Avaldatud Pere ja Kodu blogis 04.06.2015.

Kuigi suurem osa – kui mitte kõik – meditsiinitöötajaid ja teadlasi väidab, et hambapalavikku pole olemas, tõestab minu sõltumatu uuring vastupidist. Olles jälginud ligi seitsme aasta jooksul nelja katsealust, võin kinnitada, et hambapalavik on olemas!

Minu esimesel katsealusel hakkasid hambad lõikuma umbes 4-kuuselt. Rõhutan sõna hakkasid, sest lõikusid need alles rohkem kui kuu aega hiljem, aga tulekust andsid märku igapäevaselt – ohjeldamatu süljeeritus, tohutu närimisvajadus, paistes igemed, öine magamatus, katkendlik söömine, mis vaheldus nutuga, ja muu lõikumisele iseloomulik. Vahetult enne hammaste suhu ilmumist läks lapsel kõht lahti ja mähkmest hakkas levima spetsiifiline lõhn, mida ka edaspidi sai tunda ainult vahetult enne hammaste lõikumist. Nimetagem seda hambakakaks, mida samuti väidetavalt olemas ei ole.

Targemad seletavad seda kokkusattumusena või hammaste lõikumisest tingitud nõrgema immuunsusega. Lahtine kõht, nohu ja/või palavik ei olevat kuidagi otseselt seotud hammaste tulemisega. Ma ei ole sellega nõus.

Esimesel katsealusel tulid kõik hambad kindla rutiiniga, nagu eelpool juba kirjeldasin, kuid mõnikord lisandus tavapärastele sümptomitele palavik. Esimesel korral oli see ehmatav. Arvasin, et laps on haige, kuid tollele palavikule ei järgnenud midagi muud peale uue hamba. Igemest läbilõikunud kurjajuurega sai korda seedimine ja kadus vesine nohu. See ei jäänud ühekordseks kogemuseks, palavikud tekkisid enamasti vastu ööd ja kadusid hommikuks ning ma ei pööranud neile tähelepanu, suurema jälgimise alla sattus hoopis lapse naeratus, sest oskasin alati uut hammast oodata. Minu jaoks ei olnud kahtlustki, et palavikud olid tingitud hammaste tulekust, sest laps oli esimesed kaks eluaastat terve nagu purikas.

Teisel katsealusel hakkasid hambad hiljem lõikuma, aga tulid suhu sama aeglaselt ja täpselt samasuguste vaevustega. Palavikke esines vaid sagedamini, seda isegi kahe ja poole aastaselt, kui lõikusid viimased hambad. Ka hambakaka lõhn jäi samaks ning isegi minu assistent (Härra) tundis selle une pealt ära, tegu on lihtsalt nii spetsiifilise lõhnaga. Seda lõhna tundsime iga katsealuse puhul vahetult enne hammaste lõikumist.

Ka teine katsealune oli tugeva tervisega laps, kes ei vajanud esimestel eluaastatel ravimeid (pole siiani hanerasvast midagi kangemat saanud). Ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, et tema palavikud on olnud tingitud algavast viirushaigusest, sest ka tema ei jäänud kunagi haigeks. Kuna katsealusel olid magamistingimuste osas kõrged nõudmised, siis juhtus isegi seda, et ta magas kõrge palavikuga keset krõbedat pakast külmas aiamajas. Ka sellele vahejuhtumile ei järgnenud külmetushaigust.

Minu tähelepanekuid kinnitas kolmas katsealune, kelle esimesed hambad lõikusid neljakuuselt, aga edasi tulid veidi vales järjekorras ning paari kuu pikkused lõikumisvaevused lõppesid sellega, et 3-4 hammast tulid korraga suhu. Tema purihambad tulid suhu kõige raskemalt, lisaks kõigele eelnevalt mainitule esines tal tõsist paistetust. Sümptomid kestsid kaks kuud, aga hammast ei tulnud kuskilt, vaatamata sellele, et loetud nädalate tagant esines tal nii kõhulahtisust kui ka palavikku koos paistes põsega. Suust vaatas vastu vaid paistes igemel laiutav verevalum.Verevalumeid esines ka varasematel katsealustel, kuid nende puhul oli tavaline, et ühel hommikul oli padi verine ja hammas suus.

