abielu

Kaugsuhte kolm faasi

~ Liivi ~ 14 Comments

Kuulasin Vikerraadio kevadist peresaadet, kus kaks pereterapeuti rääkisid sellest, kuidas partneri kaugel tööl käimine mõjutab suhteid ja milline on taoliselt teenitud raha hind. Nad rääkisid üleüldiselt sellisest peremudelist, kuid kõige rohkem tõid näiteid elu kohta, kus mees käib Soomes tööl ning kokkuvõttes ütlesid, et varem või hiljem lõpeb selline elu pere lagunemisega.

Olgu, päris nii nad ei öelnud, aga kuulajana ma seda välja lugesin, sest kumbki ei maininud poole sõnagagi, et mõnes peres võib taoline mudel toimida (välja arvatud juhul, kui mees käitub kodus kui külaline). Ilmselt seetõttu, et sellised pered nende jutule ei jõua, kuid nad on siiski olemas.

Mu ristiema on vist terve elu olnud visiitabielus, vähemalt ma ei ole kuulnud, et kunagi oleks olnud midagi teisiti ja nii kaua, kui mina mäletan, on üks elanud Lõuna-Eestis ja teine käinud tööl Põhja-Eestis. Minu mälu ulatub 25 aasta tagusesse aega, kuid abielus on nad olnud umbes kaks korda sama kaua ja seda mitte ainult paberil. Kas pole irooniline, kuidas paljud ütlevad, et selline suhe pole mingi suhe, aga vähesed paarid on sama kaua koos?

Minnes tagasi saate juurde, siis ma kuulasin seda isegi kaks korda, et teha kuuldust lühike kokkuvõte ja võrrelda seda meie kogemusega. Me oleme olnud 16 aastat vahelduva eduga kaugsuhtes (sellest esimese poole oli Silver üle Eesti töölähetustes ja teise poole on ta töötanud Soomes), mistõttu saate teema “Kui kallim käib kaugel tööl” kõnetas mind, aga ma ei ütleks, et selle sisu oleks kõnelenud meist.

Esimene faas

Kui võetakse vastu otsus, et üks pool läheb kaugele tööle, on kõik rahul ja ootusärevad, sest teatakse, et edaspidi läheb elu paremaks, mis ongi peamine eesmärk.

Silver läks majanduslanguse järel Soome tööle seetõttu, et arved saaksid makstud ja see eesmärk sai täidetud. Ootusärevust ei olnud ja elu paremaks ei muutunud, kuid halvema hoidis see ära. Või siis ei hoidnud ka, sest peagi pidime majast loobuma, ent seda ainult seetõttu, et buumi ajal ostetud korterit ei saanud müüa, kuid kahest kodulaenust ja Soome üürist ei käinud jõud enam hästi üle.

Samas on tegu emotsionaalse ajaga, raske on jätta head aega, sellega kaasnevad kallistused ja pisarad ning eraldi olles igatsetakse teineteist. Telefonikõned on pikad, omavahel suheldakse palju ning esialgu võidakse muutuda isegi lähedasemaks.

Meil on endiselt raske head aega jätta, alati on mõlemal silmad märjad ja esimese kõne teeme juba siis, kui Silver on veel Eesti poole peal. Me räägime peaaegu iga päev tunni kuni kaks, mõnikord harva vähem või isegi rohkem ning me väga igatseme teineteist.

Igatsusega aitab toime tulla kokkulepitud ajalimiit, millest kauem ei plaanita eemal töötada, kuid sageli läheb teisiti. Kui suhtesse astutakse nii, et üks pool juba käib kaugel, siis teine enamasti eeldab, et tegu on ajutise lahendusega ja jääb ootama, millal eemalolija paikseks jääb, aga viimasel ei pruugi sellist mõtetki olla. Siit hakatakse liikuma vaikselt teise faasi…

Silveril oli töö enne mind, ma ei eeldanud, et see on ajutine, lohutasin end hoopis mõttega, et keegi peab olema ka teetöölise naine ja kui see ei ole mina, siis on seda keegi teine, kuid kedagi teist oleks olnud Silveri kõrval valus näha. Soomes töötava teetöölise naine on olnud isegi kergem olla, seega mingist ajalimiidist ma lohutust pole otsinud.

