Ma ei ole taas pikalt kirjutanud… Seda seetõttu, et ajad on segased ja vaimselt kurnavad, enesetunne pole üldse paranenud, meeleolu on hall ja blogimistuju pole. Või kui on, siis pole aega või energiat.

Härra on nüüd nädal aega kodus olnud, temaga tuli taas kiirem tempo ja me pole ühtegi pikka päeva (omaette) kodus olnud. Eile peaagu olime, aga Härra kurtis õhtul igavust ja äkkideena sai mindud Tallinnasse hilisele seansile “Näljamängude” viimast osa vaatama.
Ma ei olnud selle filmisarja vastu huvi tundnud, aga Elioni filmiriiuli all oli esimene osa tasuta vaatamiseks olemas ja nii ta läks – ülejärgmisel päeval laenutasin juba teise ja kolmanda osa. Kolmandat osa vaatasime eile päeval ja selle järje vaatamine sobis õhtusse ideaalselt.

Lugesin “Näljamängude” kohta palju erinevaid arvustusi ja enamasti olid need üsna kriitilised. Võib-olla ongi see filmisari rohkem teismelistele, sest minu jaoks jäi ka suur menu arusaamatuks, mulle küll meeldis, aga midagi sensatsioonilist see ei olnud. See kõlas nüüd võib-olla halvasti… Ühesõnaga on olemas paremaid filme, aga mulle siiski väga meeldis. Viimane osa oli täis üllatusi, sest etteaimatavad olukorrad võtsid ettenägematuid pöördeid ja päris lõpuni ma aru ei saanudki, kes manipuleeris ja kes mitte.
Ka oli minu jaoks positiivne üllatus, et Katniss ikkagi Peetaga kokku kirjutati. Minusuguse paadunud romantiku jaoks oligi nelja filmi peale parim koht viimase filmi lõpus, kus Peeta küsis Katnissilt: “You love me. Real or not real?” Ma lootsin, et nii läheb, aga ei uskunud seda. (Äkki sellepärast, et Peeta on Katnissist lühem ja perekooli standardite järgi üldse liiga lühike oma 170-sentimeetrise pikkuse juures. Mul on koduks üks samasugune, ehk seetõttu mulle nii meeldis, et Peeta õnnelikuks sai. )

Aaah, mulle vist ikka väga meeldisid need filmid, muidu ma ei kirjutaks nii pikalt ega otsiks (mind) melanhoolseks muutvaid videoklippe ega teaks näitleja pikkust ja nii edasi.

Nüüd peaks raamatud ka läbi lugema, sest need annavad üldiselt emotsioone palju paremini edasi.

Päriselu juurde tagasi minnes, siis ma sõnusin eelmine kord Ruubi paranemise ära, kui kiitsin kuidas ta nagu polekski operatsioonil käinud. Juba ülejärgmisel päeval läksin arstile kassi mädanevat õmblust näitama. Kõhualune ehk ei olnudki nii hull, aga hais oli küll kole. Arst andis kaasa antibiootikume ja süstlatäie joodi ning tänaseks on need otsas ja kass terve. Tablettide andmine oli väga lihtne, Ruubile need vist isegi maitsesid, aga joodi süstlast kätte saamine nii kerge ei olnud. Süstal oli täis õhumulle ja kui mina püüdsin veidi joodi vatitupsu peale “süstida”, siis seda hoopis pritsis plärinal igas ilmakaares ja otse vastu heledat lillelist tapeeti, mis jäigi plekiliseks. Üldse ei tee tigedaks, eks! Tige olin siis enda peale muidugi, et mul pidevalt selliseid asju juhtub.

Ruubi on küll nüüd terve, aga ema, kellele ma eile lapsed kupatasin, kirjutas mulle hommikul Facebooki, et tal oli jube öö, sest poisid on kõik haiged. Esimene oli koledasti köhinud, Teine öökinud, Kolmandal on jälle larüngiit… Tuleb tore nädal.

Meie ööuni jäi taas 5-tunniseks, kuigi lapsi pole kodus. Kass ei lasknud meil hommikul magada ja siis läks Härra juba koolitusele. Mina küll võiksin magada ja proovisingi seda teha, aga ei saa. Lihtsalt ei saa ja see ärritab. Varsti on haiged lapsed kodus tagasi ja siis saan ma veel vähem magada ja selle teadmise varjus ärritab veel rohkem, et ma praegu magada ei suuda.

Härraga seoses üks lõbus vahejuhtum ka. Tema telefon helises, Härra vaatas, et võõras number ja ütles mulle et pangu ma nüüd kõrva taha, kuidas pakkujatega tuleb ümber käia: “Tere, jaa, jaa, on küll aega, jaa, kus see kontor täpselt asubki, jaa, selge, homme kell üks siis, nägemist!” See kukkus tal küll plaanitust teisiti välja ning mina saan selle üle veel pikka aega nalja teha. Kui keegi mulle helistab, et näiteks kalamaksaõli pakkuda, siis pean ilmselt kohtumise kokku leppima. Härra enda kokkusaamise ütles siiski ära, sest kui ta hakkas kõne peale mõtlema, siis sai aru, et Swedbank tahab kohtuda ikkagi selleks, et tema pealt kasu teenida, mitte selleks, et tal mõni kohustus kustutada või elukindlustuse kuumakset langetada.

Ja täpselt nii igav mu elu ongi, millest pole rohkem midagi kirjutada. See on ka see koht, kus ma saan öelda, et ma olen ka inimene ja ma pole selle rutiinse lastega kodus istumise juures jäänud üdini elurõõmsas ja positiivseks. Täna on ikka üsna muserdav päev. Või on viimased kuud muserdavad. Ja see on põhjus, miks tahan, et aasta juba läbi saaks. Selle aasta lõpuga saabub kas või mõneks ajaks veidi selgust, et mis ja kuidas edasi. Praegu elame aga päev korraga teadmatuses ja see kurnab.