Meil on varsti tulemas viimane ühekohaline pulma-aastapäev ehk järjekorras juba üheksas. Üheksas! Alles me abiellusime ja veetsime pulmaöö Viimsi spaa sviidis, kus sõime head ja paremat (ühesõnaga kräppi), mõnulesime vannis (nii et terve põrand ujus veest ja vahust) ning lubasime, et sedasi hakkab igal pulma-aastapäeval olema, aga erinevates spaades.
Jah, idee oli hea, aga see traditsioon katkes juba esimesel aastapäeval, mille veetsime hoopis palkmajakeses, sest see oli ainus variant, mis võimaldas meil paar tundigi omaette olla. Meil oli siis nimelt üks väike jama…
Okei, jama on natuke liialdatud, aga esimene väike Sidrun oli siis juba olemas ja kasvatas hambaid ning rahaline seis oli veidi hapu, nii et lähim spaa jäi eelarvest välja ja soodsamad spaad olid nii kaugel, et välistasid omaette olemise võimaluse, aga selle hambakasvataja kõrvalt kulus paar rahulikku tundi ära. Seega jäi sõelale palkmaja, mis oli vanematele piisavalt lähedal, et laps sai paar tundi nende juures olla ja meie saime seni teineteisega kvaliteetaega veeta, seda esimest korda pärast Esimese sündi. Edasi saime kolmekesi aega veeta ja saunamõnusid nautida.Vaheldus oli muidugi tore, aga ega siis Esimene seda ei hinnanud, tema kasvatas ikka öösel hambaid ja hoidis meid üleval.
Ärge pange neid jämedaid sääri tähele, fotoaparaat moonutas (tegelikult ei moonutanud), aga see on ainus esimese pulma-aastapäeva jäädvustus, millel ma peal olen. Ei midagi peent ega romantikast nõretavat, aga omamoodi romantiline siiski.
Teine aastapäev on tume maa, ei mäleta sellest midagi (sest ilmselt me ei tähistanudki seda kuidagi), aga sellest päevast üks pilt siiski on: 
Kolmandal aastapäeval ei olnud ka midagi paremat, siis oli meil juba kaks “jama”, tegelikult isegi kolm – Härra oli paar kuud varem ettevõtte pankroti tõttu koondatud, me elasime mu vanemate juures, Teine oli alles 9-kuune ehk lasteta me kuskile nagunii poleks saanud ööseks jääda, aga lastega koos mingit romantikat tegema polnud ka mõtet minna, ilmselt ei olnud selleks lõbuks rahagi, ega me siis niisama minu vanemate juures ei elanud…
Selle päeva pildimaterjalist näeb, et meie korruse ehitus oli jõudnud nii kaugele, et põrandalakk oli kuivanud ja lapsed said esimest korda uues toas aega veeta. Kui ma räägin meie korrusest, siis tegelikult võib see jätta veidi vale mulje, sest meie korrus jäi vaid maja juurdeehituse (suure ja avara esiku) peale, mis andis meile oma pisikese vannitoa, L-kujulise kitsa esiku ja 10 m2 väikese magamistoa. Samas oli see igatahes parem, kui venna toas elamine, olgugi, et see oli varem minu tuba ka. Ühesõnaga ei olnud siis elamistingimuste suhtes väga tore aeg, nii et ööpäevake spaas oleks ära kulunud küll, isegi koos lastega, aga ju ei mänginud kuidagi välja, või olime hoopis lumevangis…
See on mu vend, kes saab kuu lõpus 27-aastaseks ja on endiselt saadaval!
Neljas aastapäev jäi ilmselt täielikult ära, ei ole mul pilte sellest päevast ega eelnevatest ja järgnevatest, sest tol ajal olin selline: 
Olin juba kuu aega oma suure kõhu all puusavaludega jalad harkis kõndinud ja kõndisin teise kuu veel otsa, kõht kasvas muidugi veel suuremaks, nii et pole ime, et ma midagi teha ei jaksanud. Päris kindlasti ei olnud mul sel ajal meeleolu kuskile spaasse romantikat tegema minna, sel ajal ei teinud me üldse mingit romantikat… Ma nutsin öösiti oma puusavalude käes, nii et mul ei olnud mingit soovi kedagi teist oma puusade lähedale lasta (mitte, et Härra oleks üldse tahtnud mulle nii lähedale tulla, ma ei olnud sel ajal tema jaoks eriti atraktiivne, isegi pimedas mitte).