Kolmandal katsealusel nii lihtsalt ei läinud. Ta oli väga rahutu, ei saanud öösiti magada, kuid ei saanud end ka rinna otsas lohutada, sest see tegi liiga. Lõpuks oli tal kaks ööd kõrge palavik ja teise öö järel ärkas laps paistes näopoolega. Me ei osanud enam muud teha, kui erakorraliselt hambakirurgi juurde minna. Arst tegi igemesse augu, millest voolas välja põletikune vedelik, ja palus tagasi tulla, kui paistetus ei taandu. Tema sõnul oli hammas veel kõrgel ja lõikumisega pidi aega minema. See oli halb uudis, sest too hammas oli nii pikalt oma tulekust märku andnud, et me ei jõudnud ära oodata, millal see lõpuks lõikub ja öösiti magada laseb. Õnneks hambakirurg eksis, sest pärast seda protseduuri ilmus hambatipp juba paari päeva pärast igemest välja.

Neljandal katsealusel esines harva palavikke, kuid hambad tulid samuti aeglaselt ja raskelt ning ta oli praktiliselt terve esimese eluaasta kerges nohus. Minu jaoks on see seletatav tema hammaste massilise suhu kasvamisega, sest esimeseks sünnipäevaks oli tal 12 hammast suus ja järgmised andsid juba tulekust märku. Üllataval kombel tulid tal esimesed hambad märkamatult neljakuuselt, kuid see oli vaid näide sellest, kuidas veel võiksid hambad lõikuda. Edasi kannatasime tuttavaid lõikumiseelseid sümptomeid 4 nädalat kuni 2 kuud.

Olen vaadelnud vähemalt 50 palavikku, mis on kõik tekkinud kas vahetult enne hamba igemest läbi tungimist või ajal, mil kõik lõikumisvaevused on olnud haripunktis, kuid millele pole järgnenud hammast. Viimast juhtus ainult kolmanda katsealusega, kellel teadmata põhjusel tulid hambad tavapärasest erinevalt.

Sellegipoolest on kõik palavikud olnud seotud paistes igemete ja spetsiifiliselt lõhnava mähkmesisuga. Käisin paaril korral pärast katsealuse öist palavikku perearsti juures kontrollis ning mitte miski ei viidanud sellele, et laps oleks haige, ka vereproov mitte. Seetõttu ma edaspidi palavikke ei kartnud ning me käisime õues, külas, poes nii nagu alati. Ei olnud suuremat vastuvõtlikkust viiruste suhtes, sest lapsed haigeks ei jäänud.

Olen veendunud, et palavikud ja seedimishäired olid otseselt seotud hammaste lõikumisega ning (kõhu)viirustega tegemist ei olnud. Kui näiteks kolmandal katsealusel tulid hambad ja ta oli palavikus ning esines ka kõhulahtisust, siis esimesed kaks olid ja jäid sel ajal terveks ning katsealusel endal ei järgnenud palavikule haigussümptomeid. Ei kõla viiruse moodi, mis?

Pigem on seda nii vähe korralikult uuritud, et tegelikult ei osata põhjendada, miks mõnel lapsel tulevad hambad suure valu ja palavikuga, samas teisel lõikuvad need igasuguste sümptomiteta. Kui nii mõnegi ema jaoks oli lapse suhu tekkinud hammas üllatus, siis mina vaatasin nädalaid jutti igal hommikul lapse suhu lootusega, et midagi on kuskile poole liikunud. Enamasti oli liikunud vaid paistetus – suuremaks!

Kolmanda lapse puhul ei pidanud suhugi vaatama, sest tema paistes punetav põsk ei jäänud kellelgi märkamata. Kui terve näopool paiste läks, siis ilmselgelt oli see juba nii tugev põletik, et kaks ööd kestnud palaviku võib julgelt selle arvele kirjutada. Kui kirurg mädase-verise vedeliku igemest välja lasi, siis alanes paistetus kiiresti ja hammas tuli ka lõpuks välja. Ma pigem arvan, et see põletikupaistetus oligi see, mis ei lasknud hambal igemest läbi tulla, ja sellest olid lapsel kaks kuud lõikumisvaevused, sealhulgas palavikud.

Jah, ametlikult ei ole tõestatud, et hammaste lõikumine ja palavik oleksid omavahel otseselt seotud, kuid pole tõestatud ka vastupidist. Mina võin enda katsealuste põhjal julgelt väita, et hambapalavik on olemas. Ma ei kahtle selles karvavõrdki.