Avaldatud Pere ja Kodu blogis 22.08.2014.
Minu eelmine postitus tõi ühe huvitava kommentaari: „Oi, kui palju olen mina kaastundeavaldusi saanud juba alates neljanda poja sünnist. Hetkel kuus poega ja no seda inimeste juttu, et nii palju ja kahjuks veel ainult poisid ka…“
Kas perekonda on tõesti tabanud hirmus ebaõnn, või on see hoopis lotovõit?! Proovige ise saada järjest kuus samast soost last – väga väike võimalus, et sedasi läheb.
Pean tõdema, et ma sain juba poole väiksema arvu poistega lohutuste osaliseks, kuigi ma ise olin oma komplektist vaimustuses. Ma ei tea, kas kolme poisi kohta ikka võib nii öelda. Olen aru saanud, et samast soost lapsed on poolik kollektsioon ja komplekt on koos siis, kui majas on erisoost lapsed.
Kuigi ma kogusin juba teismeeas oma tütrele riideid, ütles sisetunne esimese raseduse ajal, et ootan poega ja see mõte meeldis mulle. Teise raseduse ajal lootsin küll, et tuleb tütar, aga kui lubati poissi, siis meeldis mulle mõte väikese vanusevahega vendadest palju rohkem.
Kolmanda rasedusega on omaette lugu rääkida. Ma olin kindel, et ootan poega, sisetunne oli lihtsalt nii tugev ja olin juba korduvalt unes näinud, kuidas hoian last süles ja tean, et ta on poiss, kuigi miski sellele ei vihjanud. Kuklavoldi ultrahelis oli arst üsna kindel, et tegu on tüdrukuga, aga kuna näidud ei olnud kõige paremad, siis oli risk Downi sündroomile 1:21.
Olin soo suhtes üllatunud ja riski suhtes šokeeritud, minu ainus soov oli, et laps oleks terve. Paar päeva hiljem olin küll juba maha rahunenud ja olin kindel, et lapsega on kõik korras. Haigusriskina tundub 1:21 esialgu hirmus kõrge, eks? Aga kui sellise suhtega oleks võimalus võita miljon eurot, siis tundub see jälle niivõrd madal, et üldse ei loodagi saada selleks üheks õnnelikuks. Sedasi mõeldes tundus ka Downi sündroom nii ebatõenäoline. Mõte tütre ootamisest tundus sama ebatõenäoline.
Siis tuli kauaoodatud looteveeuuringu vastus, mis kinnitas, et laps on terve. Kuigi ma olin miljon korda ette kujutanud, kuidas mulle seda öeldakse ja olin kindel, et ma võtan seda rahulikult, siis tegelikult hakkasin ikkagi kontrollimatult nutma. Kui küsisin üle, kas laps on tüdruk nagu arst ennustas, siis vastuseks öeldi veidi üllatunult: „Tüdruk? Meie andmetel on tegu poisiga.“ Kui ma arvasin, et rohkem õnneahastusest nutta ei saa, siis sellel hetkel pidin küll nutu kätte lämbuma. Minu kõhus kasvas terve poiss! Poiss!!! Mis saaks veel parem olla?!
Helistasin kohe Härrale ja jagasin rõõmusõnumit. Ta tundis terve lapse üle nii suurt rõõmu, et sugu muutus täiesti teisejärguliseks, kuigi tema sisetunne oli rohkem tüdruku poolt. Teatasin häid uudiseid ka meie emadele ja Härra ema reaktsioon oli minu jaoks väga üllatav. Esimese asjana hakkas ta pahandama: „Kuidas sai arst tüdrukut lubada, kui ei olegi tüdruk. Kuidas ikka nii saab?“
Minu õnnejoovastus oli hetkega kadunud. Kuidas saab vanaema rõõmust mitte lakke hüpata, kui minu kõhus kasvab tema terve pojapoeg?! See kõne lõppes väga kiiresti. Hiljem sain paarist kohast veel õnnesoove terve lapse puhul ja lohutusi, et ta poisiks osutus, nagu ma oleks pidanud sellepärast kuidagi pettunud olema. Ma tõesti ei olnud. Vastupidi, olin maailma õnnelikum tulevane kolme poja ema.
Kui Neljanda puhul samuti kuklavoldi ultrahelis tüdrukut lubati, siis ma seda väga tõsiselt ei võtnud ja olin kaks kuud hiljem järgmises ultrahelis valmis kuulma, et kõhus kasvab poiss. See poleks olnud minu jaoks pettumus, minu ainus soov oli, et laps oleks terve. Tüdruk jäi siiski tüdrukuks. Ma ei eita, et olin selle üle väga rõõmus, aga täpselt sama rõõmus oleksin ma olnud ka järgmise poja üle.
