Raha pärast tehtud lapse tiitlit jagatakse üldse väga agaralt. Isegi meie teise lapse puhul sosistati seljataga, et see on raha pärast tehtud laps. Ma ei imesta, kui sama on öeldud ka kolmanda ja neljanda lapse kohta. Õigus, seda ongi Perekooli foorumis tehtud.

Üks mitu aastat vana Pärnu Postimehe artikkel rääkis sellest, kuidas lastearstid puutuvad enda töös kokku enamasti hoitud lastega ning hoolitsuseta lapsi näevad väga harva, kuid sellegipoolest on loos pikk lõik, kus kirjeldatakse emapalga pärast sünnitajaid. See on üsna vastuoluline artikkel, kui arstid näevad enda sõnul väga harva poolmetsistunud hoolitsuseta lapsi, aga kohtavad sageli hoolimatuid raha pärast sünnitajaid. Seda eriti noorte hariduseta emade näol. Mina olen ka noor hariduseta ema ja mind väga solvab mõte, et äkki on mindki haiglapersonali poolt seetõttu ebaõiglaselt raha pärast sünnitajaks tembeldatud.

Meedia sel teemal ei halasta, vastupidi. Näiteks hiljuti algas üks artikkel järgmise lausega: „Maakohtades on laps tihti kõige olulisem vara, sest laps toob perre raha.“ Jälle saadi oma klikid kirja ning maal elavad pered tõestagu nüüd, et nende lapsed ei ole raha pärast tehtud. Ometi peaks iga kalkuleeriv inimene aru saama, et laps ei too raha perre, laps viib selle välja. Seda nii linnas kui ka maal.

Peretoetused ei ole nii suured, et nende pärast võiks teadlikult lapsi sünnitada. Kui ühe lapsega pere eelarvesse laekub iga kuu 45 €, siis selle raha kõrval võib viie lapse pere eelarvesse laekunud 390 € tunduda suure summana, aga too viie lapsega pere vajab ka suuremat elamist, suuremat autot ja nad peavad ostma iga 2 aasta tagant uue pesumasina, sest see töötab 2 korda päevas. Seda kõike siis lisaks tavapärastele söök-riided-koolitarbed väljaminekutele. Kui see pere elab veel maal, siis neil kulub terve varandus, et viia lapsi lasteaeda, kooli, trenni, linna arsti juurde, loomaaeda ja nii edasi.

Ma ei pea tegelikult üldse teoorias rääkima. Ma võin rääkida meie perest – maal elavatest harimatutest noortest lapsevanematest, kellel on neli last. Meie peretoetuste summa on hetkel 385 € sentidega ja minu arvates on see Eesti kohta väga hea. See on meie perele suureks abiks. Jah, abiks, sest laste peale kulub ühes kuus palju rohkem.

Ma olen selle aasta algusest pannud kõik väiksemad ja suuremad ostud meie pere eelarvesse kirja ning esimese kuue kuuga on olnud otsesed kulud lastele keskmiselt 266 € kuus. Selle summa sees on lasteaiaga kaasnevad kulud (kohatasu, toitlustus, pildid, judo, väljasõidud, sünnipäevad), riided, jalanõud, meelelahutus, visiiditasud, apteegiarved, juuksur, uus madrats, voodiriided, nuputamisraamatud ja nii edasi.

Me jätame ETK kauplustesse igakuiselt keskmiselt 500 €, aga kuna maksame Säästukaart Plussiga, siis ma ei ole toidu- ja tarbekraami kulusid täpselt üles märkinud. Seega ma ei oska öelda, kui suur osa sellest laste peale kulub, aga ka selle numbri sees on mähkmeid, mänguasju, puslesid, raamatuid, multikaid. Suuremalt jaolt siiski söök, hügieenivahendid ja muu tarbekaup.

Võrreldes ühe lapsega kulub nelja lapsega neljakordselt tualettpaberit, hambapastat, hambaharju (mida vahetame pea iga kuu, sest need lähevad kiiresti harali või kaovad ära), seepi, vannivahtu, nõudepesuvahendit, pesugeeli, isegi prügikotte kulub tihedamini, sest prügi tekib rohkem. Rääkimata siis söögikraamist – neli last ei söö üldse mitte vähe. Ma võin ETK arvetest julgelt 200 € lastega seotud kuludeks arvestada.

