Mul on ootel teemad lasteaiast, sünnitusjärgsest depressioonist, toitumiskavast, laste autosse jätmisest, lähedastest kaugenemisest, aga tähtsamad asjad ikka ennekõike, eks! Jagan hoopis põhjaliku kirjelduse ja piltidega oma tavapärast pühapäeva õhtut.
Panen vannivee jooksma, ise jooksen laste tuppa ja kuhjan käe peale 3 hommikumantlit, 4 pidžaamat ja sama palju paare sokke (nüüd susse), mida varba otsa tõmmata. Samal ajal Kolmas ja Neljas juba võtavad riideid seljast, või vähemalt üritavad. Viskan oma saagi pesumasina peale ning aitan lapsed vanni.
Tavaliselt istun nende valvamise ajal ninapidi nutikas või koristan vannituba. Täna tegin pilte.
Esimesena pesen puhtaks Neljanda, aga see ei ole väga kiire portsess. Esmalt pesen tal Puhta Looduse šampooniga pea puhtaks ning lasen tal veel edasi mängida. Mõnikord kasutan ka palsamit või kammin beebikõõma lahti, täna tegin mõlemat. 
Kuna nad nagunii ligunevad vahuses vannis, siis dušigeeliga ma neid ei pese, mõnikord ei pese ma neid üldse, vaid nad ise küürivad end käsnaga ja teevad seda väga põhjalikult. Ka Neljas tahab end väga ise pesta. Viimane samm on “käed vastu seina ja vaata üles”, mille ajal loputan juustest viimased šampooni- või palsamijäägid välja ning lasen keha veega üle.
Esimesena võtan Neljanda välja, mässin ta rätiku sisse ja palun tal trepiastmele istuda ning ise otsin küünekäärid välja. Igal pühapäeval on neil maniküür ja igal teisel pühapäeval maniküür + pediküür, täna oli see teine pühapäev. Pärast küünte lõikamist puhastan kõrvad ära, siis läheb hommikumantel selga ja “aidaa” – Neljas läheb multikate ette jahtuma.
Kui Neljas on vannist läinud, siis Kolmandal on pidu, saab üksinda mängida ja laiutada. Aga see pidu kestabki nii kaua, kuni mina tegelen Neljanda küünte, kõrvade ja riietamisega. 
Kolmandaga kordan peapesu protseduuri, palsamit ei kasuta, aga beebikõõma kammin küll lahti. Temal on kõige paksemad juuksed, ta higistab kergelt ning rasust kõõma on tal kõige rohkem. Edasi kordan kõike eelnevalt mainitut, sest maniküüri-pediküüri ajad klapivad kõigil, sedasi on kõige lihtsam järje peal olla. 
Kolmandaga tegelemise ajal jookseb vann veest tühjaks ja täidan selle uuesti suurte poiste vahetuse jaoks. Kahjuks peavad nad koos käima, sest eraldi sulistamiseks ei jätku sooja vett. Mõnikord nad kurdavad, täna ei kurtnud.
Kui nemad on vanni jõudnud, siis panen peaaegu alati pesumasina käima, sest selleks ajaks on viimase tunniga kogunenud pool masinatäit musta pesu ja teise poole saan mustapesukastist juurde. Edasi jätan nad üksinda mängima ning koristan kööki või ajan muid asju ning iga suurema lärmi või hoopistükis vaikuse peale küsin hõigates, kas kõik on korras. On.
Kui ma vannituppa tagasi jõuan, siis on kõik kohad veepritsmeid täis, sest nad on jälle unustanud kardina ette tõmmata.
Tänase vannitamise ajal kaotas Teine oma hääle. Ma ei mäleta, et lastel oleks üldse kunagi hääl päris ära olnud, aga Teine küll kähises täna nii õnnetult. Leidsin, et targem on tema esimesena välja võtta. Pesin ise tema pea puhtaks, kuigi ma ei tohiks seda enam tema eest ära teha, sest varsti hakkab ujumistrenn ja lapse oskus end voolava vee all iseseisvalt pesta on üsna kehvake. Teisel on hästi pehmed juuksed ja temal erilisi kõõmamuresid ei ole, seega peapesu käis kähku. Keha pesi ta ise, loputasin mina ja tegin seda nii nagu eelmise kahega – “käed vastu seina ja vaata üles”.
Temal tuli lisaks küüntele ja kõrvadele tegeleda ka nahamuredega – kreemitasin tema punetavaid kuivavaid põski ja narmendavaid küüneümbrusi. Seejärel pani laps end riidesse ja kurvastas, et tal pole hommikumantlit. Lubasin, et ostan selle talle ja tema palus, et valiksin kõige lahedama, mis kompenseeriks tema praeguse vaeslapse olukorra.
