Minu “Mandala”

Ma ei oleks vabatahtlikult “Mandalat” lugenud, aga see on meil 12. klassis kohustusliku kirjanduse hulgas (ja ma ei ole iial ühtegi lugemiskontrolli teinud sisukokkuvõtte või muu sarnase põhjal), nii et… Tänusõnad õpetajale valiku eest! Tõnu Õnnepalule aga kiidusõnad, sest “Mandala” haaras mind täielikult enda sisse ning valas mind üle lapsepõlvenostalgiaga.

Nii ammune aeg, et ma isegi ei mäleta sellist vaatepilti, aga mäletan seda kasepuud, kuigi ma vist ei käinud kooliski, kui see mingil põhjusel kadus. Vahtrapuu on alles, mina küll selle otsas enam ei roni, kuid oma kassi olen sealt alla aidanud küll…

“Mandalas” lugu lihtsalt kulges, edasi ja tagasi, joonistas mustreid, milles olid Kollane maja, Joosep, Rulli, Sihvka ja Triibu, härra N. ja tema lood, samuti proua N. ning nende mõis, loomulikult ka Kriimu, lisaks mitmed teised, nende hulgas veel kasse. Viimaste rolliga oli alguses raske harjuda, sest kes kirjutab romaani, mitte lasteraamatu, kassi vaatenurgast!?

Tõnu kirjutas ja tegi seda hästi, ehk isegi nii hästi, et liigutab koerainimesigi. Tegu ei ole muidugi päris kassiraamatuga, see on rohkem maaelu mineviku ja oleviku raamat, milles on helgeid mälestusi, valusaid muutusi, purunenud unistusi, uusi algusi, sisekaemust – elu!

Lühitutvustuse järgi räägib raamat õnne otsimisest, aga seda lugesin ma viimasena, sest mulle meeldib lasta raamatul endal minuga rääkida ning mulle rääkis ta midagi muud. Mulle rääkis ta nii kirjaniku kui minu magusvalusast nostalgiast, vana igatsemisest ja uuega kohanemisest, hetkes olemisest, vaikuse võlust… Jah, oli ka rahutust ja otsimist, aga oli see just õnn, mida kirjanik otsis? Kas teised üldse otsisid midagi või nad lihtsalt läksid muutustega kaasa?

Kas neil oli aega mõelda õnne valemile?

Kurbust oli raamatus küllaga, aga see käib elu juurde ja see ei tee automaatselt õnnetuks. Mulle tundus, et peale kirjaniku oli kõigil oma eluga nii palju tegemist, et ega nad väga ei jõudnud mõeldagi, mis on õnn või kust seda võiks leida. Võib-olla ma ise ei jõudnud selle sõnumi peale mõelda, sest kassid tõid mulle silme ette meie kassid, mahajäetud majades nägin tuttavaid maju ja sissekukkunud katustes tuttavaid katuseid ning Valja kurbus oli veidi ka minu kurbus, sest alles ehitati mu lapsepõlvekodus uut suurt lauta, aga tänaseks on see mitu aastat tühi olnud ja aasta lõpuks kaovad karjamaalt viimasedki noorloomad…

Ma olin siis väga väike, kolhoos oli äsja lagunenud ja Luha talu kerkimas.

Luha talu kasvab endiselt edasi, aga teises suunas ja ajaga kaasas käies. Kuigi viimaste lüpsilehmade minemise ajal olid mu isalgi pisarad silmas ja ilmselt on ka nüüd, kui lähevad viimased noorloomad, tunnevad mu vanemad muutuse ees pigem kergendust. Mina aga kurbust, sest ehtsa maaelu peatükk on mu laste elus niigi hõre olnud ja jääb nüüd ka eriti lühikeseks. See ei tee mind siiski veel õnnetuks, muutused lihtsalt ongi minu jaoks kurvad, nagu ka Kollase maja kirjaniku jaoks.

Me ajasime lastena lehmi karjamaalt koju… Nüüd on laut koduks vaid kassidele ja hiirtele.

