Avaldatud Pere ja Kodu blogis 19.08.2014.
Enamasti ma ei tunne, et oleme suurpere, et neli last oleks kuidagi suur arv. Rohkem küll kui üks või kaks, aga siiski vaid neli – mõnes peres on lapsi neliteist, mis suurpere meie nende kõrval oleme?! Mõnikord on mul jälle tunne, et meil on nelikümmend last. Seda mitte segaduse ja lärmi pärast, mida nad teha võivad, vaid kõrvalseisjate kommentaaride pärast.
Meil ei olnud plaanis saada neli last jutti. Valetan, ma tegelikult isegi mõtlesin sellele, aga pärast teise lapse sündi ütlesin, et ei ühtegi titte rohkem, ma ei jõua, ma ei jaksa, ma ei taha. Titt arvas teisiti. Kolmanda ootamise ajal mõtlesin taas, et kuidas ma siis neljanda kuskile kaugesse tulevikku pesamunaks jätan, et äkki annaks talle võimaluse varem tulla. See mõte läks üle, kui olin olnud mõned kuud kolme lapse ema, sest ma ei jõudnud, ei jaksanud, ei tahtnud. Ootasin vaid, et kolmas muutuks juba veidi iseseisvamaks, et saaksin olla vahepeal ka inimene ja naine, mitte ainult ema.
Kuu enne pesamuna aastaseks saamist sain taas positiivse rasedustesti. Kes ütles, et välk kaks korda samasse kohta ei löö? Teate, mis oli minu esimene tunne? Häbi. Mõtlesin kommentaaridele, mida kuulsin kolmanda lapse ootamise ja sünni järel: „Jälle?! Ära ei teegi või? Issand jumal, KOLM last! Noh, palju neid siis nüüd tuleb, nii palju, kui tuleb, jah?“
Kuidas ma ütlen, et ootan neljandat last? Mida meist arvatakse? Normaalsed inimesed ju ei tee nii palju lapsi. Kui neljanda lapse uudis avalikuks sai, siis tulid taas kommentaarid: „Misasja, JÄLLE?!?! Kas jätad alles või? Issand jumal, N-E-L-I last, sa ei saa hakkama! Millal teid siis kodutundes näeb?“ Eeee… Aitäh toetuse ja julgustavate sõnade eest!
Kui arvate, et tegu on mingite suvaliste inimeste kommentaaridega, siis eksite, enamasti olid autoriteks täitsa lähedased inimesed. Sellised väljaütlemised ja kõõrdis pilgud tekitasid tunde, et üle kahe-kolme lapse on häbiasi. Raseduse ajal tundsingi tihti piinlikkust, kui jalutasin lastega või nendega koos poes käisin, olin nagu vaatamisväärsus ja mitte heas mõttes. Välimuse järgi peetakse mind siiani alaealiseks ja mul oligi tunne, et mind jälgivad hindavad pilgud – „vahi plikat, suur kõht ees, titt vankris ja kaks pätakat veel kõrval, aga ise ei tohi viinasokkide jaoks kangemat kraamigi osta“.
Pärast lapse sündi asendus häbi pigem uhkusega ja sellele on palju aidanud kaasa vastupidised kommentaarid, milles jagatakse vaid kiitust ja tunnustust. Kui kuskilt ringiga jõuab minuni mõni kahtlane kommentaar või loen üldistavat arvamust suurperede suhtes, siis jätab see mind nüüd külmaks. Tagantjärele mõtlen, kui tobe oli häbeneda neljanda lapse saamist, teades, kui hästi nad meil välja tulevad. Meie pesamuna on nüüd aastane, ma sain neljaga hakkama ja saan ka edaspidi hakkama ning võin tunda ainult uhkust oma varanduse üle.
Üks hiljutine kommentaar siiski pani kulmu kergitama. Olevat see kõlanud nii: „Miks tal neid lapsi niiiii palju on, ise nii noor.“ Ma ei tea, kui palju oleks siis normaalne või kui vana ma peaksin olema, et võiksin omada nii palju lapsi. Tahaksin loota, et tegu ei olnud halvustava kommentaariga, sest taas ei tulnud see suvalise inimese suust. Hetkeks haavas küll ja oleksin tahtnud teada, milline meie neljast lapsest see üleliigne on, või millised, sest äkki kolm last on ka liiga palju…
Miks neid on siis nii palju? Vastus on, et neid pole üldse palju. Neliteist on palju, nelikümmend on liiga palju, aga neli on kõigest neli.