Teise iluprotseduuride ajal sai Esimene üksinda vannis mõnuleda ja oma pea puhtaks pesta. Tal on juuste asemel kuivad traatharjad ja 7-aastaselt kannab ta peas ikka väga visa hingega beebikõõma, seega tema peapesule järgnes minu poolt ikkagi kammiga hõõrumine.
Esimene teeb vannis kõike iseseisvalt, korjab mänguasja kokku, laseb vee välja ning loputab end puhtaks. Küünte lõikamine on siiski minu töö ja ma ei kujuta ette, mis vanuses hakkab laps ise maniküüri ja pediküüri tegema. Või tänapäeva lapsed ei hakkagi ning pesast välja lennates saavadki neist küünesalongide iganädalased kliendid?
Esimene vajas ka veidikese kreemitamist ja võis minna.
Edasi tuleb tegeleda väikese järeltööga – loputan vanni üle, puhastan põranda, panen jalarätiku kuivama, teen akna lahti, et lasta välja niiskus, millest õhk on paks. Selleks ajaks on kell tavaliselt palju ja täna oli veel eriti palju, sest meil oli terve päevaplaan segi.
Vahepalana räägin ära, mis režiimi sassi lõi. Nimelt ootasin majahuvilist, kes aga kohale ei jõudnud ega vastanud kõnele ka. Ma olen viimase aja sündmustest ja meeleolust vaimselt nii kurnatud, et oleksin väga tahtnud koos lastega magada, aga selle asemel koristasin, ja ajasin lapsed ka varem üles, et voodid enne huviliste saabumist korda teha. Edasi jäin ootele ja lükkasin edasi söögitegemise ning poes käimise. Pärast pooleteisetunnist ootamist helistasin, aga kõnele ei vastatud ja tagasi ka ei helistatud. Õnneks ei ole see traditsiooniline, aga võttis sedasi läbi, et mul ei olnudki enam jaksu lastega koos poodi minna. Kutsusin sõberid külla ja kasutasin võimalust ning käisin nende autoga poes (ei pidanud siis enda oma aiast välja ajama), kuni nad lastel silma peal hoidsid. Pärast siis kohvitasime ka ja nüüd istun veel kell 2 üleval – kofeiin koos üleüldise üleväsimusega. See kahjuks on üsna traditsiooniline.
Täna õhtul sai küüritud, kraabitud ja kreemitatud kokku neli last, lõigatud 80 küünt, puhastatud 8 kõrva. Muidugi on ka nädala sees vannituba avatud, aga pesemine käib siis vastavalt vajadusele ja küüsi ei lõika. Suurpuhastus käib ikka ainult pühapäeva õhtuti ja see võtab aega 2-3 tundi. Tore on see, et kui Härra on kodus, siis need õhtud kuuluvad talle.
Suupuhastatud lapsed on valmis magama minema:
Ainult hambad vaja veel puhtaks pesta. Esimene peseb iseseisvalt, teistel pesen üle.
Ja magama! Tuba on juba “korda tehtud”, aga ainult nii palju, et oleksid teerajad sees, kui on vaja öösel vetsu minna. 
Päeva lõpetab (üksikute eranditega) igaõhtune kalli-musi-pai. Head ööd!
Oi appi, kuidas ma igatsen vannituba…
Kas sa kõõma eemaldamiseks õli pole proovinud? Määrid kõõmased kohad umbes tunnike enne vanni nt oliivõliga kokku ja pärast kammid kõõma lahti. Kuigi, isegi kui ei kammi, tuleb see ka nii nädalaga peast ära. Lihtsalt pead peab pesema pärast vähemalt 2x või mitu päeva järjest, muidu võivad juuksed õlised jääda. L tegin, kui oli beebi,korraks tuli kõõm tagasi 2a hiljem, aga muidu pole enam sellega muret.
See on nii nöme, kui inimesed ei anna teada, et nad ei tule ega vasta ka tel. See hävitab usaldusväärsuse ikka täielikult. Elus tuleb ikka asju ette ja ma ei saa aru, miks arvatakse, et selline käitumine normaalsem on, kui äraütlemine ja vabandamine.
Olen proovinud oliiviõli, kookosõli ja Bebe kõõmašampooni, paari korraga saab pea puhtaks ja siis tuleb see titekõõm tasapisi jälle tagasi. Kellel laik keset pealage, kellel kobarad oimukohtades, kellel üksikud täpikesed üle pea.