Teine faas

Kojujääjale tulevad appi teised pereliikmed, kes saavad pereelust rohkem osa kui eemal töötav partner. Kodus rollid muutuvad, vanim laps võtab üle perepea koha, noorim laps võtab ära koha voodis. Kui mees tuleb koju, siis on kõik segaduses – teised pereliikmed, kes jäävad taas kõrvale; lapsed, kes peavad isale tema kohad tagasi andma; naine, kes on olnud kapteni rollis ega saa seda enam olla. Muutused puudutavat suurt pereringi ja tekivad pinged, armukadedus.

Mul on väga harva keegi abis käinud, me pereliikmed ei käi meil isegi niisama külas, nii et sellist asja ei ole, et laiem perering saab meie argielust rohkem osa kui Silver. Kui teda pole, siis maal käime tõesti tavapärasest sagedamini, kuid seal saame meie pigem teiste elust osa, mitte vastupidi. Kokkuvõttes pole Silveri eemal töötamine laiemat pereringi kuigi palju puudutanud, ei ole olnud pingeid ega armukadest.

Lastest ei ole keegi võtnud perepea rolli üle, keegi neist pole ehk veel sellises vanuses. Minu kõrval magatakse küll, kuid kõigile on selge, et seda lõbu ei esine, kui Silver on kodus. Keegi pole segaduses, mina samuti mitte, sest Silver on kapten ka siis, kui ta on eemal ja mina olen tüürimees. Laeva juhtimisega meil probleeme ei ole, mahume ka samal ajal sillale.

Tekib harjumine, meest hakkab ootama kodus pikk nimekiri tegemata töid, ajasurve kõikjale jõudmiseks (kodu, vanemad, sõbrad, hobid) on suur, tekivad tülid…

Mõnikord ootab Silverit üks või teine tegemata töö ning vanemaid külastab ta ka (koos meiega), aga ei enamat – kui ta on kodus, siis ta on ainult meie päralt, seda ka talviti, kui ta puhkab mitu kuud järjest.

Kui mees tuleb koju, siis teda ei võeta enam avasüli vastu, lapsed ei jookse rõõmsalt kallistama ning naine on jahe. Viimast on meestel raske taluda, sest neil on ebareaalne ootus kirglikule vastuvõtule, kus pikema jututa minnakse magamistuppa. Reaalsuses ei tule naine ukselegi vastu, vaid vaatab oma filmi lõpuni või valmistub juba sõbrannadega välja minema, sest kui mees on kodus, siis on tema kord puhata. Mehe ja naise vaheline lähedus kaob, seda hakatakse otsima mujalt.

Kuna reeglina jõuab Silver koju laste uneajal, siis me läheme küll pikema jututa magamistuppa ja taaskohtumine on kirglik. Sellist magusat ärevust ja liblikaid täis kirge talvise argielu juures ei ole, kuid pikemate lahusolekute järel on alati tunne, nagu me oleks värskelt armunud. Minu jaoks on see kaugsuhte juures suurim pluss, mitte ebareaalne ootus.

Laupäeva hommik neljatunnise ööune järel…

Laste poolt on samuti palju rõõmu ja elevust, kui nad avastavad hommikul, et issi on kodus. Selline üllatus on neid oodanud kümneid ja kümneid kordi, kuid see on nende jaoks endiselt üllatus, millega kaasnevad aeg-ajalt rõõmupisaradki. Kui Silver on kodus, siis on lastel issi ees ja taga, mina muutun teisejärguliseks.

Samamoodi muutuvad minu sõbrannad teisejärguliseks, nad praktiliselt ei näegi mind Silveri kodusoleku ajal. Tõsi, olen kehv sõber.

Mees ja naine ei räägi omavahel sellest, mis nende sees toimub, elatakse ema ja isa rollis ega üritata lähedust taastada, teineteist ei mõisteta. Kumbki ei räägi oma armastuse keelest ega tea, millised on partneri ootused. Mõlemad on pettunud uue elukorraldusega kaasnevas, tekib allasurutud viha, mida ei taheta teisele poolele välja näidata. Mees hakkab eemal olles otsima lohutust alkoholist ja ta jätkab igaõhtust õllejoomist ka kodus, mis tekitab veel rohkem pingeid. Elukorraldust pole aga lihtne endiseks muuta, sest headest tingimustest ei taheta loobuda ning edasi lastakse asjadel minna kolmandasse faasi…

Me räägime Silveriga väga palju sellest, mis meie sees toimub. Ma räägin talle 100% avatult igast oma tundest, murest, mõttest, soovist, ootusest ja küsin vastu, mida tema tunneb või mõtleb või minult ootab. Kui me ka oleme pingelistel aegadel plahvatanud, siis oleme emotsioonide lahtudes rääkinud sellest, mis tegelikult ühe või teise nii kaugele viis ja reeglina pole olnud asi meie suhtes, vaid olmemuredes.

