Tänase postitusega täitus Pere ja Kodus aasta blogimist ja selle kogemuse ma jätangi üheaastaseks. Seega edaspidi toon siia üle ainult vanu postitusi ning uusi juurde ei tooda. Õigemini uusi postitusi toodan otse ja ainult siia. 🙂

Meie Esimene sai nädalavahetusel seitsmeseks ja Neljas saab vähem kui kahe nädala pärast kaheseks. Meil on neli väikest inimest ja mitte ühtegi beebit, ka kõhus mitte – see on meie jaoks täiesti uus olukord!

Kui Esimene sai kaheaastaseks, siis oli majas neljakuune Teine; kui Teine sai kaheaastaseks, siis oli majas kahekuune Kolmas; kui Kolmas sai kaheaastaseks, siis oli majas viiekuune Neljas; kui Neljas saab kaheaastaseks, siis on ta endiselt selle maja pesamuna. Algab uus ja huvitav aeg! Tegelikult algas see juba umbes pool aastat tagasi, kui sai läbi seitse aastat kestnud „raseda ja/või imetava ema“ –periood. Või isegi veel varem, siis, kui müüsime maha turvahälli, sest omamoodi muutus on seegi, kui see järgmist beebit oodates ruumi ei võta.

Pärast turvahälli on kadunud veel kahekohaline vanker, lamamistool, beebide mänguasjad, voodikarussell ja muu päris pisikestega kaasas käiv kraam. Lähikuudel on ruumi vabastamas vanker, võrevoodi ja söögitool, sest kaks neist ei leia enam peaaegu üldse kasutust ning võrevoodi hakkab lihtsalt väikeseks jääma. Loodetavasti on ka päevased mähkmed peagi ajalugu, nagu seda on trepipiirded. Nädalavahetusel õppis Neljas ületama esimesel korrusel asuvat trepipiiret ning pärast seda lõhkus rabistav Teine selle üldse ära, aga kahju ka ei ole, sest vaja seda enam nagunii ei ole. Ülemise korruse trepipiire ei hoia samuti Neljandat kinni, sest abivalmis Kolmas avab selle talle, seega pole ka toda enam vaja.

Kõik hakkab aina enam vihjama sellele, et meie majas on ainult suured asjalikud lapsed, kes kõnnivad ise mööda treppi, kes magavad terve öö oma toas, kes söövad iseseisvalt ja käivad poti peal. Neljas küll veel ei käi, aga ta hakkab kindlasti lähikuudel seda tegema, see „klõps“ võib isegi homme tulla. Palun tule!

Lisaks paljudele füüsilistele muutustele on ka palju emotsionaalseid muutusi. Esiteks märkan ma Neljanda puhul enamat, kui märkasin poiste puhul. Imselt olin ma raseduste ja beebide pärast ikkagi nii palju väsinum, et ma ei osanud märgata laste kasvamist, ei osanud vaimustuda nende uutest oskustest ega heldida nende täieneva sõnavara peale. Ma ei saa öelda, et seda üldse ei olnud, aga see ei olnud kindlasti nii intensiivne praegusega võrreldes. Ma heldin iga päev ja mitte ainult Neljanda peale, vaid ma märkan ka poisse palju rohkem, ma märkan laste koostööd, nende jutuajamisi. Ma tunnen rohkem rõõmu nende tegemistest ja olemistest.

Elu nelja lapsega ei ole enam füüsiliselt nii kurnav ja tänu sellele on ka emotsionaalne kurnatus väiksem. Argielu on lihtsam, rahulikum ja rõõmsam. Rõhutan, et mitte lihtne, rahulik ja rõõmus, selliseid tundeid lihtsalt esineb palju rohkem kui aasta või kaks tagasi. Leian endiselt ka palju vähem toredaid omadussõnu argipäevade kirjeldamiseks, aga neid ma täna üles ei loetle.

Loomulikult on muutunud ka argipäevade ja elu enda rütm. Seda ei dikteeri enam pisike beebi, vaid kõik kulgevad ühtses rütmis ning midagi ei juhtu, kui keegi lõunauinakut ei tee. Kõik peavad vastu pika päeva ja see muudab kergemaks nii väljasõidud kui ka lihtsalt külalisterohked päevad koduseinte vahel. Kõik teavad, et öö on magamiseks, mõnikord küll emme ja issi vahel, aga rohkem magatakse ikkagi oma voodis hommikuni välja. Mina tegelikult veel kohanen magamiseks mõeldud öödega, sest ligi 7 aastat magamatust on minu unerütmi korralikult segi löönud.

Mainimata on veel suurenev vabadus. Lapsi on praegu kergem hoida anda. Ma usun, et peagi laieneb ka hoidjate ring, sest väikestega mässamist jääb oluliselt vähemaks ja nad suudavad oma vajadustest selgesõnaliselt märku anda. Suuremad on üldse juba nii suured, et neid ei olegi vaja hoida, neil tuleb vaid silm peal hoida. Sedasi tuleb peagi kõne alla laste kõrvalt kooli ja/või tööle minemine.  Seega elame muutuste tuules ning nii olevik kui ka eesootav on uus ja huvitav.