Kuna vannitada on neli last ning musti riideid ja nõusid koguneb rohkem, kulub rohkem ka vett ja elektrit. Kuna prügi tekib rohkem, käib prügiauto tihedamini. Elektri-, vee- ja prügiarvetele kulub keskmiselt 100 € ja sellest summast on vähemalt kolmandik lastega kaasnev kulu. Kui veel laiemalt mõelda, siis enne lapsi sobis meile väga hästi 2-toaline korter,  nii meie 4-toaline korter kui ka maja said ostetud ainult laste pärast, seega laenukoormusest võib ka väga suure osa laste arvele panna.

Kui meil ei oleks lapsi, siis meil ei oleks vaja ka 7-kohalist autot, mille ülalpidamisele on seni kulunud 185 € kuus. Selle summa sisse ei ole arvestatud kütust, aga ka seda kulub omajagu. Maal elades on auto tihtipeale ainus võimalus liikuma pääsemiseks ja arsti juurde tuleb mõnikord sõita 100+ kilomeetrit. Sama palju tuleb sõita loomaaeda, kinno, teemaparkidesse ja nii edasi. Õigus, see 266 €, mis sisaldab meelelahutust ja visiiditasusid, ei sisalda nendega kaasnenud kütusekulu. Meie janune pereauto joob diislit rohkem kui 100 € eest kuus, seega ei ole autoga seotud kogukulud mitte väikesed.

Eelarve järgi on ka väljas söömistele kulunud keskmiselt 30 € kuus, ka sellest summast poole võin lastega seotud kuludesse lisada. Muid väiksemaid asju lisandub veel, nagu näiteks 6-aastase eest makstud laevapiletid, lastega seotud telefonikõned, haiglate või meelelahtusuasutuste juures makstud parkimistasud ja nii edasi.

Isegi siis, kui ma ei aja taga igat laste peale kulutatud eurot, on selge, et lapsed ei ole rahaallikas. Või kui on, siis seda kinodele, mängutubadele, Lennele ja Huppale. Meie peres tähendab neli last siiski seda, et nende peale kulub palju raha ja aega ning viimase tõttu on minu töötamise-teenimise võimalused veel paar aastat olematud. Kui ma just ei taha minna tööle selleks, et maksta kogu palk lapsehoidjale, sest kolm-neli lasteaialast on pidevalt tõbised. See ei ole päris nii, et ma „vorbin“ lapsi teha, et mitte tööle minna, sest lasterahadest elab ka nii toredasti ära. See 385 € kuus ei kata pooltki lastega seotud kulutustest, muust rääkimata.

Ühest küljest oleks meil kokkuhoiukohti, samas teisest küljest ei saa me lubada ainult uusi riideid ja jalanõusid, me ei saa igal kuul väljasõite korraldada, me võime ainult unistada lastega kuskile kaugemale reisimisest ning lapsed peavad veel mõnda aega unistama päris oma tubadest, kuid sellele vaatamata lähenevad igakuised kulutused lastele neljakohalisele summale. Katsugu keegi öelda, meie lapsed on meie suurim vara, sest nad toovad perre raha.

Me isegi ei ela päris maal, aga imselgelt on ka sellistes peredes kulud suured, kus lähim lasteaed ja kool on 10 kilomeetri kaugusel, isa käib tööl üldse teises suunas veel kaugemal ning ühistranspordivõimalused puuduvad. Kui osad pered elavadki tagasihoidlikes tingimustes ja toetused on peamised sissetulekud, siis need toetused kuluvad suuremas osas ikkagi laste üleval pidamisele. Laps vajab igal juhul katust peakohale, lambivalgust, sooja tuba, süüa, riideid, koolitarbeid ning need kõik maksavad. See, kui vanemad ei saa lapsele lubada kallist lõpureisi välismaale või uut jalgratast, ei tähenda, et nende lasterahad lähevad valesse kohta.

Jah, on ka selliseid peresid, kus enamus rahast läheb tõepoolest kõrist alla ning sotsiaaltöötaja vaadaku ise, et perelapsed oleksid riides ja söödetud, kuid neid ei ole üldse nii palju nagu üritatakse näidata. Mitut sellist perekonda teie teate? Ma mõtlen, et päriselt teate, mitte ei eelda, et see nii on, sest peres on viis last ja nägite, kuidas isa ostis poest kaheliitrise kange õlle.