Meil on praegugi stressitekitavaid olmemuresid, aga me oleme nende keskel teineteise suurimad tugisambad. Silver ei ole alkoholist lohutust leidnud, tal ei ole igaõhtust õllejoomise kommet ei Soomes ega siin. Üldse tarbib ta vähe alkoholi, seda nii koguste kui sageduse poolest, mõnikord ta mekib midagi paar korda kuus, mõnikord korra paari kuu jooksul või harvem. Minu jaoks pole see probleem olnud, kuidas saakski, kui ise mekin umbes sama sagedusega.

Kolmas faas

Mehe ja naise vahel tekib võimuvõitlus, mõlemad tahavad olla kapteni rollis. Mees ei tunne end enam peremehena, vaid külalisena, sest ta ei tea, mida ta kodus teha tohib ja mida mitte. Ta tunneb, et annab endast kõik ära, aga vastu ei saa midagi. Ta ei saa isegi aru, miks ta üldse kodus käib, kui seal seal ei ole muud kui tülid naisega ja vastu haukuvad lapsed. Naine tunneb samal ajal, et mees käib kodus ainult segamas, mistõttu ta ootab tema lahkumist.

Terapeut, kelle mees töötas viis aastat teises linnas ja käis kodus ainult nädalavahetustel, tõi näite enda kogemusest, kuidas ta igal reedel ootas meest koju, aga pühapäeval ootas, millal ta juba ära läheb. Lõpuks tuli mees jäädavalt tagasi ja ühine elurütm taastus.

Me ei tüliste teineteisega, mõnikord ainult vaidleme veidi või laseme pingelisel ajal pisut auru välja, kuid need on lühikesed hetked, mis ei jäta okast hinge. Lapsed hauguvad küll vahel vastu, meil on ikkagi kaks eelteismelist kodus, ent nende tujutsemiste pärast ei ole Silver kordagi mõelnud, et mis mõttega ta kodus käib. Mina aga ei oota tema lahkumist, ka siis mitte, kui oleme terve talve hommikust õhtuni koos olnud.

Naine tunneb sisimas viha, et teda on pandud kapteni rolli. Ta tahab näha mehes kaptenit, et ta saaks talle alt üles vaadata. Naine vajab turvatunnet, et armastada oma meest ja saada temaga lapsi, kuid ta ei tunne end enam turvaliselt. Viha kasvab ning aina enam leitakse lähedust ja mõistmist mujalt.

Ma olen mõnikord harva vihane, kui kodus tekib probleem, mille lahendamisega saaks Silver paremini hakkama. Ma ei ole olnud vihane tema peale, vaid selle peale, et näiteks igasugused autojamad tekivad just siis, kui Silver on ära. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole tegelikult ammu vihane olnud, ilmselt olen harjunud neid jamasid ise lahendama. Pigem on Silver see, kes elab raskelt üle teadmist, et ta ei saa mind “meestetöödes” aidata.

Ma näen Silveris kaptenit, ma saan talle alt üles vaadata ja ma tunnen end tema kõrval turvaliselt ka siis, kui ta on kaugel. Ma tõesti armastan, hindan ja imetlen Silverit ning ma loodan südamest, et lapsed on tulevikus tema moodi, mitte minusse.

Kolmandas faasis jõutaksegi lõpuks nii kaugele, et kõrvalsuhted tulevad välja ning lahkuminek muutub aktuaalseks. Tavaliselt on siis mees see, kes ärkab ja soovib suhet päästa, mistõttu tuleb ta koju tagasi, kuid naise jaoks on siis sageli juba hilja, ta ei suuda enam kooseluga harjuda.

Kokkuvõttes on pere eesmärgid üllad, kuid ei osata näha, millised ohverdused ja pinged uue eluga kaasa tulevad ning kui raske on hiljem endist olukorda taastada.