Selline kokkuleppe täielik ignoreerimine hävitab tõesti usaldusväärsuse, tõsiseltvõetava huvilisega ilmselt tegu ei ole. Isegi, kui ta tahaks endiselt vaatama tulla, siis minul pole enam huvi uut näitamisaega kokku leppida.
Väga tore lugemine ja hästi kirjeldatud 🙂
Väga tore kirjeldus argistest tegemistest. Minu lapsel oli ka veel algkooliealisena titekõõm peas. Ostsin salongist täiskasvanute kõõmashampooni (Lanza) ning paari pesuga oli jäädavalt läinud.
PS Kuidas sa Virumaa Teatajasse kirjutama sattusid? Su kirjutamisoskus – ja stiil on nii mõnestki kohalikust (mees)ajakirjanikust parem.
Selle peale ma polegi tulnud, et täiskasvanute kõõmašampooniga katsetada. 7-aastase peal proovin äkki ära. 🙂
Tuleb välja, et Virumaa Teatajas leidub vähemalt üks toimetaja, kes aegajalt blogisse satub, ja kui nad hakkasid otsima uusi kolumniste, siis pakuti ka mind välja. Nii ta läks, et nüüd vähemalt kevadeni kirjutan korra kuus ühe arvamuslookese. 🙂
Aitäh komplimendi eest! 🙂
Kiidan samuti head kirjutamisoskust. Taaskord üks kaasahaarav postitus. Terve lugemise aeg juurdlesin selle üle kaua see kõik aega võtab ja ma aimasin, et see võtab omajagu aega, aga ikkagi võttis ajakulust lugemine ohkama kui nii võib öelda.
Täpselt nagu meie pühapäevadest kirjutaks 😉 Ainult selle vahega, et meil see pikemat sorti vann, mis tähendab, et kolm last mahub korraga, kuid neljas mitte. Samas kaheks vannitäieks ei ole vett… ja nii peale neljanda lapse saamist see vannitamine kuidagi ei toimigi. Kõik tahavad ühel õhtul ikka minna, nii et õhtute vahel ka jagada ei saa…
Kas nari voodi (kõrgema) all ongi teine voodi? Või on lihtsalt madrats maas? Igatahes väga põnev variant. Need üksikud väiksed voodid on mulle juba varem su piltidel silma jäänud. Tunduvad väga lastesõbalikud.
Liitun eelpool kirjutanutega, et sinu poolt on jah kõige igapäevasemad asjad ka huvitavalt kirjutatud. Mõnus lugeda!
Aitäh kiidusõnade eest! Ma ise küll sama ei tunne, kui kirjapandut loen, aga ma seda tean juba ammu, et ma olen väga enesekriitiline! 🙂
Meil on ka nädala sees see mure, et kõik tahavad ikka korraga minna, aga saavutame siiski mingid kokkulepped. Pesamuna käib mõnikord keset päeva vannis. See küll ei tähenda, et ta õhtul uuesti ei sooviks minna, aga natuke siiski leevendab olukorda. Eriti siis, kui luban, et järgmisel päeval saab uuesti vanni. 😀
Kõrge voodi all on tõesti ainult madrats, sest Teine ei tahtnud enam “titevoodis” magada, kui Esimene suure voodi sai, aga teise suure voodi jaoks polnud enam raha ega ruumi. Selline lahendus ongi tegelikult mõnusam, mulle endale ka meeldib mõnikord seal onnis uinakuid teha. 😀
Üksikud väikesed on suwemist ja need saab teha nariks, aga lapsed kasvavad nendest siiski üsna kiiresti välja, seega rahakotisõbralikud nad ei ole. 7-aastane kurtis juba ammu, et tal on kitsas.
Nii armas väike vann 🙂
Suurem ei mahtunud, seega sai valitud selline väike, kus endal ei ole midagi teha, aga vähemalt saavad lapsed sulistada. 🙂
Nii armsad lapsed!
Nagu minu pühapäeva õhtutest kirjutaks. Selle vahega, et meil on poole kergem ehk ainult üks “vahetus” 😛 Ja tavaliselt lähevad nad vannis mängimisega hoogu, pritsivad ja lärmavad liigselt, nii et minul on lõpuks närvid läbi.
