnud meil enne hirmkorras elamist ja ei jäänud raha üle. Lihtsalt nüüd on rõõmu rohkem. Rohkem kui muretki. Võib-olla on see nii ka seepärast, et minu ootamise aeg oli ikka väga pikk. Tohtrid jõudsid juba öelda, et ei lapsi ei tulegi. Aga noh, kui alguses ei saand vedama, siis hiljem oli tegemist pidama saamisega 🙂 Seega on meid nüüd 2 suurt + 4 väiksemat ses Segasummasuvilas.
Nii vahva! Mul läks kohe suu naerule, kui seda mitte pidama saamise osa lugesin. 😀