Lapsi on täpselt nii palju kui palju suudab ja jõuab üks pere normaalsetes tingimustes üles kasvatada. Mind ei häiri suurpered kus on 3+ lapsi, kui lapsed on korralikult ja puhtalt riides (ei pea olema brändikaup ega kasutamata, aga peavad olema korralikud ja puhtad riided), ise kasitud, kodu korras, lapsed ja pere söönud ja riigi ukse taga raha ei käida (pidevalt) mangumas. Mul pole absoluutselt mitte midagi selliste perede vastu – ja nii sinu kui Jaanika pere on täpselt sellised – jah, teil on võib-olla keskmisest rohkem lapsi, aga te saate hakkama ja ei kurda, ei vingu, ei ähvarda ja ei laamenda.
Ja eks iga pere normaalsus ongi nende oma. Mina ei kujutaks ette, et ma saaks neli last, see tundub nii palju 🙂 Aga kes teab, võib-olla olen ma ise paari aasta pärast mitme lapsega kodus 🙂
Vastus tuleb küll suure hilinemisega, aga Sinu kommentaari sisu puudutas mõningal määral teemat, millest eile Pere ja Kodusse kirjutasin ning võimalik, et ma veidi solvusin. 😀 Mõtlesin igatahes sellele palju. Sinu kommentaar ei ole esimene, mis on stiilis “mul ei ole suurperede vastu midagi, kui…” ja põhineb suuresti eelarvamustel. Seda kogen ma sageli, et väheste sotsiaalselt ebaküpsete perede põhjal vaadatakse kõiki suurperesid kriitilise pilguga. Seda kohtab isegi poes. Kui ühe lapsega ema korvi väga ei kiigata, siis ma näen nelja lapsega poes käies sageli, et inimestel on hirmus suur huvi, mida minu poekärus leidub.
Normaalsed tingimused on suhteline mõiste. Ühe jaoks on normaalne modernne lumivalge kesklinnakorter, teise jaoks kuivkäimlaga maja Võru metsade vahel. Erinevates oludes elavad ka 1-2 lapsega pered. Samamoodi saavad nad toimetulekutoetust. Ja neid on näidatud ka “Kodutundes”. Kuid nad ei pea puutuma kokku eelarvamustega, millega puutuvad kokku suurpered ja seda sageli just “Kodutunde” saadete põhjal. Nagu öeldi ka meile, et millal meid siis “Kodutundes” näeb…
Mina näiteks ei tea ühtegi perekonda, kes ähvardaks ja laamendaks riigi ukse taga. Ja ainsad inimesed, kelle kurtmisi (ma ei pea seda vingumiseks) toetusrahade teemal mäletan, on olnud üksikemad, kelle laste isad oma lapsi ei toeta. Ma ei mõista seda üldse hukka, sest ma kujutan ette, et üksikemal on isegi ühe lapsega äärmiselt keeruline olukord, kui mees laseb lapse esimesel eluaastal jalga ega toeta rahaliselt ning pärast vanemahüvitise lõppu ootab ema madalapalgaline töökoht, kuid laps saaks lasteaeda alles aasta pärast, sest alla 2-aastaseid lasteaeda ei võta ning poole aasta pealt ka mitte. Sealjuures on elamispinnaks üürikorter ja pole ka lähedasi, kellele saaks toetuda. Pole siis ime, et tekib tunne nagu ka riik oleks selja keeranud, kui nendelt abi elatusrahade kätte saamiseks ei saa, abi lapsele koha leidmisel ei saa, et ema saaks ise tööle minna ning peretoetuse eest ei saa isegi söönuks.
Hästi vastatud. Kuigi esialgne kommentaar oli ju hästi mõeldud, siis on vastusest aru saada küll, kuidas selline kommentaar üldise negatiivse suhtumise kontekstis võib häiriv olla. Ma ka usun, et saame hästi hakkama ja oleme eluga rahul, aga kõrvalt vaadates võib neid palju olla, kelle meelest me täiesti ebasanitaarsetes ja asotsiaalsetes tingimustes elame. Mina oma kolme lapsega ei tea, et oleks sellist kõrvaltvaatajate hukkamõistvat pilku tunda saanud. Küllap peetakse kolme selleks normaalsuse piiriks, lisaks pole me nii noored vanemad ka, siis võib-olla ka ei suhtuta nii skeptiliselt. See teeb kurvaks, et suurperesid laiema avalikkuse poolt ei tunnustata nende suure töö eest.
