Praegu on see hetk, kus ma teataks ootamatult ukse taha saabunud külalisele peenikese häälega, et kedagi ei ole kodus. Õnneks on kell juba nii palju, et ma enam ei pea külalisi kartma, aga ma ei ole kindel, et ma homme saan end sama julgelt tunda.

Olen kaks päeva tegelenud kapiga ja see aeg on tulnud millegi arvelt. Kui siin veidi ringi vaadata, siis pole raske arvata, mille arvelt:

Ega ma eriti suuremana seda päris elu näidata ei taha. Jah, see on tõepoolest minu päris elu, sest seda juhtub võrdlemisi sageli, et ma sõidan ringi, blogin, nokitsen, loen, kitkun kulme ja teen palju muud koristamise arvelt. Antud loeteluga elamine küll nii seapesaks ei muutu, kui ma just kõiki asju jutti kaks päeva järjest ei tee, aga üsna sarnane oli seis majas elades, kui kevadtööde ajal sai päevi järjest õues tegutsetud. Seda olen varem ka öelnud, et mina ei saanud hakkama sellega, et oleksin hoidnud samal ajal korras aeda ja maja. Mul oli korras aed või maja.

Ausalt öeldes ma muidu ei saagi aru, et ma nii palju käin lastel järel ja jooksvalt koristan, aga kui ma nüüd kaks päeva seda jälle teinud pole, siis… Pildid räägivad enda eest.

Kapi “tuunimine” on nii mahukas projekt, aga selle kõrvalt teised asjad ei jää pausi peale – lapsed tahavad ikka süüa ja seda kolm korda päevas, pesu vajab ikka pesemist (eriti pärast seda, kui öösel oksendati täis kaks masinatäit voodiriideid ja päeval juhtusid teistsugused kõhuviirusega kaasas käivad õnnetused), kassid tahavad süüa ja puhast liivakasti. Ja selle aja  mille kulutasin täna pildipostituse peale, istusin tegelikult pesamuna toas maha, sest täna oli taas see päev, kus ta ei jäänud minuta magama ja magama jäämine ise võttis aega ligi kaks tundi. Kaks tundi!! Kui tema uinus, siis poisid hakkasid juba üksteise järel ärkama…

Minu magamistoas teeb olukorra hullemaks see, et ma sorteerisin kapist välja hunniku riideid, mis lähevad ühel või teisel moel taaskasutusse, mis ei mahu kappi ära või lihtsalt ei peaks seal olema, nagu näiteks Härra neoonkollased töötunked. Aga neile ei ole hetkel muud kohta, kui päeval voodi peal ja öösel voodi kõrval. Kui saan kapiuksed lakitud, siis saab voodi oma kohale tagasi tõsta, pääseb ligi kummutile ja saan suruda üleliigsed asjad voodi alla või kummutisse, mis on niigi üleliigseid asju peaaegu täis. Samas saab täis kott nende riietega, mis leiavad uue koha kaltsuvaipades ja selle saab kummutist omakorda välja tõsta, aga ära viia veel ei saa, nii et see kott jääb kuskile nurka seisma. Igatahes annab tunda, et meil on 20 m2 vähem ruumi, mistõttu on raskem korda luua ja korda hoida.

Ahjaa, kappi koristades avastasin, et reisikohver oli veel pilgeni riideid täis. Mitte lihtsalt riideid, vaid musti riideid, mis sai kolimise käigus pesukorvist sinna visatud… Oma kampsuni, mille olemasolu mäletasin, leidsin vähemalt üles. Ainult triikimisraud ja õmblemisasjad on veel kadunud ja võib-olla miski veel, mille olemasolu ma lihtsalt ei mäleta.

Muidugi on kordades rohkem siis ka koristada, kui kõik lapsed on kodus, sest neil on lihtsalt hämmastav võime neljakesi kõik nii pea peale keerata, et ma tahaksin koristamise asemel lihtsalt ära kolida. Täna tõusid mul kõik ihukarvad vihast püsti, kui kuulsin, kuidas väiksemad oma toas mänguasju loopisid, kõvade paukudega vastu seina, vastu maad. Ma karjusin ja keelasin, aga kumbki ei teinud välja, nad isegi ei kuulnud mind, naersid ja loopisid edasi. See oli nii ärritav, sest ma ei saanud jätta lakkimist kohe pooleli, see oleks muutnud tulemuse laiguliseks (või laigulisemaks), aga ma ei saanud ka rahus edasi lakkida, kui lapsed pöörastena oma tuba lammutasid. Ma saan muidugi aru ka, et neil on maru igav, sest ma pole kaks päeva neist suurt välja teinud. Ainult üks päev veel, siis saan olla jälle täiskohaga ema ja saan toad korda teha.

Täna muidugi koristasime ka, hetkeolukord on tunduvalt parem kui piltidel, aga endiselt selline, et mul oleks piinlik, kui keegi ootamatult külla tuleks. Ma lihtsalt olen liiga väsinud, et korralikult koristada. Tänase tundidepikkuse lihvimise ja lakkimise tulemusena on mu paistes sõrmeliigesed (psoriaatiline artriit) veel rohkem paistes, mu alaselg on kahepäevasest küürutamisest kange ja ma tahaksin ainult teki alla taastuma minna, et siis homme uue hooga jätkata. Endiselt nelja lapse kõrvalt, sest vähemalt kahel neljast on kergekujuline kõhuviirus ja nii ei julge ma kedagi lasteaeda viia.

Aga miks ma juba voodis ei ole. Sest ma ootan, millal nõudepesumasin lõpetab, et saaksin ööseks ukse avada. Sellega enam kaua ei lähe.

Head ööd!

PS! Kes pole veel näinud, siis Facebookis on üks parem pilt ka, kus näeb, et vähemalt üks asi on lõpuks korras – kapi sisu.