Lohutusi me seega enam ei vajanud, aga siis tulid järgmised kommentaarid stiilis: „Saite lõpuks oma kauaoodatud tüdruku! Need „lõpuks“ ja „kauaoodatud“ kommentaarid olid alguses väga häirivad, sest polnud kaua aega möödas meeleheitest, mida tundsin, kui sain teada, et neljandat last ootan. Kauaoodatust oli asi kaugel.
Selja taga spekuleeriti, et nüüd on kõik, rohkem neid ei tule. Veider järeldus. Kui teine laps oleks tüdruk olnud, siis olekski meil ainult kaks last? Või kui neljas oleks ka poiss olnud, siis ootaksin praegu viiendat? Vaevalt küll.
Paar päeva tagasi avastas Härra töökaaslane, et kolm vanemat on poisid ja pesamuna tüdruk. Oma avastuse peale ütles ta teadvalt: „Tegitegi nii kaua kuni tüdruku saite, jah?“ Täpselt nii. Kuna ma olen unistanud ka kaksikutest, siis on järgmine eesmärk olemas, mille poole püüelda.
See ei olegi võimatu, et järgmisena kaksikud saame, soodumus selleks on mul olemas. Meil on veel palju aastaid aega lapsi saada ja ma usun, et kui meil on majas neli hormoonidest pulbitsevat teismelist, siis paar väikest emmekat kulub maailmavihkajate vahele ära. Seega ei ole veel kõik ja neid tuleb veel. Ükskõik, mis soost, peaasi, et terved.
Nagu minu vanaema küsis pärast Neljanda sündi murelikult: „Ega te nüüd püssi põõsasse ei viska?“ Ei, ei viska. 🙂
Meil kolmas laps tulekul. Kaks esimest pojad (juba 10 ja 8) ja kolmanda ootele jäädes lootsin ikka, et saaksin ka tütre. Olin seda lootnud tegelikult ka juba kahe esimese raseduse ajal, aga 2 väikese vanusega venda on praegu ikka vahvad tegelased küll. Ok, nad kaklevad teinekord ka nii, nagu viimne päev oleks käes, aga usun, et seda teeks ka vend ja õde 🙂
Meie kolmas laps aga osutus ka poisiks. Alguses olin õnnetu ja poetasin mõne pisara (jaa, ma tean peaasi, et laps terve on – loomulikult olin ma õnnelik, et kõik korras), aga mida aeg edasi, siis seda vahvam tundub see mõte mulle 3 poja emast…paganama uhke 😛
Aga seoses kommentaaridega, siis kui ma peaks veel üks kord kellegi suust kuulma seda, et noh neljas tulen plika, siis ma hakkana ausõna karjuma 😀
Ma omast käest tean, et õde ja õde võivad ka sedasi kakelda, et tolmu lendab. Ma enda õega kaklesin pidevalt, vennaga palju vähem. 🙂
Aga kolm poissi on väga lahe kooslus küll, vanematel vendadel on nii mõndagi pesamunale õpetada! 😉 Küll neljas tuleb plika – kui mitte, siis viies või kuues ikka. 😀 😀
Hea, et ma tööl olen hetkel…ei saa karjuma pista 😀
No ja kaksikute puhul on ka variandid, et kas kaksikud tüdrukud…või poisid… või mõlemad… no et katsetamise variante jätkub 😉
Mul on ka 3 poissi ja 1 tüdruk. Tihti kuulen samuti, et “oi, kui hea, et sul vähemalt üks tüdruk on!” Teate, mina usun, et kui mul rohkem tüdrukuid oleks, oleks ma ammu hullumajas. Poistega on kuidagi hoopis teistmoodi mured… vähemalt praegu 😉 Nii et see on jah kummaline arvamus, nagu mingi koosseis oleks täiskomplekt ja mingi kooslus oleks nagu poolik…
Meie preili saab alles kaheseks ja ma tunnen ka, et temaga on vähe keerulisem. Palju kapriissem kui poisid. 😀 Samas teisest küljest on ta suurem kallistaja ning see on jälle armas. 🙂
Jubedalt meeldib Su blogi lugeda, kuna unistan ka suurest perest:) Ja tead, tunnen end süüdi, nii pagana süüdi, sest sellised laused (no mõned, nt et jee, kaks poiss käesi, nüüd lõpuks plika ka või et a mis siis kui kolmas ka poiss on, kas ikka tahate siis neljandat, et tüdruk ka oleks või et kolmas laps, wowwww, nii palju, nii lahe!) on üle minu huulte ka lennanud – ja üldse mitte paha pärast, tõesti siiralt niisama jutujätkuks või naljaga pooleks ja peamiselt selle pärast, et minu arust ongi lahe kui on palju lapsi. Pole isegi pähe tulnud, et sellised pealtnäha süütud kommentaarid võiksid kellelegi haiget teha või hinge riivata. Iialgi poleks halvaga mõelnud, pigem peegeldab seda, mida ise mõtleksin, kui kodus kaks poega ja ootaks kolmandat – ikka salamisi loodaks, et tütre ka saaks (või vastupidi). Võib-olla seepärast ka sellised küsimused. Peakski sugulase käest nüüd üle uurima, ega talle ükski neist liiga ei teinud, kuigi nüüd on poisid päris suured, piigagi saab 3. Me ikka suhtlesime ülitihedalt sel ajal ja ega ei olnud näha küll, et oleks liiga tehtud.
