Mul on laste elamata jäänud eludest väga kahju ning tunnen südamest kaasa peredele, keda need õnnetused lähedalt puudutasid. Alates päevast, mil Esimene sündis, olen kõiki lastega seotud õnnetusi enda sees raskelt üle elanud, ka nendele viimastele õnnetustele olen palju mõelnud.

 

Ma ei taha kõlada targutavalt, see hukkunuid tagasi ei too, aga neid õnnetusi oleks saanud ära hoida. Ujumiseks oleks saanud valida läheduses olnud ohutuma koha ning batuudi oleks saanud kinnitada. Viimasel juhul teeb loo eriti õnnetuks see, et lapsevanemad usaldasid batuudi paigaldanud ettevõtet ega osanud sellist tagajärge isegi halvimas unenäos näha. Ka mina ei oleks seda osanud, kuid teenusepakkuja oleks pidanud oskama, sest taolisi õnnetusi on mujal maailmas varemgi juhtunud ning batuudil ei ole kinnitusaasad niisama.

Ega Eesti ei ole põhjuseta (töö)õnnetuste ja uppumis- ning tulesurmade poolest Euroopa esirinnas. Meie alalhoiuinstinkt on madal! Rohkem kohtab suhtumist, kus turvanõudeid peetakse jaburateks ning taotakse vastu rinda, et „meie ajal“ oli teistmoodi – mehed olid mehisemad ja lapsed ei kasvanud vati sees. Ilmselgelt on Eesti mees vähem mehisem, kui ta vahetab katust turvaköie külge kinnitatuna või kannab mürgiste vahendite käsitlemisel kaitsevarustust. Ja lapsed kasvavad vati sees, kui nad ei satu ohuolukordadesse nagu nende vanemad omal ajal.

Kui eelmisel aastal uppus Cantervilla mängumaal 5-aastane laps, siis väga paljud kommenteerisid, et sealne bassein oli üleüldse ohtlik ning paljud olid saanud teravate betoonservade tõttu suuremaid ja väiksemaid haavu. Kiirabi ei olevat olnud seal harv külaline. Samas oli teine leer seda meelt, et seal pole midagi ohtlikku või haavad käivadki asja juurde. Siiski on tänaseks antud bassein ohutumaks muudetud ning üle on vaadatud ka teised atraktsioonid.

Kui teletornist laskumisel said viga kaks soomlast, siis seda kajastati ka Soome meedias ning kommentaaridest käis läbi imestus, et prouad üldse julgesid midagi sellist EESTIS ette võtta – kas nad siis ei tea, et Eesti ohutuskultuur on hoopis teine kui Soomes. Olen sellega päri.

Hiljem tuligi välja, et laskumist julgestasid vastava väljaõppeta inimesed ning õnnetuse hetkest on teenuse pakkumine peatatud. Ilmselt analüüsitakse juhtunut, õpitakse sellest ja koolitatakse töötajaid põhjalikult välja ehk nii, nagu see oleks pidanud algusest peale olema. Ettevõtted, kelle kätte inimesed oma elu ja tervise usaldavad, ei saa endale vähemat lubada.

 

Tõenäoliselt ei jäta ka enam ükski batuudirentija batuuti maa ja võimalusel puude külge kinnitamata, aga selleni jõudmiseks ei oleks olnud vaja nii valusat õppetundi. Ka ei peaks igal suvel uppuma mitu last, et vanemad oskaksid veeohtudele suuremat tähelepanu pöörata. Kurbadele õnnetustele vaatamata on endiselt inimesi, kes on uhked, sest nemad käisid juba 6-aastaselt üksinda ujumas ega olnud sellised memmekad nagu tänapäeva lapsed. Mis ohutuskultuurist me sedasi räägime, kui ohtudega arvestamist peetakse memmepoegade pärusmaaks?!

Alles hiljuti oli minu kodukandi Facebooki grupis teema, kus eelkooliealine sõitis ootamatult jalgrattaga autole ette ning äkkpidurdanud autos olnud reisija palus mitte lasta omapead liiklusesse lapsi, kes selleks veel valmis ei ole. Õhkkond kiskus teravaks, sest osad vanemad õigustasid eelkooliealiste laste omapead liiklusesse lubamist ning mittelubajaid tembeldati memmekate kasvatajateks. Liiklusseadus, mis keelab alla 10-aastastel üksinda jalgrattaga liikluses olla, on ilmselgelt taas üks mõttetu seadus, mida järgivad vanemad kasvatavad oma lapsi vati sees.

