Kui ma ei eksi, siis ma ütlesin alles möödunud kuul, et meie majja kassi ei tule, sest … noh, karvad, liivakastihais, mööbli kraapimised ja muud jutud, pealegi on kass lisakulu – pole meile seda vaja!

Asjalood on nüüd nii, et meil on olnud 2 nädalad 3 päeva uus pereliige. Lubage tutvustada kass Ruudit:

Tema ongi see teine üllatus, mis Silverit kodus ootas. Kui ma Ruudit esimest korda ema juures nägin, siis käis väike jõnks südame alt läbi. Asi oli selles, et kolm aastat tagasi nägin Facebookis ühte hästi punast kassipoega, kelle sokutasin oma vanematele. Tegelikult oleksin tahtnud teda endale, aga siis oli samuti palju agasid, miks see võimalik ei olnud. Kuid vanemate laudakassina jäi ta mulle siiski piisavalt lähedale.Ta on suur lastesõber, ta näugub vahvalt, tal on võimas nurrumootor ja ta näeb lihtsalt nii lahe välja oma punaste laikudega. Ma olen siin paar korda mõelnud, et äkki võtaks ta ikka meie juurde elama, aga iga kord meenutasin endale, kuidas meie eelmine hiirekuningas korteris hääbus ja siis vanemate juures hommikust õhtuni põldudel hiiri püüdes särama lõi. Ma ei saanud sama teha kassile, kes oli juba harjunud elama vabalt metsade ja põldude vahel.Kui ma nüüd augustis nägin, et Tiiger on isaks saanud, siis mind nii tõmbas tema poja poole. Üritasin küll säilitada kainet meelt ja meenutasin endale kõiki ebamugavusi, mis kassiga kaasnevad, aga siiski jäi miski kripeldama. Eriti suureks läks see kripeldus siis, kui meie naabripoiss rääkis lastele, et tal on kaks kassipoega. Meie laste kassiigatsus kasvas selle peale muidugi kümnekordseks ja peale kassijuttude ma muud enam ei kuulnudki.

Mõtlesin kassipojale mitu nädalat, vahepeal vihjasin Silverile, et võiks võtta, aga tema sellel teemal rääkida ei tahtnud. Küsisin ka, mida ta siis teeb, kui koju tulles ootab teda üks punasekirju üllatus. Tema vastas vaid, et sa ju tead, mis kassiga kaasneb, me oleme sel teemal rääkinud, ja kuigi lastest on kahju, siis mina ikka ühtegi karvakera tuppa ei taha. Monk oli rääkinud!

Aga mina ei kuulanud ja tõin pärast pikka vaagimist kassi ikkagi ära. Mul oli nii raske seda Silveri ees saladuses hoida, eriti telefonikõnede ajal, mille taustaks käis: “Kiss-kiss-kiss, Ruudi, Ruudi, kiss-kiss-kiss!” Õnneks ei kuulnud ta mitte ühtegi korda, kuidas lapsed kassi kutsusid või kuidas kass mu nina all nurru lõi. Ma tahtsin, et meie uus pereliige tuleks talle üllatusena, sest oma meest tundes, olin ma kindel, et ta süda sulab kohe, kui ta Ruudit esimest korda meie kodus näeb. Ma ei eksinud.

Kui Silver tuppa astus ja silmanurgast nägi, kuidas kass elutoa uksest mööda kõndis, siis ta hakkas kohmetult naerma ja ütles, et meil on majas suur rott. Ta võttis Ruudi sülle, paitas teda, küsis tema kohta kõike ja ta oligi müüdud! Ma ei võinud ööseks isegi magamistoa ust kinni panna, sest kuidas see väike Ruudike ikka sedasi üksi ukse taha nutma jääb. Varahommikuks oli Silver siiski juba veidi tüdinud, sest Ruudi näris kogu aeg tema varbaid ning iga liigutuse peale hüppas selga – katsu siis sedasi magada. Lõpuks lubati mul kass garaaži lasta, kuigi alguses oldi selle vastu, sest garaažis on ju pime, Ruudil võib seal hirmus olla.

Järgmisel päeval Silver põhjendas, miks ta tegelikult kassi vastu oli – mineviku pärast. Meie kassidel ei ole hästi läinud. Me võtsime kunagi kaks kassipoega, kellega oli hästi vahva koos elada, aga nendest üks jättis juba paar kuud hiljem oma elu loomaarsti auto rataste all. Teine hakkas pärast seda igale poole sirtsutama ja muutus apaatseks. Asja ei parandanud ka kastreerimine ning me ei saanud teda enam vaipkattega üürikorteris pidada. Tema läks ühele vanamemmele õuekassiks ja rohkem ei ole ma temast midagi kuulnud.

Esimese sünni eel võtsime endale uude koju uue kassi ja kuigi ta armastas väga meie beebit, oli tal korteris igav. Ta üritas igal hetkel põgeneda, aga samas kartis õues teisi inimesi, automüra, vareste kraaksumist. Me ei saanud kunagi aknaid lahti hoida, sest ta avas uksed linkidele hüpates ning surus end akende kitsastest õhutustavadest läbi, et siis õues kuskil auto all kükitada ja meie eest ära joosta. Ta istus päevad läbi aknalaual ja vaatas välja, nuttis, karv muutus tuhmiks ja langes välja, tema selgroog turritas naha all. Miski teda kosuma ei pannud ega võtnud karva kinni, kuigi käisime nende muredega korduvalt loomakliinikus.
Tema oligi see kass, kes mu vanemate juures põldude vahel särama hakkas. Ühest rääbakast kassist sai seal tugeva kehaehitusega läikiva karvaga hiirekuningas, kes paistis alati pisikese musta täpina keset suurt põldu. Seal oli tema kodu.

Selle kõige varjus ei tahtnud Silver uut kassi. Eks minagi tundsin ja tunnen siiani hirmu, et kass ei pruugi siin õnnelik olla, aga algus on olnud edukas. Hirmunud poolmetsik laudakass on meie juures täielikuks sülekassiks muutunud, kes laseb lastel end väntsutada (mina seda siiski ei lase teha), kukub nurruma juba siis, kui talle korra vastu minna ning kardab nina õue pista. Õnneks ei ole tal toas kunagi igav, päeval hoolitsevad selle eest lapsed ja öösel kiusab ta mind. Las kiusab. 🙂Majas on hoopis teine tunne tänu Ruudile. Nii mõnus on tulla koju, kui kass vastu jookseb. Eriti rõõmus on ta siis, kui poisid tulevad lasteaiast, ja poisid on rõõmsad, sest nad on terve päeva Ruudit igatsenud. Lastel on Ruudi ees ja Ruudi taga ning minul on lihtsalt palju julgem olla. Kui ma muidu tundsin mõnikord laste ööune ajal üksinda vaikses majas olles kõhedust, siis nüüd ma ei ole enam üksinda. 😀 Ma ei pea enam hommikuti lapsi äratama, ma teen vaid nende toa ukse lahti ning edasine töö on Ruudi teha, ja ta teeb seda hästi.

Lastetuba ongi kassi lemmikkoht. Kui õhtul ta toast välja viskan ja lastele unejuttu hakkan lugema, siis ta nutab pikalt ukse taga, aga midagi ei ole teha… Kui tema on toas, siis lapsed ei kuula unejuttu ega jää magama, sest kogu tähelepanu läheb krutskeid täis Ruudile. Ma väga ei liialda, kui ütlen, et Neljas on oma maailmanaba kohast ilma jäänud ning nüüd keerleb maailm ümber Ruudi. 😀