Mul ei ole siin midagi võrrelda, me oleme ikkagi alles esimeses faasis… Nali! Me ei ole mingisuguses faasis, vaid koos nii hea kui halvas. Me arutasime Silveriga saates räägitu üle ja jõudsime selleni, et tegu ei pruugi olla üldse faasidega, mis käivad kaugsuhtega kaasas. Pigem käivad need inimestega kaasas – kes ütleb, et kaugsuhte ajal lahku läinud paarid oleksid tavapärase elukorralduse juures kokku jäänud? Siis oleksid ehk teised mured ületamatuks muutunud, näiteks rahaprobleemid või lapse sünd või hoopis kõrvalsuhe, milleni viisid esimesed kaks muret…

Meil on muidugi hea rääkida, sest me pole kõik need 16 aastat päris nii elanud, et kohtume vaid korra kuus ja pikemalt saame Silveri puhkuse ajal koos olla. Meil on igal aastal olnud ühised talved, enamikel nendest on Silver küll täiskohaga töötanud, aga õhtuti siiski koju jõudnud. Samuti olen mina viimased seitse hooaega olnud keskmiselt kaks kuud aastas Soomes. Me oleme kindlasti saanud rohkem koos olla kui paljud teised sarnased pered ja see on ehk abiks olnud, kuid ma usun, et midagi ei oleks praegu teisiti ka siis, kui me oleksime saanud vähem koos olla. Ainult igatsus oleks veel suurem.

Kuigi ma tahaksin, et Silver oleks iga päev meiega, pean tõdema, et mulle meeldib tunda magusvalusat igatsust ja kogeda endiselt liblikaid. Ma kahtlen, et viimased lendaksid veel ringi, kui me oleksime 16 aastat igapäevaselt koos olnud, aga mine tea…

Igatahes, saade oli huvitav, kuid samastuda me ei saanud. Õnneks! Saime vaid kaasa mõelda ja puudutada üksikuid kaugsuhte valukohti, mida siiani puudutanud ei olnud. Meil need kohad valu ei teinud, nii et kõik on endiselt hästi – ei ole Silver vaikselt kolmandasse faasi jõudnud, kui mina endiselt esimeses elan…

Loodan, et ka keegi teist ei tundnud end Vikerraadios käsitletud teemas ära, aga kui nii juhtus, siis kuulake saadet koos partneriga ja avage end teineteisele ning olge iseenda paarinõustajad. Ma tean, et paljudel on tühja koha pealt raske enda sees toimuvast rääkida, mistõttu usun, et Peresaade võiks oma erinevate teemadega abiks olla – kuulake koos saadet ja siis kuulake teineteist… (Lisasin lingi otsingule, kus on nimekiri käsitletud teemadest, ehk mõni pealkiri kõnetab.)

PS! Igaks juhuks ütlen, et ma ei tee siin praegu Vikerraadioga koostööd. Ma jõudsin kõnealuse Peresaateni läbi Perekooli ning tahtsin lihtsalt Soomes töötava mehe naisena sõna sekka öelda.

Hea et lahku ei läinud ehk jõulud 2019

~ Liivi ~ 9 Comments
Idülliline perepilt, mille saamiseks tuli teha kurja häält…

Jõululaupäeva hommikul hakkas tööle ootamatu äratuskell, mille valju sahina sees kõlasid põrkavad ja veerevad helid… “Kuuuuusk!” hüüdsin veel pooleldi magades. Silver võpatas minu hüüatuse peale üles ja hakkas kuuske justkui voodist otsima, ise samal ajal midagi ehmunud häälega korrates. Mida, ei mäleta me kumbki, sest järgmisel hetkel olime juba elutoas ja tegelesime pikali kukkunud kuusega.

Kuusemunad, osad katkised, olid mööda tuba laiali ja põrandal lainetas okkaid täis vesi. Kedagi kuuse lähedal näha ei olnud, aga märjad käpajäljed jooksid üle tumba aknalauale ruloo taha peitu, nii et tõenäoliselt oli seal kellegi kuri käpp mängus. Puu ise on muidugi samuti kehvake, selle tüvi lookleb ja üks külg on paljas, mistõttu on raskus ebaühtlaselt jaotunud, nii et piisaski vaid õrnast kuusemuna sikutamisest, et kogu kupatus pikali vajuks.