Viies aastapäev möödus meil remonditähe all, sest sel ajal tegutsesime igal võimalusel majas, mis pidi olema valmis tolle tegelase sünniks, kes ülemisel pildil kõhus laiutab. Noh, too tegelane oli viiendal aastapäeval juba 11-kuune ja uus eesmärk oli järgmise tegelase sünniks valmis saada.
Tol aastal ei läinud me sellepärast ka kuskile ööseks, et Kolmandata minna ei saanud ja temaga koos ei tahtnud.
Kuuendal aastapäeval käisime Arturi šašlõkibaaris söömas (täiega noobel, eks, sellepärast me ühtegi pilti ei teinudki) ja ema hoidis meie juures seda viimast tegelast, kes oli ka juba selles eas, et võis hakata uute maitsetega tutvuma.
Ilmselgelt ei olnud meil ka tol aastal võimalust kahekesi ööpäevaks puhkama minna ja kolmekesi poleks see olnud see.
Seitsmendal aastapäeval olid juba teised lood, lapsed olid nii suured, et võisime nad vanaemadele jätta ja ise spaasse minna. Lõpuks! Valisime Viimsi spaa, sest seal on kino, kus me polnud ka pikka aega saanud käia, nii et võtsime õhtust viimast ja käisime kahel seansil. Veekeskusesse me üldse ei jõudnud, me ainult sõime ja vaatasime filme ja vedelesime voodis ja sõime ehk nautisime täiega puhkust, mida meil ei olnud nii-nii kaua olnud. Me isegi pigistasime silmad kinni toa iluvigade suhtes, mida oli palju, tuba lausa karjus remondi järele, aga me ei lasknud end sellest häirida. 
Kaheksanda pulma-aastapäeva osas olid ootused juba vähe suuremad ja kui Arensburg spaahotelli tuba vastas nendele igati, siis vannituba mitte. Ma ei taha kõlada nagu mingi snoob, aga vannitoa lõheroosa siseviimistlus ei sobinud kuidagi toa omaga ja ma ei suutnud nautida vannivees mõnulemist, kui lohakalt silikoonitud vanniserv tekitas tunde, et olen kuskil Lasnamäe korteris. See oli siiski nii väike miinus meie kahepäevase puhkuse juures, et kaalusime sellel aastal puhkust korrata, koos privaatsauna ja mullivanniga, mis kompenseerid eelmisel korral tolle lohaka silikooni vannitoas.
Aga me ei korda seda, sest Saaremaa on nii kaugel ja Tartu meeldib meile rohkem. Tartus nimelt avati uus spaa, mille muudab veidi vähem luksuslikuks tõsiasi, et see asub kuskil ostukeskuse peal, aga tuba tõotab küll luksuslikku puhkust lõõgastava vannis mõnulemisega. Ma pole terve aasta vannis mõnulenud, aga see meeldib mulle pea sama palju kui saunas higistamine, nii et on, mida oodata. 
(Pildi varastasin V spaa kodulehelt)
Paraku maksab üks öö V spaahotellis rohkem kui kaks ööd Arensburgis, nii et puhkame vaid ühe ööpäeva, aga sellest ei ole midagi. Käisime alles kahekesi Soomes, seega selle aasta puhkuse lastest saime juba kätte, nüüd läheme lihtsalt aastapäeva tähistama ja romantikat tegema.
Kuidas teie (pulma)aastapäevi tähistate?
Ma ei usu, et antud juhul eriti see ostukeskus häirib. Oleks umbes Põhjakeskuse peal spaa vmt, siis jah oleks tobe, aga Kvartal on ise nii stiilne hoone, et fakt, et seal alumistel korrustel poed on, ei tohiks eriti meeleolu mõjutada.
Ma pole tõesti kaua Tartu kesklinna sattunud, nii et ma ei ole Keskust näinud. Ega ma arvagi, et madalamal asuvad poed meeleolu kuidagi rikuvad, aga lihtsalt harjumatu, et spaahotell on ostukeskusega samas hoones. 🙂 Koha peal olles see kindlasti ei tule meeldegi, või siis hoopis käime poodlemas. 😀
Mulle vaga meeldib teie blogi ja pere uleuldse:) aga ma korra kysin yht asja, yldse mitte paha parast.
