Avaldatud Pere ja Kodu blogis 09.09.2014.

Pühapäeva hommikul sõitis minu armas abikaasa taas üle lahe, ilma meieta. Võiks arvata, et see viimane osa kurvastab mind kõige rohkem, aga ei, minul võttis silma märjaks see, et me ei saanudki terve suve jooksul seda kauaoodatud meie kahe aega.

Suve alguses leidsin, et Neljas on küll juba nii vana, et võib terveks pikaks päevaks vanaema hoida jääda. Unistasin päevast, kus kõik neli on vanaemadele ära jagatud ja meie Härraga lööme end üles, sõidame linna, käime kinos või teatris, vähekese peenemas restoranis, jalutame rannas, aga… Suvi sai läbi ja seda päeva ei saabunudki.

Septembri esimesel nädalal oli plaanis lõpuks lubada aega meile kahele, aga enesele teadmata kasutasime ainsa võimaluse ära, kui kahe suurema lapsega rongiga Tallinasse sõitsime. Tegime neile elamuspäeva emme ja issiga – käisime kinos, McDonaldsis ja jalutasime vanalinnas. Ma ei kahetse sugugi, et lastega väljas käisime. Ka nemad olid ära teeninud võimaluse veeta aega vaid meie kahega, sest seda polnud juhtunud kolmanda lapse sünnist alates. Kahju on pigem sellest, et meie võimalused kahekesi kvaliteetaega veeta nii olematud on, seda nii piiratud aja kui ka olematu tugigrupi tõttu.

Ma ei saa öelda, et me pole üldse saanud kahekesi olla. Veidi ikka oleme – detsembris käisime Neljanda uinaku ajal 15 km kaugusel „nooblis“ šašlõkibaaris pulma-aastapäeva tähistamas, samamoodi märtsis Härra sünnipäeva ja juunis minu oma. Juulis sõitsin rongiga Ülemistele, Härra tuli laevalt ja korjas mu peale, ostsime Maksimarketist toidukraami ning sõitsimegi kahekesi koju tagasi.

Esimese lapsega ei olnud sedagi, sest ma ei tahtnud tema kõrvalt kuskile minna, aga nüüd on teisiti. Ma olen kuus aastat olnud ainult ema, olen tüdinud, olen läbipõlenud, olen väsinud ja tahaksin väga meelt lahutada, trennis käia, mõne hobiga tegeleda. Lastest puhata.

Minu sünnipäeva puhul käisime sõpradega mägiautodega sõitmas ja seikluspargis ronimas, need kuus tundi möödusid liiga kiiresti. Tuju oli küll mitu päeva parem, aga paraku jäid akud ikka pooltühjaks. Küllap oleksin parem inimene ja ema, kui saaksin korra-kaks nädalas mõned tunnidki enda jaoks. Ja seda mitte ööune arvelt (nagu mul üldse oleks normaalset ööund).

Kuna lapsed ei käinud terve suve lasteaias ning suuremad päeval ei maganud (ja pesamuna ei maga öösiti), siis mul on täielik üleküllus nendest. Nüüd said kolm päeva lasteaias olla ja tõid juba mingi viiruse koju, nädal-kaks jälle põdemist. Sellise graafikuga käisid kaks suuremat terve eelmise aasta lasteaias.

Kõige selle varjus ootasingi seda imelist meie kahe päeva erilise õhinaga. Kui pärast lastega kinos käimist selgus, et Härra siiski ei saa teisipäevani kodus olla ja seega ei tule ka mingit imelist päeva, siis mu elevus asendus paksu masendusega. Issand, kui väga ma oleksin tahtnud oma mehega ühe vaheldusrikka päeva veeta.

Ilmselt pean meie kvaliteetajaks pidama kõiki neid hetki, kus me laste ööune ajal tüdinult oma punaste silmadega teleri ees istume, viitsimata teineteisega sõnagi rääkida… Aga magama ka ei lähe, sest see on meie aeg.

Ärge saage valesti aru, tegelikult on meil ka ilusaid hetki, aga mina olen praegu lihtsalt liiga tujust ära, et neid mäletada. Ma isegi ei tea, mis mul viimastel päevadel viga on… Täiskuu, PMS, derpessioon?

Igatahes, kui ilusad hetked meelde tulevad, siis jagan kindlasti.

Huvitav on lugeda enda aastatagusest ajast, sest ka täna on meie kahe kvaliteetaeg suhteliselt samas seisus, aga tulen sellega oluliselt paremini toime. Küllap on asi selles, et nüüd mu ööuni on enamasti normaalne.
Samas seisus on ka lasteaiarutiin, poisid käisid 3 päeva kohal ja nüüd oleme kõik terve nädala haiged olnud ning suure tõenäosusega vindume veel teise nädala otsa.