Uskumatu, et meie pulma-aastapäevast on juba kuu möödas. Tunne on küll selline nagu oleksime alles eelmisel nädalal nautinud oma minipuhkust nii hotellis lebotades, väljas süües, privaatsaunas mõnuledes, kaltsukaid külastades ja ehituspoodi kammides. Ausalt, viimased tegevused olid samuti puhas nauding, sest argipäevadel ei saa sedasi rahulikult lasteta ringi kolada. Aga las need kaltsukad ja ehituspoed olla praegu teisejärgulised.

Ma lugesin enne Arensburgi minekut nende kohta jäetud tagasisidet Hotelliveebis ja arvasin juba eos, et ma ei pea pettuma, sest tagasiside oli lihtsalt nii hea. Ja ei pidanudki pettuma!

Me valisime toa hotelli ajaloolises osas, sest sealne interjöör on rohkem meie maitse järgi ja me jäime valikuga rahule. Tuba oli väike ja armas, just selline, mis meiesuguste uruloomade jaoks mõnusa turvatunde loob. Lisaks ootas meid seal üllatus, millest ma küll juba kirjutasin, aga topelt ei kärise. Nimelt tahtis mu ema meile üllatuseks vahuveini tuppa saata ja hotell tegigi seda, aga keeldus emalt tasu vastu võtmast.

Toas oli kõik ideaalne, kui mitte arvestada paari plekki tugitooli peal, aga vannituba üllatas mind küll veidi. Soliidse ja romantilise sisekujundusega toa kõrval mõjus üleni lõheroosa plaaditud vannituba… odavana. Mitte, et meile odav ei sobi, aga lihtsalt toa ja vannitoa siseviimistlused olid nagu öö ja päev.

Vannis ma siiski ära käisin, aga elamus see ei olnud, sest valida oli kas pea kottpimeda vannitoa või kriiskavalt valge vahel ja meeleolu loomiseks ei sobinud kumbki. Ma ligunesingi siis niisama äärmiselt hästi valgustatud vannitoas ja jõllitasin kõige ebaprofessionaalsemat paigaldatud silikooni, mis juba kohati hallitas. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma sain isegi esimesel korral silikoonimisega palju paremini hakkama.

Ühesõnaga vanniskäik ei olnud päris nii mõnus, kui ootasin. Pärast küll mõtlesin, et ostan poest lõhnaküünla ja vannisoola ning lähen teise katsega kindla peale välja, kuid teist korda enam vanni ei jõudnud. Polnud lihtsalt aega. Aga kes on minemas, siis soovitan igaks juhuks sellised pisiasjad kaasa võtta.

Igatahes see vannitoa asi nüüd nii suur miinus ei olnud, et oleks meie puhkust kuidagi negatiivselt mõjutanud ja iga kell ööbiksime seal uuesti. Mitte siis otseselt vannitoas, aga Arensburg spaahotellis küll.

Pärast vannis ligunemist läksime Ristorante la Perlasse sööma, saime seal hästi armsa kahese laua ning tegime oma elu suurima restoraniarve. Sõime esimest korda sinimerekarpe ja võtsime kõrvale pokaali valget veini, esimene meeldis väga, teine pole ikka minu jaoks, aga veidi pidulikuma meeleolu loomisele aitas kaasa küll.

Järgmisel päeval enam pidulikkust taga ei ajanud ning kinnitasime keha Mosaiigis ja Mõnusas Villemis. Viimane oli pubi nagu pubi ikka, aga Mosaiik üllatas väga hea ja soodsa päevapraega, mille seenekaste oli nii hea, et isegi seenevihkajast Härra kraapis leivatükiga viimsegi kastmetilgakese taldrikult ära. Aga kui ta oleks enne tellimist teadnud, et kaste on tehtud seentega, siis oleks kohe nina krimpsutanud ja midagi muud valinud. Nii et au ja kiitus kokale!

Kui me hotelli ümbruses jalutasime, siis mind ajas muigama see, et küsisin enne minekut soovitusi, kuhu sööma minna. Igas teises hoones oli kohvik või restoran, nii et söögikohti seal taga otsima ei pea ning nälga ei jää.

Hotellis me sõime ainult hommikust ja see oli kindlasti üks parimaid kogemusi. Muide, ka hommikusöök toas tuli hotelli poolt kingituseks, mis oli veel üks armas žest nende poolt. Me ise tellisime hommikusöögi tuppa, kuid arvel see ei kajastunud ja öeldi, et ei peagi kajastuma.

Enda arvates tegime nimekirjast üsna tagasihoidliku valiku, aga kogused olid siiski nii suured, et läksime veidi liiale ega jõudnud kõike ära süüa, kuigi püüdsime viisakusest seda teha. Järgmine kord teame, et piisab poole vähemast.

Teisel hommikul sõime lounges pannkooke ja jõime kohvi.

Ühtegi protseduuri me ei võtnud, sest kõik oli juba ära broneeritud. Lahkumispäeval oleksime väljaregistreerimise ajal massaaži saanud, aga selle jätsime vahele. Privaatsauna siiski saime ja sellega jäime väga rahule.

Veetsime seal lõõgastava tunnikese leilisaunas, aurusaunas ja mullibasseinis ning kella kuueks tuppa jõudes olime nii lõõgastunud, et välja sööma minemine oli väljakutse. Me muidugi võtsime selle väljakutse vastu, sest ega iga päev ei saa sedasi kahekesi aega veeta.

Õhtul avastasime, et hotelli juurest edasi minnes oli Kuressaare linnus kohe nina all, aga meie olime kahel päeval jalutanud kesklinna poole tagasi ja magasime seetõttu jalutuskäigu linnuses maha. Pimedas ka ei tahtnud kaugele minna ja pealegi hakkas juba külm.

Läksime hoopis varakult hotelli tagasi ja lihtsalt näksisime linade vahel teleri ees head ja paremat. Ideaalne puhkus!

Hiljuti Härra ütles, et kui ta saaks aega tagasi keerata, siis ta läheks uuesti Arensburgi, aga võib-olla võiks hoopis aega edasi keerata hetkeni, mil taas sinna läheme, kohvris küünlad ja vannisool.