Mind ei paelunud ainult raamatu sisu, vaid ka ülesehitus, mis joonistas pikkamisi tõelise sõnamandala, mille viimane peatükk omakorda kokku pühkis ja vette puistas. Minult küsiti, kas “Mandala”, mida ma laenata soovisin, on värviraamat… See ajas mind tookord naerma, aga praegu ma mõtlen, et küsija väga ei eksinudki – Tõnu Õnnepalu “Mandala” mõjub sama rahustavalt kui värviraamatu mandalate värvimine.

Raamatutega on muidugi nii, et need kõnetavad erinevalt ja mõnda ei kõneta üldse, aga ma usun, et “Mandala” esimese peatüki järel hakkab enamiku jaoks muster jooksma, maal kasvanute hulgas ehk isegi mitu mustrit, raamatu ja enda oma.

Minule joonistas raamat isikliku mandala, mida ma ei ole veel kokku pühkinud, sest ma tahan neid magusvalusaid värve mõnda aega enda sees kaasas kanda.

Uuel aastal uue … hooga?

Ehk mäletate, et läksin suure hurraaga kooli ja esimese paari nädalaga tegin kohe portsu töid järele, aga ma vist ei kirjutanud, et pärast seda see hurraa rauges. Unepuudus kasvas lihtsalt nii suureks, et järgmised paar nädalat tahtsin ainult magada ja õppimiseks ei olnud mul enam mingit keskendumisvõimet.

Asi ei olnud ilmselt ainult unepuuduses, vaid ka mingis ärritunud soole sündroomis või muus sarnases, sest ma piinlesin kaks nädalat valude (ja enama) käes. Arstile ma helistada ei jõudnud, sest iga päev mõtlesin, et see läheb kohe üle, ja kui olin lõpuks valmis arsti juurde minema, siis läkski üle. Võib-olla oleksin pidanud varem valmis olema, äkki mu seedesüsteemil on arsti ees sama suur ärevus kui minul kooli ees….

Ühesõnaga, kooli-hurra enam peale tagasi ei tulnud ja ma peitsin pea liiva alla. Aga! Ma ei mõelnud selle aja sees kordagi, et loobun, vaid mõtlesin kogu aeg, et järgmisel nädalal lähen kindlasti tundidesse, isegi siis, kui mul on õppimata. Olin mitmel päeval valmis minemagi, aga viimasel hetkel lihtsalt ei teinud seda ja vahetasin riided tagasi koduste vastu. Lubasin endale, et hiljemalt uuel aastal võtan end kokku ja hakkan korralikult koolis käima… Heh, kes ütles, et ta ei andnud uueks aastaks lubadusi? Tegelikult ei olnud see seotud aastavahetusega, vaid sellega, et vaheaeg hakkas peale pressima ja mul polnud enam palju võimalusi vana aasta sees tubli olla.

Ma siiski üritasin ja õppisin mitu päeva ja ööd, et minna aasta viimasel koolinädalal kohale, viia ära konspektid, teha ära tolle nädala tööd ja mõned veel järele ka, aga see lõppes väikese murdumisega. Konspektidega sain ööl vastu esmaspäeva järje peale ja kolmetunnise ööune järel jõudsin veel poolteist tundi muusika kontrolltööks õppida, kuni asi liiga tuttavaks läks… Õpikeskkonnas on 11. ja 12. klassi teemad samal lehel ning mina scrollisin automaatselt esimese number 3 kontrolltöö juurde, mis tol päeval tulemas oli… Ilmselt juba aimate, mida ma öelda tahan. Jep, ma olin selleks ajaks tegelenud poolteist tundi 11. klassi kontrolltööks õppimisega…

Motivatsioon läks nulli. Energia läks nulli. Keskendumisvõime läks nulli. Tehtud tööde väärtus läks nulli. Ma ei hoolinud enam konspektide õigeaegsest esitamisest, tahtsin vaid nutta ja magada ning seda ma sellises järjekorras tegingi. See tundub kirja pannes väike asi, aga minu jaoks oli see sel hetkel nii suur ja loll tagasilöök, et ma lõin tervele sellele päevale käega, järgmisele ka.

