Ma väga oleksin tahtnud täna mõnda asja kirjutada, aga polnud selleks energiat. Homme stardime siit kell 6 hommikul sadama poole ja tuleb pikk päev, ka homme ei kirjuta ma midagi. Võib-olla ei kirjuta enne uut nädalat midagi, sest nädalavahetus tuleb tegus. Esmaspäeval sõidame ilmselt juba Soome poole tagasi, käime vist kodus ainult Esimese sünnipäeva pidamas. Kui ma vahepeal kirjutada ei jõua, siis mõned Pere ja Kodu postitused jõuan ehk ikka siia kopeerida. Alustan täna kõige uuemast. 🙂
Me teadsime algusest peale, et meie esiklaps saab esimesel võimalusel õe või venna, kellega tal oleks tore koos kasvada ja mängida. Sellega on läinud nii, et mõnikord tekib küsimus, kes sellist alatut valet levitab, et lastel on tore koos mängida? Neil on pigem tore koos kasvada ja kakelda.
Ma ei ole veel juulikuu Pere ja Kodu sirvida saanud, seega ma ei tea, kuidas lahutada tülitsevaid õdesid-vendi, aga ootan huviga antud artikli lugemist. Kaldun siiski arvama, et neid saab lahutada vaid erinevatesse tubadesse kinni panemisega.
Ühest küljest ajab laste pidev kraaklemine närvi mustaks, teisest küljest saan nendest väga hästi aru, sest ka täiskasvanute vahel tekivad hõõrdumised, kui nad on kuust kuusse, hommikust õhtuni, ninapidi koos. Meie suuremad lapsed on nüüd kolm kuud lasteaiast kodus olnud ja see tähendab, et nad on terve selle aja 24 tundi ööpäevas neljakesi olnud, ega ole saanud üksteisest puhata. See tähendab ka seda, et hommikust õhtuni tekib neil erimeelsusi ja minule jääb mulje, et nad peale kaklemise muud ei teegi.
Kui peres on kaks last, siis on vaid üks paar, kes omavahel kaklevad, aga nelja lapsega tekib erinevaid kooslusi terve tosin. Kord kaklevad Esimene ja Teine, siis Teine ja Kolmas, siis Kolmas ja Neljas, siis nad vahetavad paarilisi, siis nad kaklevad erinevate kolmikutena ja on tulnud ette ka seda, et kõik neli kaklevad ühe mänguasja pärast. Pole siis ime, et tekib küsimus, kas nad peale kaklemise midagi muud ka teha oskavad.
Pärast Teise sündi oli umbes 10 kuud idüllilist aega, kus Esimene ainult käis ja musitas oma väikest venda. Ta jõudis alati esimesena vääksuva beebini ja nägi südamest vaeva, et väikevennal oleks hea. Ta tassis talle mänguasju, pikutas põrandal tema kõrval, paitas ja nunnutas. Kuid siis võttis see armas väikevend jalad alla ning sealt alates hakkas pihta kaklemine ja karjumine, sest too väikevend ei tahtnud enam neid titekaid asju, mida Esimene talle tassis, vaid tahtis neid, millega Esimene parasjagu mängis. Tänaseks pole olukord palju muutunud ja vaidlusi tekib ka siis, kui nad koos mängivad, sest ühe või teise arvates mängib keegi valesti.
Kui Kolmas sündis, siis Esimene ilmselt juba teadis, mis teda eest ootab ja teda enam sellise suure õhina ja armastusega ei hoitud. Teine oli üldse südametu suur vend, keda jättis Kolmas täitsa külmaks, tema ei pikutanud põrandal mängiva beebi kõrval, vaid astus talle peale. Kui Neljas sündis, siis oli taas rohkem sellist idüllilist aega, kus kolm poissi jooksid võidu iga väikese vääksu peale beebi juurde. Nad hakkasid ise oma väikest õde Nunnuks kutsuma ja see suur armastus, millega nad Nunnut hommikust õhtuni üle kallasid, leevendas kõvasti nende omavahelisi kraaklemisi. Kuid siis võttis ka Nunnu jalad alla ning tema uueks nimeks sai vinguv „ära tee, anna tagasi“, ehk kordus muster, mida olin 5 aastat varem näinud.
Minu naiivne nägemus idülliliselt mängivatest lastest purunes juba ammu. Ma olin nii kinni vennaga kasvamise mälestustes ja soovisin oma lastele samasugust lapsepõlve, kuid olin unustanud, kuidas me õega ainult kaklesime ja tänaseni teineteise suhtes jahedad oleme. Tegelikult kaklesime ka vennaga ja ilmselt mitte vähe, aga meil oli siiski tore. Ma loodan, et meie lapsed mäletavad oma lapsepõlve tulevikus sama toredana. Ilmselt see nii ongi, sest muidu nad ei tahaks praegu endale veel ühte väikest venda või õde. Nende arvates on neil juba praegu koos tore.
Tegelikult neil ongi tore ja hoopis minul on sellest mõnikord raske aru saada. Nende kaklemised on sageli lihtsalt meelega kiusamised ja õnneks või kahjuks mäletan hästi, kuidas mulle endale meeldis lapsena teiste kallal nokkida, et nad mind taga ajaksid. Jah, täiskasvanu jaoks on see „muusika kõrvadele“, aga laste jaoks meelelahutus ja nii nad kordamööda kiusavad üksteist. Kuni pill tuleb pika ilu peale.
Õnneks ei ole olukord nii hull, et nad tõepoolest ainult kakleksid. Nad ka mängivad koos ja möllavad lõbusalt, nad aitavad, hoiavad, kaitsevad ja lohutavad üksteist, nad arvestavad üksteisega. Sageli esineb idüllilisi hetki, kus ma leian end mõttelt, et neil siiski on koos tore ja hea.
Ka selle postituse kirjutamise ajal on Esimene ja Teine terve aja teises toas Legodega mänginud ning Kolmas ja Neljas on terve aja minu kõrval puslesid kokku pannud, Kolmas on kannatlikult Neljandat aidanud, puslepiltidel olevaid loomi tutvustanud ja nad on kahekesi kõikvõimalikud loomahääled mulle ette kandnud. Sellest idüllist ei jäänud muidugi välja ka mõlema mängupaari hetkelised erimeelsused, aga midagi ei ole teha, need käivad asja juurde – neil on tore koos kasvada, mängida ja kakelda.