Ise tunnen, et tahaksin mõlemast soost lapsi igaljuhul, kaksikuid ka. Samas igal juhul on sugu teisejärguline – peaasi et lapsed oleksid terved. Kaasa ma muidugi ei ole kellelegi tundnud selle pärast, et palju lapsi on:D
Eks kommentaaril ja kommentaaril ole vahe sees. 🙂 “Wow, nii palju, nii lahe” vs “issand, nii palju, sa ei saa hakkama” on ikka öö ja päev. 😀 Vahe on ka sees, kas küsida, kas on veel lapsi plaanis või teadjamehena väita, et “noh, rohkem lapsi nüüd ei tule ka, sest komplekt on käes”.
Sinu näidetest ei õhku midagi negatiivset. Seda kuulsin ma tihti, et tüdruk on veel puudu või küsiti, millal siis tüdruk tuleb, aga nende puhul ma isegi ei mäleta, kes konkreetselt mida ütles. See jääb küll meelde, kui keegi küsib neljanda raseduse puhul, kas jätan lapse alles. Isegi, kui ma tean, et inimene ei mõelnud seda üldse halvaga, on see üsna imelik teemaarendus.
ISSAND, kes küsib, kas jätad lapse alles.. selline õigus oleks minu puhul ainult ühel või kahel inimesel ja juhul, kui mul oleks mingi väga põhjapanev argument, miks mitte last saada (ja ei, “sul juba on 4”, ei ole piisavalt kaalukas:D).
Minult küsis seda lasteta lähedane. Oli üsna üllatav küsimus küll, aga ma usun, et tagantjärele mõtles ka tema, et pani oma reaktsiooniga veidi puusse. 🙂
See on ka “hea” kommentaar, et kui kolmas või neljas tulemas, siis küsitakse “Mis teil juhtus?” Nagu, et mille vahel seal valida on, et mis juhtuda sai…. 😛
Hahh. Sellega meenus mulle veel üks kommentaar: “Mis, jälle rase, teile vist ikka väga meeldib seksida.” 😀
No mind ajasid ikka päris urisema peale teise sündi sellised süütud kommentarid nagu “no nüüd on komplekt koos” – sest siis oli nii poiss, kui ka tüdruk olemas. No kui üks kord öeldakse, siis ei pane tähelegi, aga kui juba viies ütleb, et nüüd on komplekt koos, siis tekib küll küsimus, et kas tegemist on teeserviisi või millega. No et kui sa tahad lapsi, siis sa loomulikult tahad kahte ja et üks oleks poiss ja teine tüdruk. Ja kui komplekt on koos, siis rohkem pole põhimõtteliselt mõtet lapsi saada. No ja mis seal muud järeldada, et kui mul nüüd ikkagi kolmas ka on, järelikult oli tööõnnetus.
Täpselt nii, kolmas on kas õnnetus või raha pärast tehtud. 😀
Mina alles 2.lapse ootel ja kui küsitakse kas teame sugu ja vastame, et jah, tüdruk (esimene on poiss), siis vist pea KÕIK on kommenteerinud, et no super-super et “komplekt koos” 😀 Tõesti vist osad niisama suusoojaks või jutujätkuks, aga ikkagi tundub, et väga paljude meelest on see “komplekt” nagu eesmärk omaette… Ja on ka seda alatooni, et noh, nüüd saategi kahega piirduda, ei pea rohkem “proovima” vms…. Mina ütlen igaljuhul kommenteerijatele küll meelega, et loodame seda “komplekti” tulevikus ikka täiendada 🙂