Lisaks olmestressile põdesin korduvalt sünnitusjärgset depressiooni, sest elu lastega oli ja on kõike muud kui lust ja lillepidu. Ükskord lendas isegi Pere ja Kodu nurka, kui lugesin taas roosamannast artiklit pereelust, sest tundus, et kõigil teistel on elu lastega üks suur roosa Hubba-Bubba mull.

Tundsin end oma olukorras nii üksi. Ja kui ma kord kurtsin tuttavale kolme lapse emale, kuidas ma lähen kodus hulluks, siis avas ka tema end ja tuli välja, et me oleme mõlemad hullumas, aga teeme sealjuures head nägu. Tahan olla see, kes esimesena suu avab, et paljud väsinud emad saaksid kergendusest ohata, end avada ja tühjaks rääkida.

„Igav pereelu“ Ameerika mägedel ongi just see, millest ma kirjutada kavatsen. Ilu-, moe-, kästiöö- toidu- ja kaalublogid pole näiteks üldse minu pärusmaa. Pere ja kodu küll. Soovin paotada meie segasummasuvila ust ja rääkida asjadest nii nagu need on. Nii, nagu oleksin tahtnud ise näha teiste humoorikate „lapsed tegid pätti“ lugude taga sisemuses vihast nutvat väsinud ema.

Loodan, et saan anda endasugustele noortele emadele äratundmisrõõmu ja kurbust, naeru, lohutust, julgust ja teadmist, et nad pole üksi. Mina nüüd tean, et ma pole üksi, aga sain seda teada tänu sellele, et avasin end esimesena. Pärast seda lasid mitu tuttavat ema oma korsetinöörid lõdvaks, vajusid kössi ja ütlesid, et nemad ka enam ei jõua. Ei peagi alati jõudma – homme jõuab ka!

Mõni unistus täitub. Ja õige ruttu!

Mäletan, et päris pisikesest peale unistasin abiellumisest ja laste saamisest. Soovisin saada ka lauljaks, kuid ma ei saanud isegi mudilaskoori sisse ja varesekoori polnud olemas, seega laulmine jäi tagaplaanile. Modelliks ma samuti ei sobinud, sest olin lühike ja pehme. Näitlemine ka ei tulnud välja, sest valetada ma ei osanud ja anekdootide peale hakkasin juba enne selle rääkimist naerma. Sedasi on see tegelikult siiani, he-hee.

Igatahes olin ma vaid 14-15, kui kogusin juba oma tulevasele tütrele riideid. 16-aastaselt avastasin enda jaoks Pere ja Kodu ning sellest ajast saadik on see olnud mu lemmikajakiri. Üsna ebatüüpiline vist. Ka vastasugupoole puhul hindasin omadusi, mille põhjal eeldasin, et tegu võiks olla tulevikus hea abikaasa ja hea isaga. 15-aastaselt nägin neid omadusi enda tänase abikaasa puhul, kes oli siis vaid 20-aastane, kuid hoopis teistsugune kui paljud temavanused. Ma muidugi ei arvanud siis, et temast minu abikaasa ja laste isa saab.

Aga nii ta kuidagi läks ja minu vaist ei petnud mind – mul on hea abikaasa ja lastel hea isa. Nüüd ma siis olen abikaasa ja ema, nagu lapsena unistasin. Isegi laste arv on selline nagu oli aastaid minu nägemuses. Kolmelapselise pere vanima lapsena mõtlesin alati, et kaks last on liiga vähe ning kolm ei klapi kuidagi, seega saab mul olema neli last. Plaanis oli küll kaks praegu ja kaks kaugemas tulevikus, aga nemad tulid kõik järjest. Ja väga tore, et tulid! Nüüd mõtlen isegi viienda peale, aga tema võiks küll kaugemas tulevikus tulla.

Ma võin tänu neile kirjutada raamatu. Ei, mitte sellest, kuidas lapsi kasvatada. Vaatamata neljale lapsele pole mul aimugi, kuidas seda õigesti teha. Küll võin kirjutada raamatu kõigest, mida olen valesti teinud, mida ma pole osanud oodata ja kui kaugel on minu unistuste elu abikaasa ja emana lapsepõlve nägemusest. Mitte halvas mõttes, sest vaatamata sellele, et mõnikord tahaksin jätta kodustele kirja, et läksin psühhiaatriahaiglasse, on mul tegelikult unistuste perekond ning ma ei vahetaks oma meest ja lapsi mitte ühegi teise elu vastu.