Mu uks lemmikumaid saateid on Kodutunne. Elan sellele väga kaasa, eriti kui lapserohked pered saavad abi. Tihti südamest, aga veel tihedamini natuke pahaselt. Nimelt ei moista ma, miks vaesusesse kuuluvad pered endale nii palju lapsi sünnitavad, kellele nad peale vaid pohivajaduste katmise suurt midagi lubada ei saa.
Mulle natuke kumas su tekstist läbi sama asi. Kui ikka vanemad endale alla 100Eur spaapuhkust kord aastas lubada ei saa, siis paratamatult tekib kysimus, kas lastel ikka on koik olemas? Ma ei raagi siin ainult vajalikest asjadest. Kas saate nendega kaia teatris/kinos? Kas saate neile osta manguasju ka sunnipaeva v jouluvaliselt? Kas saate investeerida korralikkudesse raamatutesse, kunstitarvetesse? Kas te perega reisile saaksite minna?
See kommentaar pole uldse ryndav, pigem arusaamatusest tekkiv, kuna ma ka ise tahan pigem rohkem lapsi, siis ma ule kahe neid siiski ei synnita, sest ei soovi neile vaesusest tulenevat ebameeldivustunnet, kui koGu klass keelereisile laheb ja minul koiki lapsi voimalik saata poleks
Kui sa ütled, et sulle meeldib mu blogi, siis sa peaksid ju olema kursis sellega, et me teeme lastega väljasõite, oleme alati teinud (ka siis, kui elasime rahalistel põhjustel mu vanemate juures) ja juba nende peale kulub mõnel kuul rohkemgi kui 100 €, nii et kuskilt peab kokku hoidma ja seetõttu hoiamegi põhiliselt enda pealt. 🙂 Kuigi nagu näha, siis läheme kolmandat aastat kahekesi spaapuhkusele, nii et saame endale üle 100 € maksvaid puhkuseid (alla 100 € eest spaas käia ei saagi üldse, sõit ja söögid maksavad ka midagi) lubada küll. Oleme käinud varem ka koos lastega, aga lihtsalt suvalisel ajal perepuhkusel, mitte kahekesi romantikat tegemas. Pulma-aastapäevadel jäi asi siiski ka selle taha, et päris mitmel aastal olin suure kõhuga või oli meil alla aastane laps, keda ei saanud kellelegi hoida jätta.
Saan ka kõikidele su küsimustele jaatavalt vastata, välja arvatud reisime küsimusele (kui Soomes käimisi mitte arvestada), sest selleks on vaja juba väga suuri summasid. Ma ei tea, kas oled kursis, et võitsime 2500 € väärtuses reisi Pariisi. Noh, sellele reisile paneme juude üle 1000 €, et saaksime selle terve perega ette võtta, nii et selle 1000 € reisimiseks leiame küll, kuid 3500+ eurot ei oleks ise ealeski leidnud/raatsinud maksta.
Lapse saamiseks ei pea kõik ideaalselt valmis olema. See postitus kajastab ju 8 möödunud aastat. Noorel perel ei peagi kohe olema kõiki võimalusi. Beebi vajab aega ja armastust, mitte kalleid mänguasju ja reise. Liivi ja ta mees on aastatega loonud kõik need võimalused, mida lastel vaja on. See, et kohe alguses neid ehk ei olnud, ei määra midagi. Ka koos lastega saab luua ja rajada.
Ma ei saa aru sellest tänapäeva normist, et lapse saamiseks peab olema enne vähemalt 10 aastat karjääri tehtud ja majad ehitatatud. Kõik peab olema paigas ja saavutatud ja siis võib alles perelisale mõelda. Kõike saab teha paralleelselt.
Head pulmaastapäeva, Liivi!
Eelmine kommenteerija võiks tutvuda lähemalt blogiga ja saaks oma küsimustele vastuse. Minu arust Perekond Sidron elab säästlikult kuid siiski normaalsuse piires kvaliteetset elu 🙂
Tahtsin ise hoopis küsida, et kas sa ise ei ole tahtnud või ükski Eesti Spa ei ole soovinud teid kas või osaliselt sponseerida? Tundub nagu kõik ettevõted soovivad vaid Mallukat (mitte paha pärast mainitud) asjadega ja käikudega küllata, kuigi häid arvustajaid on veelgi blogijate keskel.
Kui ma ausalt ütlen, siis ma V spaalt soodukat küsisin küll, et eelarvesse mahuks kaks ööd, aga nad ei andnud. 😀 Pole hullu, puhkame siis ühe öö.
