Lubasin laatsaretist rohkem mitte kirjutada, aga näe, juba murran seda. Lihtsalt väga sageli ei tule ette, et kolm last neljast on korraga kõrvapõletikus. Mitte et muidu esineks meil sageli kõrvapõletikke. Esimest korda puutusin lapse kõrvapõletikuga kokku pea 3 aastat tagasi, kui aastasel Neljandal hakkas keset suve kassajärjekorras seistes kõrvast kollast vedelikku voolama. Ei mingit nuttu, palavikku, kõrva katsumist, rahutust või midagi, mis oleks reetnud, et lapsel võiks kõrv haige olla. Aga oli ja sai oma esimesed antibiootikumid peale. Poisid polnud sinnani kordagi oma 2,5-6 eluaasta jooksul kõrvapõletikus olnud.
Tänaseks on olukord muutunud, Esimene on hetkel teist korda kõrvapõletikus (esimesest põletikust on möödas alles mõned kuud), Neljas samuti teist korda ja Teine esimest korda. Kolmas on see õnnelik, kes pole kordagi kõrvapõletikus olnud. Hah, tuleb välja, et enne praegust seisu olidki neli last kamba peale vaid kaks korda kõrvapõletikus olnud, ja nüüd järsku kolm last korraga… Ma ise kahtlustan, et asi oli nohustena lendamises ja ma pean tõdema, et ma ei tulnud kordagi selle peale, et nohu ajal ei soovitata lennata. Tundub, et perearst ka ei tulnud, sest ma käisin paar päeva enne lendu tema jutul oma köha ja nohuga ning lugesin üles ka, kes kodus veel kerges või vähe paksemas nohus on. Kui reisi ajal kõrvavalu ja lendamise kohta hakkasin infot otsima, siis leidsin ikka päris koledaid ja valusaid kogemusi nohuga lendamise kohta. Meil õnneks midagi koledat ei olnud, minnes ei kurtnud keegi valu, mina sain vaid migreeni ning tulles ei kurtnud ka keegi, isegi kõrvapõletikus Neljas mitte, tema magas terve lennu. Ainult minul käisid maandudes ühest kõrvast valusööstud läbi, aga ei midagi sellist, mis oleks pisarad silma toonud või kirjeldamatu olnud, migreenist ka pääsesin.
Esimesel oli juba enne minekut paks nohu ja pärast lendusid läks tal kõrvakuulmine jälle halvemaks, nagu paar aastat tagasi, kui tal oli lima kogunenud kuskile kõrvakanalitesse. Seekord ei olnud kõrvad ainult tatti täis, vaid tal on ikkagi kõrvapõletik ka, seda oli juba hommikul näha, kui temal ka kõrvast midagi välja voolas. Erinevalt õest ja vennast ei kurtnud ta kõrvavalu, nii et pääses lihtsamalt.
Tänase erakorralise kõrvaarsti visiidi kohta ütleksin, et arst ei teinud mitte midagi, mida perearst ei oleks teha saanud, ei puhastanud ta ühegi lapse kõrva, sest tema leidis, et seal pole midagi puhastada, vaatas vaid kõrvad, nina ja kurgu üle ning määras poistele raviks antibiootikumid. Neljandaga ei olnud tal üldse midagi teha, tema paraneb jõudsalt ja kõrvad olid seest ilusad. Arsti mõistes siis ilusad, ise ma ilmselt ei heldiks ühegi kõrva sisemuse peale, nagu ma ei heldinud ka selle ilusa ja suure platsenta peale, mida arst elevusega pärast Kolmanda sündi meile näitas, selliste asjade puhul ma lihtsalt ei oska teha vahet ilusal ja koledal.
Kolmas ja Neljas on taas vanad toredad vurrid, kes ei seisa üldse paigal, ilmselt homme või ülehomme on suured poisid ka jälle omas elemendis, aga täna olid nad pärast Tallinnas käiku kõrges palavikus ja veidi rivist väljas. On mis on, aga edasi saab ainult paremaks minna ja juba praegu ongi kõvasti parem kui oli nädala alguses. Meie vanematel on ka kõik korras, keegi ei oksenda ja ma väga loodan, et enam ei hakka ka, vaid nad ongi pääsenud.
Kolmanda silmaarsti visiidist nii palju, et käisime kontrollimas, kas lapse vasaku silma miinus paranes tema 5. sünnipäevaks, aga ei olnud paranenud ja arst ei olnud väga optimistlik, et see järgmise kahe aasta jooksul juhtub, nii et suure tõenäosusega saab ta enne kooli vajadusprillid, mida kannabki ainult siis, kui on vajadus, näiteks õppides. Muidu nägemise osas midagi hullu ei ole ja see väike miinus elukvaliteeti ei sega.
Ma sain põhikoolis pidevate peavalude pärast lugemisprillid, mis olukorda ei parandanud ja mille järele mul tegelikult vajadust ei olnud, sest mul on nägemine hea. Ma aegajalt ikka võtan need oma mälestustekirstust välja, panen ette ja teen Härrale tarka nägu, aga muidu meil keegi prille ei kanna, nii et Kolmanda prillid oleksid midagi uut ja ma olen kindel, et ta näeks nendega palju targem välja kui mina enda omadega. Prillid sobiksidki tema olekuga kuidagi hästi kokku, ta on vahel nagu väike vanainimene, nii rahulik ja mõtlik ning jagab meiega tõsiseid elutarkusi. Kui ma lastest kedagi prillidega ette kujutan, siis pigem just teda.