Ma olen õudselt laisk ja ei viitsi neil iga nädal pead pesta. Hea, kui korra kuuski saab. Juuksed ei lähe neil otseselt mustaks ka… Beebikõõm on seevastu tuttav teema. Olen mõlemat last õlitanud, mõlemale tuli tagasi. Plikal on vähem ja juuksed pikemad, nii et ei paista välja, olen lihtsalt ignoreerinud. Poisil olen õliga kaks korda teinud – teine oli üsna hiljuti ja praegu on suht okei. Talle lihtsam teha ka. Üldse lihtsam pead pesta. Ehkki talle see kohe üldse ei meeldi 😀 Tema kõõm paistab tänu lühikestele juustele rohkem välja ja mul on siis alati kiusatus seda kuivalt küünega kraapida, aga seda ta vihkab 😀
Meil on tavaliselt nii, et Poissi ma pesen pool ajast ise, tema tuleb esimesena vannist välja. Plika peseb end ise, v.a. juuksed. Hambaid peseb Plika ise – tal on õnnestunud kaariese pisikut mitte saada, auke seni pole. Poiss peseb hommikul hambad ise, õhtul peseme meie – tal on mitu auku juba parandatud ja hambaarst ütles, et ta ei oska veel ise korralikult pesta, meie peame seda esialgu tegema.
Ja pärast kuivatamist ning hommikumantleid/pidžaamasid puhastan kõrvu ja lõikan küüsi. Vaatan varbaküüned ka iga nädal üle ja lõikan vastavalt vajadusele, tihti umbes paari küünt ainult. Sõrmeküüned kasvavad kiiremini.
Kuidas sa kõrvu puhastad? Kõik räägivad, et vatitikuga ei tohiks, aga mina pole paremat viisi välja mõelnud. Väga ettevaatlikult niiske tikuga… Ma küll palun, et nad ise vannis oma sõrmega peseks, aga see enamasti ei ole väga edukas ja enda sõrme ma laste kõrva ka väga ei topi.
Ma kuskil lugesin, et kuni 1.klassini võiks lapse hambaid ise (üle) pesta. Kuna mul endal on hullult kehvad hambad, siis laste omasid katsun erilise hoolega hoida. (Mitte, et ma enda hambaid poleks korralikult hooldanud.) 5-aastasel on kaariesekahjustused, aga päris auke veel mitte ja loodetavasti hambad enne vahetuvad, kui augud tekivad. Teistel on hambad korras.
Küünega kraapides ei tulegi see kõõm minu arvates nii hästi ära, kui vannis pesemise ajal.Kui peanahk on veidi ligunenud, siis hõõrun kõõma pisikese piikammiga ja see jama jääb kõik piide vahele. Ära tüdruku kõõma ignoreeri, pärast ei kasva kõõmalaikude all enam juukseid. Minu teada on selline oht täitsa olemas.
Mul 3-aastase kõõm läks nüüd nii hulluks, et ühe koha peal tekkis juba midagi nahapõletiku sarnast. Tal on paksud juuksed ja ma ei näinud, et tema kobrutav kõõm oli tagasi tulnud. Aga esimese korraga sai palju eemaldatud ja “vesise” põletikulaigu pealt sai ka pisut paremaks olukorra. Põletik paranes kiiresti ja nüüd sain pea päris puhtaks, aga hirmus palju juukseid tuli ka ära. :/
Kõrvu puhastan samuti vatitikuga. Kui pärast pesu on vaigutükid väljas, siis kõrvaaugu sisse vatitikku ei pane, aga muidu puhastan samuti ettevaatlikult kõrva seest ka. Kui kõrvalesta tahapoole tõmmata, siis saab paremini kõrvaagu sisse näha ja ei pea sügavale suruma, saab “kaevamisliigutustega” nähtavat vaiku eemaldada. 🙂 Endal puhastan samuti vatitikuga, kuigi tean, et ei tohiks. Minu arvates kõige mugavam ja lollikindlam viis.
Meie kodus on vannitamine saanud iga õhtuseks rituaaliks. Vann, õhtusöök, hammastepesu, magama.
🙂 meil küll kahjuks on ainult plastvann, mitte päris.
Issand, kui ma neid igal õhtul vannitaks, siis ma… Peale selle, et läheksin hulluks, ei saaks ise ühelgi õhtul pesema, sest boileris pole pärast neid enam sooja vett. 😀
mina ei tea kõõma (ei beebi- ega täiskasvanute oma) tarbeks paremat vahendit kui takja(juure)õli. Saadaval igas apteegis ja looduspoes.
Jätan meelde ja proovin ära! 🙂
Isegi minu jaoks oli huvitav lugemine, ometigi ei ole ma laste ema ja lähitulevikus ei plaani emaks saada ka 😀 Kiidan su kannatalikust nelja lapsega nii tegeleda. Ma oleks vist hulluks läinud, aga ma olen natuke närvihaige ja kärsitu ka. Armsad lapsed 🙂
Ma iga päev hullun, sest olen ka väikestviisi kärsitu närvihaige. Kannatlikkusega ma kindlasti ei hiilga. 😀