Naerdakse riikide üle, kus alla 12-aastaseid lapsi ei tohi jätta järelvalveta, sest „meie omal ajal tegime juba 5-aastaselt pliidi alla tuld ning 7-aastaselt hoidsime väiksemaid õdesid-vendi“. Mina jälle ei naera nende riikide üle ning mõtlen sellele, kuidas minu ajal toimus kaks tulekahju, sest lapsed mängisid tulega ning meenutan seda, kuidas meie lastena omapead hakkama saime. Või ei saanud – kord kukkus minu käest raudreha vennale pähe, kord lükkasin ta tuhaplokkide otsast alla ja mõlemal korral sai ta õmblemist vajavad peahaavad.

Ma valetasin tihti oma väikesele õele, et õues on hundid, kes söövad ainult temanimelisi lapsi, et ta ei tuleks meid õue tüütama. Nii oli ta üksinda toas „valvatud“ ja meie vennaga saime vanemate äraolekul teha segamatult kõike seda, mida nende silme all ei tohtinud.

Jah, mina olen ehe näide emast, kes kasvatab oma lapsi vati sees, sest ise olen kasvanud vatist väljas ja saanud imekombel suureks, vaatamata mind ümbritsenud ohtudele. Ma mäletan väga hästi, kuidas oli „minu ajal“, kuidas mul on olnud surm silme ees rohkem kui korra. Mul oli äärmiselt hea kaitseingel, sest erinevatele riskidele ja õnnetustele vaatamata ei juhtunud minuga suurt midagi, erinevalt vennast ja õest ei vajanud ma kordagi isegi õmblemist ega kipsi, haiglaravist rääkimata.

Ma olen väikestel kiirustel juhtunud avarii ajal lennanud tagaistmel istunud vanaema sülest esiistmete vahele sedasi, et peast oli veri väljas. Ma ei leia, et tänapäeva turvavarustus on mõttetu, sest „minu ajal sellist ei olnud ja ometi olen ma elus“. Ma hoopis leian, et see mälestus oleks olemata, kui ma oleksin istunud turvatoolis. Või oleksin mina olemata, kui kiirused oleksid olnud suuremad.
Me oleme vennaga pätakatena hüpanud tühja heinaküüni kohal vähemalt 5 meetri kõrgusel mööda kitsaid sarikapenne ühest ruumi otsast teise ja tagasi. Kui ema ei lubanud meil kodus õunapuude otsas ronida, siis me läksime metsa ja ronisime 5 korda kõrgemale. Mööda oksi oli end lihtne üles vinnata, aga alla oli raskem tulla, kui kätega ülemise oksa küljes rippudes tuli jalgadega otsida alumist, et sellele turvaliselt maanduda. Mõnikord oli alumine oks libe või murdus lihtsalt ära ning tuli otsida uus. Ühe korra kukkusin madalalt alla ja seda jääb mulle meenutama arm reie siseküljel.

Kui vanemad ei lubanud meil sõnnikuhoidla serva peal joosta, siis me ikkagi tegime seda ning eritasapindade tõttu tuli ka ronida ja viimast tuli teha just selle osa juures, kus ühel küljel ootas meid rohkem kui 2 meetrit sügav läga. Talvel jooksime üldse sõnniku peal, sest selle kõva koorik kandis hästi, kuni ma ühe jalaga puusani sisse vajusin. Hea oli, et mitte üleni.

Ma hakkasin üksinda ujumas käima ammu enne seda, kui ma üldse ujuma õppisin. Ühe korra ujusin õhkpadjaga rannast kaugele ning tagasi enam ei saanud, sest ma ei olnud enam rinnuli padja peal, vaid selili padja all ja ma sattusin paanikasse. Padi minu käte vahel hakkas keerlema ja suu oli korduvalt vett täis. Mulle tuli appi vähe osavam sõbranna oma suurema õhkmadratsiga, aga kuidas ta mu ära päästis, seda ma ei mäleta.

Kui ma juba veidi ujuda oskasin, siis tuli seda loomulikult üle järve teha ning ühe korra ma väsisin keset järve lootusetult ära. Õnneks kannab vesi mind hästi ja ma lihtsalt puhkasin selili ning triivisin aeglaselt randa tagasi. Päris pisikesena olin ühel hetkel ujumisrõngaga tagurpidi, ehk jalad taeva poole, aga rabelesin sellest olukorrast sama müstiliselt välja nagu sellesse sattusin. Vanemad ei jõudnud juhtunut isegi märgata.