Sama juhtus Silveri ja Teise möllamishoo ajal, aga siis jõudis Silver kuuse poole kukkumise pealt kinni püüda ja saime selle kuidagi poolviltu kuusejala sisse tagasi. Kuusejalg ise oli ka kehv, nii et pärast esimest kukkumist varusime järgmisele aastale mõeldes uue jala ja jõululaupäeva hommikul avanes võimalus see käiku lasta.

Silver hakkaski uut kuusejalga kokku panema, mina hakkasin põrandat kuivatama ja lärmi peale ärganud Teine hoidis kuuske püsi. Läksin närvi, sest vett oli palju (oli Silveril vaja õhtul see kuusejalg täis valada?!) ja Silver läks närvi, sest uus kuusejalg tundus talle mõttetu saast (see ajas mind veel rohkem närvi, sest ma valisin selle).

Kui ma sain põranda kuivaks ja Silver jala kokku, siis ta võttis Teiselt kuuse ning ma küürutasin kuuse all, et see jala sisse korralikult kinni kruvida. Silver surus kuuse pikalt mõtlemata keskele ora otsa kinni, kuigi me nägime esimesel korral omajagu vaeva, et tüvi poolviltu jala sisse saada, sest ainult nii nägi kuusk sirge välja. Kuna nüüd läks tüvi sirgelt jala sisse, oli puu vasakule küljele viltu ja ettepoole kaldus. Mul oli suva, aga Silverit ajas vildakas kuusk vihale…

Ma hakkasin terveid kuusemunasid tagasi riputama, tema hakkas põrandat pühkima ja samal ajal muudkui kobises erinevatel teemadel, aga iga lause mõte oli sama: kuusk on pask ja kuusejalg on pask. Tavaliselt on see minu roll ja mind ärritas, et tema sedasi käituma hakkas, nii et pööritasin veidi silmi ja küsisin, mis tal viga on. Võimalik, et mõtlesin veel valjult otsa: “Püha jumal, kuidas sa täna hädaldada võid, ei jaksa seda kuulata, nagu mingi eit!” Silver ei jäänud võlgu ja ütles, et tal on minust täiega kopp ees. Võtsin selle peale oma seitse asja ja läksin vannituppa, et end riidesse panna, sest antud olukorras ma ei tahtnud enam tema ees pesu väel olla.

See polnud esimene kord, kui ta mulle nii ütles. Kuulsin sama neli aastat tagasi aastavahetusel ja sellele järgnenud jaanipäeval, nii et ainult jõulud olidki veel puudu. Hetkeks oli tunne, et hakkan seda juba uskuma, nii et võtsin vannitoas vähe rohkem aega ja tegin kõik hommikuprotseduurid ära, kuni silmad kuivasid.

Samal ajal tegi Silver elutoa korda ja üritas kuuske paremini sättida, et see uuesti pikali ei vajuks, sest see oli tõesti kahtlase nurga all. Elutuppa jõudes pakkusin, et võtame kuuse jala seest välja ning teeme uuesti ja paremini (nii, nagu ma alguses tahtsin teha), aga Silver oli kindel, et uue jala sisse ei saa tüve kuidagi poolviltu kinnitada. Proovida siiski võis, ainult et andis kuuske jala seest kätte saada… Kui see lõpuks õnnestus, palusin Silveril kuuske sirgelt püsti hoida ja hoolitsesin selle eest, et selle tüvi poolviltu jala sisse läheks ning sinna kinni jääks. Läks ja jäi (mille peale tahtsin öelda, et ma ju ütlesin, aga ma ei teinud seda), nii et saime voodisse tagasi minna.

Silveril ei tulnud enam und, kell oli ikkagi juba seitse ja olime selleks ajaks üle tunni üleval olnud. Minul ei tulnud und, sest Silveril oli minust kopp ees… Seedisin seda paar tundi ja küsisin Silverilt, kas ta tahab jõulukingiks vabadust. Ei tahtnud. Ta isegi ei mäletanud, et tal varahommikul minust kopp ees oli, tema jaoks oli tegu mõlemapoolse hetkelise ülekeemisega ja ta unustas selle kohe. Mina ei unusta kunagi, ma kaevan sellistes olukordades kõik vanad asjad ka üles ja praen end oma südamevalu mahlas.