Ülejärgmisel päeval läksin aga eesti keele järelevastamistundi, et konspektid ära viia ja üks töö järele teha. Silver oli mulle teel koolini moraalseks toeks ja jäi mind koos lastega vastasmaja kohvikusse ootama. Vähem kui tund hiljem liitusin nendega rõõmsalt, sest kõik läks hästi: sain ainsagi terava märkuseta oma hilinenud konspektid üle anda ja soovitud töö järele teha. Arvasin, et õpetaja on jõulumeeleolus, aga ta vist lihtsalt halastas mulle, sest pärast mind saabunud noormees sai oma pika puudumise eest topelt, ilmselt minu eest ka…

Mu kopsud täitusid sel päeval uuesti õhuga, nii et jõudsin ka vaheaaja esimesel nädalal koolis ühe töö järele teha ja teisel nädalal kodus paar võlgnevust kustutada, aga esimesel esmaspäeval kooli jälle ei jõudnud. Kõige tobedam on see, et ma õppisin taas poole ööni ja olin hommikul lihtsalt nii väsinud, et ei jaksanud minna. Järgmisel päeval läksin.

Selle nädala esmaspäev polnud ka kõige parem päev, läksin küll pärast kolmetunnist ööund kooli, aga seal selgus, et tol puudutud esmaspäeval otsustati kontrolltöö edasi lükata, nii et ma õppisin asjata poole ööni. See eest oli kirjanduses “Mandala” lugemiskontroll, mille eest sain ühe… Loo moraal on see, et ei tasu keskenduda infole e-koolis ja Moodle`s, vaid tuleb koolis käia.

Olukord kõige hullem siiski ei ole, olen kenasti reel ajaloo, ühiskonnaõpetuse, inglise ja eesti keelega ning põhimõtteliselt ka kirjanduse ja muusikaga, mille võlgnevused plaanin järgmise nädalaga likvideerida. Keemiaga on samuti kõik korras, sest see alles tuleb, nagu ka bioloogia, aga seal on mul juba varasemast hinne väljas, nii et selle arvelt saan tegeleda hoopis füüsika, matemaatika, geograafia ja vene keelega, mis kõik on hinnete poolest nullseisus…. Ma veel ei muretse, sest ma saan nüüd hakata sellele suurele nullseisule pühenduma ja mul on nullist sajani jõudmiseks aega viis kuud.

Muretsen rohkem poiste kooliasjade ja Neljanda koolimineku (või mitte mineku) pärast, aga see on juba teine teema.

Ma ei küsi seda praegu otseselt kooli pärast, aga kas keegi on käinud Rakveres psühhiaatri juures? Kui jah, siis kelle juures ja kas julged soovitada?

RTG ja 12. klass – mis saab edasi

Mul on 12. klassi suhtes vastakad mõtted, ühest küljest tahaksin ikka sellest koera sabast ka üle saada, aga teisest küljest ei näe ma sellel mõtet, kui see ongi koera saba ja sellele midagi enamat ei järgne. Samas võin ma ühel ilusal päeval leida eriala, mida tahan õppima minna ja oleks hea, kui ma saaksin seda teha kohe, mitte ei pea hakkama esmalt keskharidust omandama.

Ma mõtlen sageli kooli peale ja on päevi, kus motivatsioon on nii laes, et tahaks päevapealt kooli tagasi minna ja siis on päevi, kus ma ohkan kergendunult, et ma vähemalt ei pea enda kooliasju argipäeva ära mahutama. Liialdamata kulus mul eelmisel aastal kahe lapsega õppimisele rohkem aega kui kulus 11. klassis enda koolitööde peale ja nüüd käib koolis ikkagi juba kolm last, järgmisest aastast ehk neli ning hiljemalt ülejärgmisest aastast näen end tööl käimas, kas siis siin- või sealpool lahte.

Kergemaks ei seega lähe midagi, mistõttu mõtlesin suvel, et septembrist lähen taas kooli. Ei läinud, aga olen nüüd kaalunud mõtet teha talvel osad kursused ära, ainult et… Järgmisest sügisest pole enam Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi ja kuidas ma siis ülejäänud kursused ära teen?

Rutuga on otsustatud, et veel enne riigigümnaasiumi valmimist suunatakse RTG õpilased Rakvere Ametikooli ja kogu lugu. Oleks, et täiskasvanute gümnaasium lihtsalt kolitakse ametikooli ruumidesse, aga muutused on suuremad ja segasemad, sest keegi täpselt ei teagi, mis ja kuidas muutub. Igatahes tundub, et juba toimiv e-õppe keskkond kaasa ei koli, sest muretsetakse sellepärast, kuidas ametikool loob nii lühikese ajaga e-õppe, kui uut õppekavagi pole veel olemas.

