Kuna minu argipäevade need hetked, kus ma teen midagi rohkemat niisama eksisteerimise asemel, on nii lühikesed ja/või tavalised, et neist suurt midagi kirjutada ei ole, siis lihtsalt panen hunniku pisikesi hetki ühte postitusse.

• Esmaspäeval käis ema siin lapsi hoidmas, sest mul oli lasteaias arenguvestlus. Teemaks oli Esimese areng, mitte minu oma, kuigi sellest tuleks ka ilmselt veidi rääkida. Igatahes on Esimene kooliküpsem võrreldes aasta taguse ajaga, aga tal on endiselt omad nõrgad kohad. Tal on tekkinud suurem õpihimu, ta tahab lõpuks ise lugeda ja kirjutada ning pusib nende kallal ka üksinda ja seda väga püüdlikult, kuid ta on aeglane. Nii aeglane, et lõpetab kõik tegevused viimaste seas ja praeguse seisuga ei suudaks koolitundides tempoga sammu pidada. Hea uudis on see, et ta on oma härrasmehelikkusega saanud tüdrukute lemmikuks ning pruudi leidmisega tal muret ei ole.

• Teisipäeval koristasid lapsed kõik enda asjad kokku lootusega, et siis saavad vanaema juurde. Andsin päevi kestnud mangumisele alla ning läksimegi minu ema juurde ja mina käisin õhtu jooksul ka Härra vanemate juures saunas. Kuna äiapapa ei kuulnud, kui ütlesin telefonis, et tulen lasteta, siis oli ämmamamma (ta ei salli seda sõna, aga ma ei taha kogu aeg teda Härra emaks ka nimetada) laste pärast vaaritanud. Katki polnud midagi, leppisime kokku, et järgmisel päeval viin lapsed tema juurde sööma. Saun oli mõnus, aga laval ei saanud pikalt olla, sest mu paistes sõrmeliiges hakkas põrguvalu tegema. Sellist asja pole enne olnud.

• Jäime lastega ema juurde ööseks ja enne voodisse minekut lobisesime emaga poole ööni ning jõime kahekesi ühe Martini Asti ära. Lihtsalt niisama.

• Kolmapäeva hommikul käisin hambaarsti juures, maksin tuimestava süsti ja keskmise täidise eest 41 € ning lahkusin väga rõõmsalt, sest arve oli väike ja tagasi ei kutsutud. Selle varjus, et ma vahepeal oma (anomaaliatega) hammaste ravimise pärast käisin igakuiselt mitu aastat jutti hambaarstide juures nii Rakveres kui ka Tallinnas ning jätsin nendele üle 2000 € ja kannatasin selle aja sees sageli kohutava hamba- ja lõualuuvalu käes, kõlab “rohkem auke pole” lihtsalt suurepärase uudisena.

• Pärast hambaarsti käisin tervisekeskuses, et uurida, kas perearst kutsus mind tagasi või mitte, see osa jäi eelmise visiidi ajal kuidagi poolikuks. Ei olnud mul uut aega, aga sain oma viimase ferritiini analüüsi vastuse, mis oli 12 ja mille peale öeldi, et see number on veidi väike, sest alumine piir on 10. Minu jaoks oli 12 siiski täitsa hea, vähemalt võrreldes esialgse numbriga, mis oli 2.

• Kui ema juurde tagasi jõudsin, siis sõime kõhud täis ja läksime edasi Härra vanemate juurde sööma. Koju sõitsime pimedas ning terve tee autol tuled virvendasid (generaator?) – sellised asjad peavad ikka just siis juhtuma, kui Härrat pole.

• Neljapäeval ärkasime poole 11 ajal, aga mul oli ikka nii raske end voodist välja ajada. Ma ei tea, kuidas me esmaspäevast taas kell 7 ärkama hakkame.

• Avasin Jyskist ostetud kardinad, pesin need läbi, et randid välja tuleks, aga seda ei juhtunud, samuti ei leidnud ma triikrauda ning tagatipuks avastasin, et need kardinad vist üldse ei sobigi siia.

• Jätkasin kummuti uuenduskuuriga. Ühe kapinupu eemaldamisega läks nii, et nupp tuli ära, aga selle sees olnud keere jäi poldi külge ning neid omavahel kuidagi lahti ei saanud ja seega ei saanud ka polti ennast kätte. Pidin rauasaega poldi pooleks saagima, kuigi mul oleks seda uue nupu puhul vaja läinud. Kummutiga jõudsin siiski ühele poole ja nüüd on lihtsalt riidekapil üks polt puudu.

• Päeval panin endale teisipäevaks aja reumatoloogi juurde, sest teisipäeval pole mingeid muid plaane. Ja siis õhtul avastasin, et ma ju alles eile panin Kolmandale ja Neljandale teisipäevaks hambaarsti juurde aja, et nende suud ka üle kontrollida. Õnneks on nende vahel 2 tundi ja peaksin mõlemasse kohta jõudma. Parem oleks, et auto mind alt ei vea!

• Kui lapsed voodisse läksid, siis hakkasin tegelema meie magamistoas kardinapuuga, mille üks seinakinnitus tuli juba nädal tagasi lahti. Lootsin küll, et jaksan Härra ära oodata, kuid pooleldi rippuv kardinapuu hakkas juba teist kinnitust ka välja kangutama ja ma pidin ise pusima. Välissein on nii pude, et tüüblid ei seisa hästi sees, aga lahendasin selle probleemi kenasti ära – kerisin ümber tüübli mitu ringi halli teipi ja peksin selle kombo julmalt auku tagasi, nii et tüübel läks tegelikult katki, aga kruvi hakkas väga hästi selle praagi sisse ja kardinapuu on taas seinas.

• Reede esimene tund on käes ja nüüd lähen magama.