Väga sageli ongi inimeste suhtumine selline, et toimetulevate suurperede vastu pole midagi, aga vot neid pole vaja, kes sünnitavad kümme last olematutesse elamistingimustesse ja elavad toetustest. Kui palju te selliseid teate? Mina ei tea ühtegi. 2010. aasta seisuga oli kümne ja enama lapsega peresid Eestis 22. Neid pole üldse nii palju, et igaüks mõnda sellist perekonda teaks. Päris kindlasti ei ela kõik sellised pered olematutes tingimustes, aga sellegipoolest räägitakse nendest kõige enam.

Selles on suuresti süüdi meedia, kes maalibki suurest peredest halva pildi. Pealkirjad, mis räägivad raha pärast sünnitajatest või kümnetest tuhandetest vaesuses elavatest lastest, müüvad hästi. Ka meie oleme elanud statistika põhjal suhtelises vaesuses, ja kuigi me ise ei ole end kunagi vaestena tundnud, on ka meie lapsed loendatud kümnete tuhandete vaesuspiiril elavate laste hulka, millest pajatavad uudised inimestele väga peale lähevad.

Samas avaldas Statistikaamet juuni alguses sotsiaaluuringu tulemused, mille põhjal ei olegi Eesti laste materiaalne heaolu nii halb, kui üritatakse nende kümnete tuhandete vaesuses elavate laste põhjal näidata. Kuhu jäid siis esileheuudised, et 97 % peredest suudavad tagada lastele elementaarsed elamistingimused?

Vaid Postimees edastas lugu pealkirjaga: „Päris kõigil lastel pole kodus mänguasju ja raamatuid.“ Selline pealkiri müüb küll paremini, aga artikkel ise ei müü, sest kes ikka tahab teada, et Eesti laste materiaalne heaolu on üldjoontes hea. Parem ikka müüa neid väheseid erandeid, kellel nii hästi ei lähe ning luua mulje, et maal ainult sellised pered elavadki, kelle rahaallikaks on lapsed.Lapsed ei ole hea äriprojekt ja suurem osa pereplaneerijaid saab sellest väga hästi aru, aga üldistatakse nende üksikute väheste sotsiaalsete oskustega inimeste põhjal, keda aegajalt „Kodutundes“ näeb. Aegajalt seetõttu, et saade ei kajasta sugugi ainult selliseid perekondi, kus lapsed on sünnitatud teadlikult vaesusesse. Enamusel on seljataga hoopis ebaõnn või kurb saatus, mille eest ei ole pea keegi kaitstud. Aga ühiskonna suhtumine on selline, nagu oleks toimetulevaid peresid väga vähe ning alates kolmanda lapse sünnist tuleb ilmtingimata rõhutada peaasja, et need lapsed tuleb jõuda ka üles kasvatada. Enamus jõuabki, ja mitte seetõttu, et lastega käivad kaasas suured rahalaevad.

Nagu eelnevalt ütlesin, siis ma ei eitagi, et on peresid, kus prioriteedid ei ole paigas, aga sellised ei ole kaugeltki mitte kõik suhtelises vaesuses elavad perekonnad. Ka mitte kõik absoluutses vaesuses elavad pered. Ka ei ole tuhanded toimetulekutoetuse saajad vaid vaesuses elavad maapered, kus sirgub seitse last. Milliste andmete põhjal julgeb üks Eesti loetum väljaanne väita, et maal elavate perede jaoks on lapsed TIHTI kõige olulisem vara, sest nad toovad raha perre? Ainuüksi ajakirjaniku eelarvamuste põhjal?

Meedia kallutatud suhtumine ongi loonud eelarvamusterohke ühiskonna ning nii mõnigi paneb „mõtlematute sarisigijatega“ ebaõiglaselt ühte patta koristaja, kes ei jõua oma lastele Ecco sandaale osta või viie lapsega pere, kelle kodus on kuivkäimla. Inimeste nõudmised on erinevad ja elamistingimused, mis ühe jaoks on alla igasuguse arvestuse, ei pruugi seda teise jaoks üldse olla. Aga ometi saab sealt alguse see, et üks loob oma tagasihoidlikesse tingimustesse pere ning teine näitab näpuga, et kindlasti raha pärast tehtud lapsed ja milleks on vaja neid vaesusesse sünnitada. Vaesus on suhteline mõiste ja vaene saab olla ka vaimult.