Mina ei näe sellise otsuse taga muud kui kokkuhoidu, kuigi seda üritatakse põhjendada paremate õppimisvõimaluste loomise või muu sellisega, sest keskhariduseta täiskasvanute suure arvu põhjal arvab haridus- ja teadusministeeriumi, et praegune süsteem ei toimi. Vaevalt, et need keskhariduseta täiskasvanud jooksevad peagi võidu lähimasse riigigümnaasiumisse või ametikooli, et seal tavaõpilastega külg külje kõrval õppida. Mina igatahes veel kohta sisse ei võta, sest antud muutus on minu jaoks hirmutav.

Kui nüüd rääkida asjast nii nagu see tegelikult on, et täiskasvanute gümnaasiumite kaotamine on osa kokkuhoiukavast, siis võib-olla tõesti ei saa riik praegust korraldust lubada, aga nii suuri muutusi ei saa teha üleöö ega ülejala. Kui veel aasta alguses oli jutt, et RTG püsib riigigümnaasiumi valmimiseni ehk aastani 2022, siis nüüd on kõigil tuli takus ja kevadise otsuse põhjal algas sügisel Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis viimane õppeaasta. See oli üks põhjus, miks terve suve kooli peale mõtlesin, sest tekkis tunne, et mul on ainult kaks varianti – nüüd või mitte kunagi.

Minu keskhariduse omandamine ei seisa selle taga, et selleks pole piisavalt häid võimalusi loodud (ma ei kujuta ette, et saaks üldse veel paremini), vaid minu enda taga. Mu alateadvus kardab kooli nii väga, et see muudab mind taas 18aastaseks Liiviks, kes ei suuda kooli minna, kui pole jõudnud kodus õppida; kes näeb kooliteemalisi halbu unenägusid; kellel hakkab süda puperdama ja seest keerama, kui näeb, et e-koolis on uus kiri (olen nende avamist lõputult edasi lükanud, isegi soovinud need avamata kustutada). Koolitee jätkamine 11. klassis oli minu jaoks nii raske, et 12. klassi ma enam minna ei suutnud, kuigi üritasin kahel sügisel järjest.

Kui ma lõpuks tunnistasin endale, et ma ei saa oma ärevusega hakkama ja lasin end nimekirjast eemaldada, siis ma nutsin nii pettumusest kui ka kergendusest. Ma otsustasin lükata 12. klassi edasi, et otsida vahepeal abi ja siis kas või ravimite najal tollest koera sabast üle saada. Ma arvasin, et mul on selleks aega, aga kevadel selgus halva üllatusena, et ei olegi. Või äkki…

Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilasesindus kogub allkirju kooli säilitamiseks kuni riigigümnaasiumi valmimiseni. Ma kirjutasin petitsioonile alla, sest ma tahan oma koolitee lõpetada tuttavas keskkonnas, tuttavate õpetajate käe ja tuttava õppenõustaja tiiva all, nagu seda soovivad teha ka teised praegused RTG õpilased. Kui arvad samuti, et üht toimivat täiskasvanute gümnaasiumi ei saa sedasi aastase etteteatamisega sulgeda, siis palun anna RTG toetuseks oma allkiri siin: https://www.petitsioon.com/sailitame_rakvere_taiskasvanute_gumnaasiumi

Kui see läheb läbi ja kool saab riigigümnaasiumi valmimiseni ajapikendust, siis ma võtan südame rindu ja lähen keset õppeaastat 12. klassi, et hiljemalt 2022 oma kole suurele koerale lehvitada. Pealegi lubas vanaema püksid täis teha, kui mina tagasi kool lähen – ma tahan seda näha!

PS! RTG-s õppimine oli minu jaoks pigem positiivne kogemus, mind lihtsalt saadavad eelmiste negatiivsete kogemuste tondid, millest ma mõistusega saan aru, aga millest ma ei suuda üle olla. Ma olen tohutult tänulik RTG õppenõustajale, sest ainult tema mõistva suhtumise ja toe najal ma 11. klassi lõpetasingi, mistõttu ma ei kujuta 12. klassi temata ette.