See teeb kurvaks tõesti, et ühiskonnas on suhtumine suurperedesse pigem negatiivne ja täis eelarvamusi. Tegelikult teeb kurvaks hoopis see, et meedia loob selle suhtumise. Osaliselt sellest kirjutasingi seekord Pere ja Kodusse ning kirjutama ajendas mind ühe artikli esimene lause: „Maakohtades on laps tihti kõige olulisem vara, sest laps toob perre raha.“ Artikkel rääkis ise raha pärast tehtud lapsest. Ei tekita ühiskonnas üldse eelarvamusi, eks?! Mille põhjal ajakirjanik väidab, et see on tihti nii? Iseenda eelarvamuse põhjal? Minu silmis odav viis artikli müümiseks.
Väga hästi kidnapped pandud!
Kuni sul/teil soovi, jaksu ja tervist jagub pole see mitte kellegi asi kui palju teil lapsi on :).
Minu jaoks oled sa suur eeskuju- ma siin kahega suremas 😀 (2a & 5 kuune) ei jõua tihti miskit tehtud ja kodu alati sassis 🙁 kuigi ma tean, et kes palju teeb, see palju jõuab. Eks ma polegi äärmiselt laisk 🙂
Ära põe, ma olin ka kahe lapsega suremas. 😀 Kolme ja neljaga on ka olnud raskemaid ja kergemaid perioode, aga paljude asjade suhtes on mul tänaseks immuunsus tekkinud. Seda ka sassis kodu osas. Hetkel on mul näiteks aluspüksid arvuti kõrval, sest pesamuna sorteeris just minu riidekappi ja tõi mulle hunniku aluspükse. Ma ei julge isegi vaatama minna, mis teises toas toimub. 😀
Täpselt, nagu oleksid minu mõtted üles kirjutanud. See teema ajab mind alati nii närvi. Kolmandat oodates sain ka nii palju haigettegevaid kommentaare, et neljanda ootusest ei rääkinud enne, kui enam üldse varjata ei saanud. Lihtsalt tahtsin üksi õnnelik rase olla, mitte teistega oma ootust jagada ja siis mingeid haigeid arvamusi kuulda.
Jah, meil ei ole alati lihtne, aga samas ei saa öelda, et mu ühe- või kahe- või kolmelapselistel sõbrannadel/tuttavatel lihtsam oleks.
Puhtad riided ja kodu… hmm, just korjasin õuest oma lapsed kokku. Lapsed läksid vanni ja riided kõik otse pesumasinasse. Mu lapsed naudivad ja avastavad elu õues, mitte ei tegele enda puhtana hoidmisega.
Peame oskama oma kullatükke märgata ja kibestunud kõrvaltvaatajaid ignoreerida! 🙂
Ega need kõrvalseisjad ei olegi tavaliselt kibestunud, vaid lihtsalt eelarvamuste küüsis, sest “normaalne inimene” ei saa palju lapsi. Ühiskonnas silmis on suurpere grupp kasimata inimesi, kelle eesotsas on kirjaoskamatud täiskasvanud, kes ei oska arvutada ka, sest saavad lapsi ainult raha pärast ega mõtle, mis saab siis, kui vanemahüvitis läbi saab. Kuskil nende vahel on siis toimetulevad pered ka. 🙂
Jah, olen nõus. Samas olen siiski näinud ka paljusid kibestunuid, kes ei usu, et nelja lapsega on võimalik normaalselt hakkama saada ja õnnelik olla, sest nemad enda mõne lapse kõrval on õnnetud. Ja siis ongi oma elus kibestunud ning püüavad mulle kindlasti tõestada, et ma valetan, kui ütlen, et elu neljaga on võimalik ja isegi õnnelik.
Selle asemel, et enda elu paremaks teha, hakatakse teisi halvustama… et siis ise seeläbi parem paista.
Ilmselt on see kadedus. 🙂
Mina näiteks kadestan ka, et Sul laste kõrvalt ja lastega koos nii paljud asjad välja tulevad. Raamatud, poliitika, laagrid. Mina Sinu asemel oleksin öelnud, et ma ei saa kuskil laagris abiks olla (korraldamisest rääkimata), sest mul on neli last. 😀 Aga ma olen heas mõttes kade ja imetlen Sind, mitte ei püüa otsida vigu. 🙂
.. aga mina just unistangi neljast lapsest vähemalt. Võib-olla isegi viiest. Muidugi ei ole mul praegu ühtegi ja sedasi on kerge mõelda, kui roosiline kõik olema hakkab.. aga siiski ei oleks ma arvanud, et selliseid kommentaare tuttavate poolt lendama hakkab.