Ma ei tea, miks ma seda teen, kui ma tegelikult tean, et ma olen viimane inimene maamunal, kellest Silveril kopp ees on. Mulle ilmselt meeldib, kui ta minu südamevalu peale seda igal moel kinnitab.

Silver kinnitamas, et tal pole minust kopp ees

Lahku me seega ei läinud, hoopis rääkisime hommikusest vahejuhtumist ja tõdesime, et mõlemad olime ärritunud eelkõige lühikesele ööunele järgnenud ebameeldivast äratusest ja Silver omakorda veel teadmisest, et tema pere tuleb jõulusöömaajaks meile. Minu jaoks ei olnud see stress, pigem isegi tore vaheldus, sest kunagi varem polnud jõulud meil olnud ja pealegi käisid pooled Silveri pereliikmed meie korteris viimati oma 10 aastat tagasi, nii et oli viimane aeg ise võõrustaja rollis olla. Samuti meeldis mulle mõte, et lapsed saavad jõuludest mõned sellised mälestused nagu on minul lapsepõlvest: kraamimine, pikk laud, toidulõhna täis tuba, külaliste ootamine, kinkide vahetamine, poole ööni üleval olemine, hommikune segadus ja nii edasi.

Jõulauad 17-le ehk kõik ei mahtunud ühe taha ära

Silver stressas asjata, saime ilusti õigeks ajaks valmis, mahtusime kõik kenasti ära ja olemine oli mõnusalt hubane. Õhtu oli tõesti tore ja kõige ägedamaks jõulukingiks osutus uudis, et suguvõsa kasvab uue pisikese liikme võrra, kes teeb Silverist vanaonu. Vanaonu!

Nali, mind tegelikult ei tõmba vanemad mehed (meil ei ole suurt vanusevahet, Silveril aga vendade ja õega on, mistõttu sai ta onuks juba seitsmeaastaselt), lihtsalt lõbus on olla vanaonuga abielus.

Minnes nüüd jõuludega edasi, siis esimese jõulupüha veetsime minu vanemate juures ja võtsime sinna kaasa eelmisel õhtul alles jäänud söögi. Naersime küll, et need on säästujõulud, aga kasu oli siiski mõlemapoolne – meil ei läinud toit vanaks ja ema ei pidanud terve päeva vaaritama.

Teel maale / Kui statiivil on üks tähtis kruvi kadunud / Kingiralli

Tänavu tõi jõuluvana lastele just need (vanemate silmis kohati tarbetud) mänguasjad, mida nad väga soovisid, mistõttu olid nad kinke avades eriti õnnelikud. Rõõm oli näha kõrvalt laste rõõmu! Ka külalised tõid lastele kuuse alla väikesed pakikesed, samuti ootasid neid kingitused minu vanemate juures, Neljandal jäi õhku vaid küsimus, miks emme ja issi neile kinke ei teinud…

Mul on kombeks igal aastal lapsi perepiltide tegemisega piinata, pärast on neid pilte ikkagi tore vaadata. Teha neid tore ei ole, sest lapsed ei viitsi vaeva näha ning nad torisevad, sahmivad, teevad piltidel nägusid, kaklevad omavahel ja nii edasi. Ma ei ole üldse kannatlik inimene, nii et selliste piltide taga on sageli paar minu kurja käratust. Ütlen seda, et piltide põhjal ei jääks muljet, et need on kergelt sündinud, kuid kõige tavalisem idüll on neis siiski olemas. Suure pere argielu idüll.

Järgmise pildi juures kahtlesin pikalt, kas jagan seda või mitte, sest Esimese käežest mulle väga ei istu, aga samal ajal iseloomustab see pilt meid täitsa hästi.

Aus perepilt

Mis siis veel. Viimase jõulupüha veetsime kodus vedeledes, eile käisime minu venna 30. sünnipäeva puhul kahes põgenemistoas ja täna läheme 12. pulma-aastapäeva puhul ehk kinno või oleme lihtsalt niisama kahekesi kodus, see on ka mõnus vaheldus. Seekord kuskile spaasse ega mujale ei lähe, see lihtsalt ei mahtunud enam eelarvesse. Pole eriti tuju ka minna, aga seda võib-olla tolle eelarve pärast… Meeleolud on meil muidu ikka head ja igav pole meil kunagi, nii et pole üldse halb olla kahekesi koduseinte vahel.