Kolmas all vasakus nurgas.
Tänase kohta veel nii palju, et Silmalaseri kliinikus läks seekord hästi kiiresti, saime kohe löögile (varem on aeg veidi ikka üle läinud), nii et Härra ei pidanud kolme lapsega meid autos üldse kaua ootama ja samuti ei pidanud ta pärast ühe lapsega Mustamäel kaua ootama, kuni ma kolmega erakorralises käisin, seal läks ka kõik sujuvalt, tunniga oli käidud ja tehtud. Mõlemad käigud tegi eriti kergeks see, et lapsed pidasid end täna uskumatult hästi üleval… Ja nüüd ma taipasingi, et ma unustasin neid täna selle eest kiita, aga loodetavasti ei ole homme veel hilja seda teha, see oleks vähemalt väike vaheldus pidevale “te ei oska avalikus kohas üldse käituda” õiendamisele. Reisi ajal said nad seda omajagu kuulda, aga eks nad valmistasid üllatusi ka, näiteks üks poistest tõmbas rögistades tati kurku ja sülitas selle keset tänavat maha. Me olime Härraga väga ebameeldivalt hämmingus, sest meil pole kombeks nii käituda ja piinlik oli muidugi ka, sest Pariisi tänavad ei ole just kuigi tühjad. Leidis ka koha, kus meid oma uue oskusega üllatada.
Homme (kella järgi juba täna) alustangi reisimuljetega. Vähemalt üritan ja kui siiani on jäänud mulje, et sellest tuleb üks suur vingupostitus, siis nii see ei ole. Oli küll pingelisi hetki ja ma kindlasti mainin neid, aga need ei varjutanud elamust ennast, vaid pigem käisidki nelja lapsega reisimise elamuse juurde. See on nagu seiklusrajaga, mille läbimise järel jalad värisevad, kehal on paar sinikat ja marrastust, ehk mõni küüski murdunud või pika trosslaskumisega kaasnenud adrenaliinist pisar silmas (tsau, proua D), aga tunne on ikka super ja tahaks veel.
Ilusat paranemist teile!
Ei kujuta ette, kuidas nelja lapse kõrvalt üldse tööl õnnestuks käia? Ei õnnestukski vist, kui enamus veel lasteaialapsed ka.
Kuidas sul koolis õnnestub käia?
Eelmine postitus muutis ka minu kõhedaks. Sissemurdmised Kadrinas – poleks uskunudki.
Ma ei tea, inimesed ikka käivad nelja ja enama lapse kõrvalt tööl, võib-olla nii terved lapsed või lihtsalt kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ilmselt peab lihtsalt hea tugivõrgustik olema.
Kooliasju segab pigem see, et lapsed on kogu aeg kodus, pole üldse vaikseid ja rahulikke hetki mõttetöö jaoks.
Nohuga lendamise osas olen pikaajalise kogemusega (jumal tänatud, et ma netist selle kohta Googeldanud ei ole). Umbes pool tundi enne maandumist võtan ennetavalt valuvaigisteid – kuna see valu on ikka väga ebamugav (ja valus ka) – valutama hakkavad nii kõrvad, otsmik, ninakoopad kui huvitavalkombel kandub valu ka kaela. Minu puhul on tegemist kunagise kroonilise nohu omanikuga, nüüdseks enam igapäevaselt ei nohuta, kuid ebameeldiv on siiski.
Mul on hea meel lugeda, et teie lennud läksid kenasti ja olete üldse üks vahva, tubli ja eeskujulik perekond:)
Aitäh, aitäh!
Mul on ka hea meel, et ma enne reisi ei guugeldanud, siis oleksin hirmust ilmselt minemata jätnud, aga tagasilendu ei tahtnud ära jätta, nii et paraja ärevusega selle ette võtsime, aga õnneks läks tõesti hästi. 🙂
kas te kõrvapõletike osas allergia võimalusele olete mõelnud? minu vennal oli lapsena igal aastal kõrvapõletik, kuni üks arst käskis sulepadja villapadja vastu välja vahetada- selgus, et põletikke tekitas tolmulestaallergia.
Ma arvan, et vara veel midagi kahtlustada, pole nii sageli kõrvapõletikke, praegu lihtsalt selline enneolematu olukord, ilmselt nohuga lendamise pärast. Minu nohust sai ka ilmselt seetõttu põskkoopapõletik, mida viimati kogesin muidu 15-aastaselt.
Nohu korral tuleb enne õhkutõusu ja maandumist Sudafedi võtta, alandab turseid. Minu arst soovitas ja laps ei kurtnud valu ning põletikku ka ei tekkinud.
Mhm, turset tuleb alandada, meil oli õnneks mingi muu ninasprei kaasas, kasutasime seda ja hoidsime ninasid tühjadena. 🙂