Ehk on nii toredad sugulased-sõbrad-tuttavad, et neil ei tulegi tobedaid mõtteid pähe või oskavad need vähemalt endale hoida. 🙂
Hmm..tundub, et olen oma kommentaariga väikese tormi üles tõmmanud, lubage ma seletan natukene siis juurde 🙂
Esiteks ütlesin ma ka oma kommentaari lõpus, et iga pere normaalsus ongi selle pere normaalsus – seega, kui perel on 2 last või 12 last – see ongi nende jaoks normaalne. See ei pea olema minu jaoks normaalne, aga samas ei saa ma neid inimesi hukka mõista ja kriitilise pilguga vaadata. Ja ma üldiselt ei tee ka seda, las iga inimene ja pere elab oma elu.
Teiseks – kui ma rääkisin normaalsetest ja puhastest riietest ja kodust, siis ei pidanud ma silmas seda, et ema-isa ostavad poest lastele kõik Tommy Hilfigeri riided ja seejärel istuvad lapsed nagu kukupaid liivakaste ääre peal ning ei liiguta sõrmegi, sest riided saavad mustaks. Mina pidasin silmas seda, et kui minnakse avalikku ruumi, näiteks kooli või teatrisse või nö. linna, siis selle jaoks on olemas puhtad ja korralikud (st. ilma aukudeta, lõhkikärisemata, plekkideta) linnariided. See, milliste riietega laps õues möllab või sopaloigus jalgadega hüppab või kartulipõllul müttab – selle jaoks on loomulikult olemas omad riided 🙂
Ja riigi rahakoti all mangumisena pidasin silmas seda, kui riik maksab perele lapse- ja muid toetusi, lisaks sellele annab soodustusi, võib-olla tuleb midagi kohalikult omavalitsuselt ka, aga valdav enamus kommentaare, mis riigi või kohaliku omavalitsuse suunal laekub on vinguvad ja stiilis “riik ei tee minu jaoks mitte midagi”. Võib-olla ma olen radikaalne, aga iga pere saab lapsed ennekõike endale 🙂 Jah, on väga hea, et inimesed sünnitavad riigile tulevasi rahateenijaid ja palgalisi, aga ennekõike saavad lapsi need kaks inimest, kelle lapsed need on. 15 aastat tagasi meil polnudki emapalka, rääkimata toetustest ja ikkagi saadi hakkama, seega pean ma natukene vastuvõtmatuks seda, kui pere saab näiteks 10 last, teadlikult, ise teades, et nad ei saa nendega hakkama kui keegi neile raha ei anna. Sellist käitumist pean ma vastutustundetuks ja isekaks.
Tegelikkuses usun ma, et riik võiks luua rohkem võimalusi vanemate töölenaasmiseks pärast lapse sündi 1,5 aasta jooksul, pärast mida vanemahüvitist ju enam ei saa. Praegu on jah süsteem natukene viltu, sest reaalselt lõppeb sissetulek ju pärast 1,5 aastat ära, aga kodus peaksid sa justkui lapsega olema 3 aastat, sest näiteks suuremates linnades ei leita su lapsele lasteaiakohtagi enne 3ndat eluaastat….
Loodan, et sain oma seisukohti selgitada 🙂
Ja kiirelt ütlen veel juurde, et minu ideaalis on mul vähemalt 3 last 🙂 kas elu nii ette näeb, seda näeb vast hiljem…
Peaasi, et jõuad need lapsed üles kasvatada ega käi riigilt raha mangumas! 😀 See oli küll nali, aga ilmselt hakkaks see lõpuks häirima, kui esimene reaktsioon Sinu vähemalt kolme lapse unistusele oleks just selline. 🙂
Aga soovitangi Sul sellest tuttavate seas pigem kõva häälega rääkida, et keegi ei saaks tagaselja spekuleerida, et need lapsed on kas õnnetused või raha pärast tehtud. 😀
Ma sain väga hästi aru, mida silmas pidasid ja tean, et Sa ei mõelnud midagi halba, aga minu jaoks on sellised kommentaarid survestavad. Nagu ütlesin, siis see ei ole esimene, mille sisu kaldub perede peale, kellega mind ei ühenda miski muu, kui keskmisest suurem arv lapsi. Mina tunnen seetõttu endal kullipilku, mis hindad kriitiliselt meie võimeid. Kui esimese lapse saime, siis olin ka foorumites aktiivne ning pidasin blogi ja mitte ühtegi korda ei saanud ma kommentaare, mis oleksid mind võrrelnud mõne kehval järjel ühelapselise perega. Aga nüüd on olnud hetki, kus ma räägin aiast ja teine tuleb räägib aiaaugust, kus 9 last elavad 2-toalises korteris ja rõhutab, et lapsed tuleb ka üles kasvatada. Ometi on need 9-lapselised pered 2-toalises korteris vähemus. Jah, suurperedel on suurem vaesusrisk küll, aga seda ei pea mulle pidevalt meenutama. 🙂