Mina täna filmis nähtud jõulukuuse peale: “Nii ilus tihe kuusk, aga me ilmselt ei raatsi ka järgmisel aastal sellist osta, vaid toome taas metsast ühe äbariku.”
Silver: “Palju need kuused ikka maksavad!”
Mina: “Noh, alla 30 euro vist küll sellist ei saa…”
Silver: “On see siis palju maksta, kui tänavu oleksime selle äbariku pärast peaaegu lahutanud?”

Meie huumor, tegelikult polnud asi üldse nii hull.

Pohhuismi käsiraamat

~ Liivi ~ 35 Comments

Pole vist kedagi, kes vähemalt poleks kuulnud raamatust “Kes see Mallukas veel on?”, raamatu ilmumisest ja esitlustest on ajakirjanduses ikkagi omajagu juttu olnud ning raamat ise oli vahepeal nii Rahvaraamatus kui ka Apollos nädala enimmüüdud teos.

Raamatul on hea pealkiri, kas pole? Ma küll raamatust kirjutavate artiklite kommentaare ei lugenud, aga kujutan ette, kuidas enam ei küsinud keegi, kes see Mallukas veel on. Kuidas sa küsid seda, kui see küsimus on juba suurelt välja hõigatud ning vastuse saamisest tuleb 280 lehekülge raamatut läbi lugeda?!

Mulle saatis Mallukas raamatu kingituseks, küllap leidis, et veidi rohkem pohhuismi kuluks ka minu halli argiellu ära. Ei vaidle vastu. Päris kõigega ma aga ei nõus ka ei ole, näiteks keeruliste suhete peatükiga. Sellega olen muidugi laias laastus nõus, et suhe ei peaks olema kui takistusrada, mille läbimine nõuab suuri pingutusi, aga kui elu ise on paras takistusrada ja see mõjutab suhet, siis selle raja koos läbimiseks tuleb pingutada.

Me oleme käinud Silveriga sügavates aukudes ära, seda nii erinevatel aegadel kui ka paralleelselt ja ma kinnitan, et koos on heas palju kergem olla kui halvas. Viimases olen ma öelnud asju, mida ma pole mõelnud ja kuulnud asju, mida Silver pole mõelnud. Me oleme tülitsenud, solvanud, karjunud, vabandanud, nutnud, andestanud, unustanud.

Meie abielus puudus vahepeal mitu aastat stabiilne harmoonia. Kui viimast oli, siis mitte kauaks. Kui see kadus, siis valusate sõnade saatel. Vahepeal oli meie elus kõike lihtsalt liiga palju (majanduslangus, sissetulekute vähenemine, lastega minu vanemate juurde 10m2 magamistuppa kolimine ja enda neljatoalise kodu välja üürimine, Silveri tööandja pankrott, järgmise tööandja poolt naha üle kõrvade tõmbamine, edasi töö, mille palk ei küündinud lubatuni ega katnud isegi igakuiseid kohustusi, pidevad rahamured, Silveri enesehinnangu langus ja loobumine, minu magamatus ja sünnitusjärgsed depressioonid, veel lapsi, maja ostmine, pikale veninud remont ja seejärel majast loobumine, sest väljaminekud kasvasid taas üle pea, aga buumi ajal ostetud korter hoidis meid endiselt vangis ja nii edasi ja nii edasi), selle sees jäi suhe üsna teisejärguliseks ning me olime teineteise jaoks sageli need inimesed, kelle peal saime end välja elada. Kui läks hästi, siis üks püüdis teist toetada, kui aga olime koos augus, siis olimegi koos augus, kummalgi polnud jaksu teist välja aidata.

Sellest kõigest koos välja tulemine nõudis pingutamist. See nõudis kaugemale nägemist. Me adusime, et me tülid said alguse olmemuredest, rahakriisist, magamatusest ja depressioonist, mitte ei olnud asi selles, et meie poleks enam teineteisele meeldinud. Meile lihtsalt ei meeldinud me elu ja me ei saanud selle muutmiseks midagi teha. Oli ikkagi aeg, kus meie maise vara väärtus oli mitmekümne tuhande euroga miinuses ja mingit väljapääsu sellest olukorrast ei olnud. Ma ei saanud isegi oma elu suure summa peale kindlustada, et siis kaks aastat hiljem enesetapp teha ja Silver võlaorjusest päästa. Jah, pidasin seda tol ajal heaks lahenduseks.