Teismelisena kasvasid mu riskid palju suuremaks, kui hakkasin 12-aastaselt küla vahel sõprade mootorratastega sõitma. Mul ei ulatunud jalad korralikult mahagi ning kaitsevarustusest ei teadnud ma midagi. Palava ilmaga olid jalas sandaalid ja seljas lühikesed riided ning kiivri asemel kandsin päikeseprille ja neid ka selleks, et putukad ei lendaks silma. Ma ei kukkunud kordagi, aga sääre kõrvetasin korduvalt vastu kuuma summutit ära.

Ma ei mäleta, et mu ema oleks muretsenud, veel vähem keelanud. Meenub vaid üks kord, kus ta oli isa peale pahane, et ta meid traktori kopas sõidutas ja hooga läbi aukude sõitis, kuigi tal endal oli kogemus olemas, kus rappuv kopp tuli kinnitusest lahti ning jäi traktori kõhu alla.
Olen sõitnud ka kaksiraksi traktori taga suure veetünni otsas, kui käis järsku kõva pauk ja tünn vajus viltu, sest rehv lõhkes. Olen kukkunud sõidu ajal kõrge heinakoorma otsast alla koos heinapakkidega, mis minu kukkumist pehmendasid, seda märgati alles siis, kui aeglaselt sõitnud traktorile joostes järele jõudsin.

Olen rippunud traktorikäru kõrgendatud porte küljes, kui kärust hein välja kallutati ja jõnksutades edasi sõideti, et midagi kärusse ei jääks. Mul oli tunne, et mina ka selle porte külge rippuma ei jää, aga oma 5-6 meetri kõrguselt alla ka kukkuda ei tahtnud, nii ma hoidsin elu eest kinni ning rohkem seda trikki ei korranud.

Need on vaid üksikud olukorrad, millest olen elusa ja tervena välja tulnud. Kui ma kujutan ette enda lapsi seda kõige tegemas, siis mu emasüda väriseb hirmust, mitte ei pakata uhkusest. Nende varjus ei viska ma lapsi pea ees vette ega löö endale vastu rinda, et mina ei kasvanud vati sees ja jäin ellu ning oma lapsi ma ka vati sees ei kasvata. Vastupidi, ma tean liiga hästi, kui olematu on laste (ja ka osade täiskasvanute) ohutunne ja kui piiritu on nende fantaasia ning seetõttu hoian ma neid nii-öelda vati sees. Mitte teises äärmuses, võrreldes enda lapsepõlvega. Aga ma ei saada neid näiteks eelkooliealistena omapead liiklusesse ega rõõmusta, et tänu sellele ei kasva nendest memmepojad. Kui nad just auto alla ei jää.

Õnnetused hüüavad tulles, kui ei järgita elementaarseid ohutusnõudeid või kui riskitakse mõtlematult ja seda kõike seetõttu, et nõuded on kas mõttetud ja raiskavad aega või on turvavarustus nõme või kunagi minevikus ei teinud keegi nii ega naa.

Aeg läheb edasi, enam ei peaks esinema tööobjektidel ja peredes „loomulikku kadu“, ei peaks häbenema turvavarustuse kasutamist või jätta see tegemata puhtalt aja kokkuhoiu mõttes. Ei peaks näitama laste peale, et nad on nännipunnid, kui nad ei sõida üksinda kolmerattalisega alevi vahel või ei käi 6-aastaselt omapead ujumas. Iga asja jaoks on oma koht ja aeg – suureks kasvamine ei pea olema vedamine.

Meie ohutuskultuuris on veel palju arenguruumi. Me ei saa endale lubada suhtumist, et „õnnetused juhtuvad teistega kusagil kaugel, aga mitte minuga“. Veel vähem saavad seda lubada ettevõtted. Enda ja teiste turvalisuse tagamisel ei saa teha järeleandmisi raha või aja kokkuhoiu nimel.
Kõige vähem saavad seda lubada lapsevanemad, kes vastutavad väikeste inimeste elude eest ja on nende suurimateks eeskujudeks. Meie ohutuskultuur ei vaja uut „minuga ei juhtu“ põlvkonda, vaid ettenägelikku „parem karta, kui kahetseda“ põlvkonda. Enamus õnnetusi hüüab tulles, tuleb õppida vaid kuulama.