Ma ise leian ka, et materiaalselt elame kvaliteetset elu, võib-olla elukorraldus ei ole kõige kvaliteetsem, aga samas ei saa kurta ka, sest saame ikkagi kordades rohkem koos olla, kui paljud teised pered, kus isa töötab välismaal. 🙂
Meil on esimese aastapäevani 5kuud ja tundub, et mingit tähistamist ei tule, sest meiega on siis 1kuune titt, kui ta kenasti tähtajal sünnib 😀
Muidu oleks tahtnud küll Padise møisa seda veetma minna, nad isegi pakkusid -50% allahindlust, aga jääb teiseks korraks.
Siin Norras spakultuuri pole, ja kui møni üksik leidubki, siis alla 500euriga vist läbi ei ajaks, seega pigem tuleks Eesti 🙂
Mul ka nüüd neli eelkooliealist last (rohkem plaanis pole). Ja eemalt vaadates ehk elame vaeselt. Ja see, kes küsis, kas saab seda teist või kolmandat võimaldada, siis me kindlasi ei võimalda seda kõike oma lastele, aga pigem tingituna väärtushinnangutest ja elustiilist. Näiteks pole meil ühtegi laenu ja oleme ilma laenuta ehitanud omale lastega paralleelselt maja viie aastaga. Meil on hulgem autosid, aga nad on kõik vähemalt 20 aastat vanad või vanemad, aga uuemaid me ei tahagi. Mänguasju minu meelest lapsed suurt ei vaja ja see mida oleks vaja, selle saavad nad vanavanemate käest nagunii (neid saab ju selles osas suunata, mida rohkem oleks vaja). Reisida sain ma nooruses nii palju, et viimase 8 aasta jooksul pole tulnud mingit igatsust kuhugile sõitmise järele (ja noorukina reisimine ei võta mingeid ressursse, seda saab endale igaüks lubada, kui vähegi pealehakkamist on, seega võivad lapsed tulevikus samamoodi reisida nii palju kui huvi on). Eesti siseselt saame küll endale lubada üht-teist, aga kodus on nii mõnus, et väga tihti ei satu kuhugile. Eks kui lapsed vanemad, siis tahaks neid teatrisse küll saada tihedamini ja kui me majaehitusega enam ei tegele ja ma ehk ka millalgi tööl käima hakkan, siis peaks selle jaoks piisama. Ainus asi mille pärast ma muretsen, et kui lapsed kodust lahkunud on, siis hakkab nende peale palju kuluma ja ilmselt hakkame me juba praegu raha kõrvale panema, et oleks võimalik lapsi õpingute kõrvalt toetada piisavalt.
Nuputan vennale ja ta perele pulma-aastapäeva kinki. Neil on sinule suhte algusaastatele sarnaselt maja ehitus pooleli ja pisike laps, teine tulekul. Tunnen, et just kahekesi olemise ajast jääb neil puudu. Ja eks see ongi keeruline alati leida aega teineteisele nii toimeka elu kõrvalt. Nii armas siiski, et Sinu suhtes iga aasta midagi olete veidi ikka ette võtnud ja seda erilist päeva ka tähistanud. Usun, et isegi kui ei tee suurt sündmust siis korra aeg maha võtta ja üksteist hinnata on oluline! Mõned ideed on olemas venna pere tarvis aga 100% kindel veel pole, siit nende seast jäin valima: https://www.kingitus.ee/kingitused-kategoorias/kingitused-pulma-aastapaevaks Mõtlen just, et kuidas on mõistlikum, kas midagi rahulikku ja lõõgastavat või vastupidi midagi just hästi aktiivset, kus on rohkem tegevust. Näiteks purjetamine või siis veinikursus. Kindlasti mõlemad on lahedad aga pole veel ikka päris kindel kumb on parem. Endale vist meeldiks veinikursus rohkem või ka SPAs käigud nagu teil oli algselt planeeritud, nii armas idee, juba hakkan ka natuke sinna poole kalduma 🙂
See kommentaar kõlab nagu reklaam. 😀 Ma eelistaksin igatahes midagi rahulikku ja lõõgastavat, eriti siis, kui lapsed on väikesed. Nüüd juba võiks küll purjetama minna ja muud huvitavat teha, saab kahekesi juba rohkem toast välja, aga pulma-aastapäeval pigem mõnuleks ikka spaas. Veinikursus peab meeldima küll ainult veinisõpradele, me mehega kumbi ei joo veini, nii et ei oska sellist kursust ka kellelegi toredaks kingiks pidada. 🙂