Seda “riik ei tee midagi” suhtumist esineb paljude hulgas, nii lastetute meeste kui ka pensionäride seas. Mina olen nende suhtes mõistev, kuigi ma ei ole sama meelt. Ma ei tea, mis ängi inimene tunneb. Oleme ka meie olnud äärmiselt pettunud, kui omavalitsuse ja maanteeameti teede ristumisel ei olnud märke üles seatud ja seetõttu jäime teise inimese tekitatud õnnetuses süüdi meie, kindlustus raha ei maksnud, politsei laiutas käsi, et selliseid asju juhtub tihti, omavalitus pani pärast õnnetust märgi üles, kuid vastutust enda peale ei võtnud, sama ei teinud maanteeamet. Kahjukannatajaks jäime meie ning karistuseks tõusis veel kindlustusmakse ka, kuigi If kindlustuse töötajad ütlesid, et mõistavad olukorra ebaõiglust, kuid nad ei saa midagi teha – peale riskikoefitsendi lakke tõstmise siis. Kuna ka politseinikud sõitsid enda teada peateel nagu meie, siis tahtsime, et nemad annaksid enda tunnistuse (plaanisime minna kohtusse), aga nende poolt tuli hoopis ähvardus, et kui me seda teemat edasi torgime, siis neil on õigus teha 18 000 krooni trahvi liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Üldse ei eita, et olime sel ajal terve riigi peale kurjad. See ebaõiglus andis veel pikalt tunda nii rahaliselt kui moraalselt.
Või võtame minu vanemad, kes andsid oma 10 aastat tagasi enda jupikese teelõiku omavalitsusele, kes lubas, et toetusraha, mida vald selle tee eest saama hakkab, jõuab ka selle tee remondini. Ei jõudnud, ja kui aastaid hiljem hakkas isa ise teed parandama, siis tuli vallaametnik ähvardama, et neil on õigus mu isa trahvida, sest tema omavolitseb valla tee peal. Samal ajal keeldus piimaauto juba piima (ehk elatusallika) järele tulemast, sest tee oli nii kehvas seisus. Tekitas trotsi küll, et omavalitsus tunneb rõõmu suurtest maksurahadest ja iga kilomeetri eest laekuvatest teeremondirahadest, kuid tagasi ei tahtnud anda isegi korras teed ega lubanud enam iseseisvalt parandada teed, mis veel 10 aastat tagasi oligi isa isiklik teelõik. Selline absurdsus tekitab vimma.
Selliseid peresid ei tea ma mitte ühtegi, kus on 10 last, aga ollakse riigi peale pahased, et neid ei toetata. Ma usun, et Sa ka ei tea. Või kui teadki, siis on sul au tunda haruldast vähemust. Aastal 2010 oli Eestis 22 perekonda, kus oli lapsi 10 või rohkem. Kuid kui vaadata ringi artiklite kommentaaride all või perekoolis, siis just neid mainitakse kõige tihedamini. Kuidas vorbitakse üksteise järel 10 last ja mangutakse toetusrahasid. Ilmselt enamus neist lihtsalt oletavad, et see nii on, reaalne kokkupuude puudub. Puhas eelarvamus.
Ma saan aru küll, mida Sa silmas pidasid. Aga ma loodan, et Sa saad aru ka minust. 🙂 Me ei ole kunagi küsinud ei toimetuleku ega muud toetust ja mind veidi riivab, et see sageli teemaks saab, kui jutt käib neljast lapsest.
Väga tublid olete et nii hästi hakkama saate ja lapsed kõik ilusad ja rõõsad ja niisama toredad! Ma ise näen ka noorem välja oma east, noh umbes nii 16 kanti lausa pakutakse, ja ma kujutan ette kui mul peaks olema laps või lapsed siis seda imestamist ei jõuakski ära kuulata…
Ma ei saa üldse aru, miks 3-4 lapsega pere suurpereks peetakse. Mis loogika järgi? Minu nägemus on hoopis selline, et 1-2 last on “väikepere,” 3-4 last selline tavaline pere ja 5-6 või rohkem on alles suurpere. Ise kasvasin 4-lapselises peres ega tundnud kunagi, et meil oleks suur pere. Pinginaaber oli 6-lapselisest perest, see nagu juba oli keskmisest suurem 😀
Sellepärast ongi nii veider lugeda artikleid v kommentaare a la “suurpered, kus on 3+ lapsi, blablabla”