Reedel oli ideaalne ilm, et tegeleda niitmise järele karjuva aiaga, aga ma valisin hoopis sauna Härra vanemate juures. Korjasin suured poisid lasteaiast peale ja võtsime suuna kohe vanaema juurde, aga teel hakkasin mõtlema, et minu isa on kindlasti kombainiga põllul ja võiksime temaga põllul paar ringi kaasa sõita.

Põllule jõudes hakkas mu väikevennake viljakoormat ära viima ning kuna viimati sai Teine traktoriga põllult vanaema juurde sõita, siis seekord läks kaasa Esimene. Selle peale sai Teine närvivapustuse, ta jooksis nuttes eemale ja karjus, et ta ei tule kunagi kombaini. Lõpuks siiski tuli, aga mitte kauaks, sest peagi läks onu järgmise koormaga kodu poole ja Teine sai tema peale. Tema enam tagasi ei tulnudki, vaid jäi omal soovil vanaema tüütama, aga Esimene tuli tagasi ja sõitis mõnda aega Teise asemel meiega kombainis. Olime kabiinis viiekesi, kuni Kolmas läks järgmise viljakoormaga kaasa.

Igatahes sai sellest paarist ringist märkamatult paar tundi ja veidi pealegi. Preili oli esimest korda nii pikalt põllul kaasas, aga ära ta ei tüdinenud, tal oli hoopis huvitav. Kõik lapsed olid rõõmsad, mina ka – ikkagi kvaliteetaeg enda issiga – mis siis, et pärast olime kõik tolmuahvid. 😀

Kui pilved hakkasid põllu kohale tulema ja õhk muutus rõskeks, siis hakkas vanaisa tööpäeva lõpetama. Minu väikevenda enam tagasi ei oodatud ja seega Kolmas põllule tagasi ei saanud. Ma kasutasin võimalust ja saatsin siis juba teised kaks ka viimase koorma ja kombainiga vanaemale – Esimene läks traktoriga, Neljas koos vanaisaga kombainiga. Ise läksin Härra vanemate juurde sauna ja kui enda vanemate juurde tagasi jõudsin, siis oli vanaema lapsed juba puhtaks kloppinud ja voodisse saatnud, mul jäi üle vaid unejuttu lugeda.

See oli olnud nii armas vaatepilt, kuidas vanaisa kombainiga hoovi sõitis ja pisike preili vanaemale rõõmsalt lehvitas. Ma tahtsin väga tee äärde seisma jääda ja pilti teha, kuidas Neljas koos vanaisaga mööda sõidab, aga vihma hakkas sadama ja ma ei hakanud peatust tegema. Veidikese muretsesin, et äkki ta hakkab minuta kombainis kartma, aga kõik oli korras olnud. Ikkagi suur tüdruk juba!

Poiste pärast muretsesin tegelikult samuti, sest ma olen üks suur muretseja, aga nemad on ka juba suured poisid ja võiksin usaldada veidi rohkem neid ja ka täiskasvanud meie ümber. Kui Teine põllule tagasi ei tulnud, siis tekkis küll hetkeks paanika, et miks ma teda traktoris ei näe, mis juhtus, kus ta on, kas vanaema ikka teab, et laps jäi maha ja nii edasi. Kohe helistasin emale ja rahunesin maha, sest loomulikult oli laps koos vanaemaga ja mitte midagi ei juhtunud. 😀

Veidi pildimaterjali ka ühest kehvast telefonikaamerast:

Vaatavad, kuidas vili punkrisse jookseb. Kui Neljas seda esimest korda nägi, siis tal läksid silmad suureks ja suu oli ammuli ning iga natukese aja tagant tahtis ta uuesti punkrisse piiluda. Vahva, kuidas sellised pealtnäha lihtsad asjad on lapse jaoks nii põnevad.Iga kord, kui vili kärusse lasti, siis Neljas oli õhinas: “Vanaisa, vaata! Vanaisa, vanaisa, vanaisa, vaata nüüd!” 😀See ei ole päike, see on tuluke londi küljes. Lõppu üks ilus 2 aastat vana pilt, kus ühte kombainikabiini mahtus minu viis kõige olulisemat meest:Ja samal ajal, kui mehed vilja võtsid ja meie kahenädalase preiliga neid ootasime, siis lendasid me peade kohal sellised tegelased:

Kartsin küll, et nüüd on see vihje, et peagi on nelikuid oodata, aga ilmselt käisid nad lihtsalt enda toodud lapsi üle vaatamas. 🙂

Kurgedest rääkides, siis juhtus kord nii, et sõitsin ainsana mööda pikka sirget metsavaheteed, kui järsku tegi tühja koha pealt toonekurg madallenu diagonaalis üle auto. Jäi täitsa selgusetuks, kust ta välja ilmus ja kuhu läks – puude vahelt puude vahele? Kuid sõnumi ta igatahes kohale tõi, sest järgmisel päeval sain üllatustriibud. 😀