Tänaseks on nii sügavad augud minevik ja meie koos oleme veel tugevamad, aga kõik võiks olla teisiti, kui me poleks pingutanud, poleks andestanud.

Heh, viisingi teema sujuvalt meie peale ja kuigi üritasin teha lühidalt, kukkus välja ikkagi peatükk pingutamise käsiraamatust “Kes need kuus Sidrunit veel on?”. Tegelikult see pingutamise osa kehtibki laste kohta ka. Elu lastega ei ole täis ainult puhast armastust, oh ei, aga ma ei tõsta käsi üles ega astu mängust välja, sest mässamist ja kraaklemist on liiga palju. Ma pean mõnikord ikka kõvasti pingutama, et ma ei pingutaks liigselt oma häälepaelu ja peres säiliks mingigi kodurahu.

Minnes tagasi Malluka raamatu juurde, siis raamatu esimene pool oli täitsa põnev lugemine, see oli nagu väga pikk ja ladus blogipostitus lapsepõlvest, vanavanematest, armumistest, rumalustest ja kõigest muust elulisest.

Ma olen muidu tuim tükk, mind raamatud naljalt naerma ja nutma ei aja, aga papa osa juures läks mul silm märjaks küll, sest minul oli samuti maailma parim vanaisa. Tema surmast on möödas juba 19 aastat ja ka mina ei suuda temast siiani kirjutada ega rääkida nii, et ma nutma ei hakkaks. Aeg on seda sügavat haava siiski nii palju ravinud, et ma vähemalt suudan vanaisast rääkida, palju aastaid ei suutnud, sest ma poleks saanud läbi nutu sõnu suust.

Siiani on õhtuid, kus ma nutan end magama, mõnikord igatsusest, mõnikord kurbusest, sest mu peas ei kõla enam vanaisa hääl, kui ma meenutan laule, mida ta mulle laulis. “Tule ääres istun mina, õhus lendvad sädemed…”

Võite ühe korra arvata, kas ma nutsin praegu seda lühikest lõiku kirjutades…

Raamatu teine pool on esimesega võrdselt põnev ilmselt neile, kes soovivad rasestuda, on juba rasedad või mässavad beebidega. Minul on sellest perioodist palju aega möödas ja kõik beebimõtted on kadunud, nii et palju lehekülgi lasin lihtsalt silmadega üle. Mõnele kohale jäi pilk ikka pidama ka, näiteks lausele “võta vastu nii palju abi, kui pakutakse”.

Ma ei tea, mis teema sellega on, aga mitte keegi ei tormanud mulle ühegi lapse sünni järel oma abi pakkuma. Kui ma olin nelja väikese lapsega üksinda kodus, siis keegi isegi ei küsinud Kadrinast läbi sõites, kas mul poest on midagi vaja, kuigi selline väike asi oleks mu elu märkimisväärselt lihtsamaks teinud, sest ma pidin paki piima järel ka koos lastega käima, olid nad siis terved või haiged.

Kui Neljandal oli esimesel talvel periood, kus ta öösel üldse ei maganud ega lasknud ka kellelgi teisel magada, siis me olime Silveriga mõlemad nii konkreetselt läbi, et me lihtsalt plahvatasime ühel varahommikul teineteise peale. Ma ei mäleta, mida me teineteisele ette heitsime, aga Silver ei suutnud enam minuga samas ruumis olla ning läks paukuvate uste saatel õue värsket õhku hingama ja mina jäin tuppa koos Neljandaga nutma. Kui maha rahunesime, siis tõdesime, et me lihtsalt peame puhkama, me ei toimi sedasi, kui magame mõlemad 2-3 tundi ööpäevas. Helistasin siis vähe inimlikumal kellaajal emale ja palusin nuttes, et ta võtaks poisid üheks päevaks enda juurde ja laseks meil Silveriga päevasel ajal välja magada, aga tema oli nõus lapsed võtma alles kahe nädala pärast, sest siis pidi isa sanatooriumisse minema. (Nagu isa kodus olemine oleks takistuseks olnud.) Nii jäigi, pidime ise hakkama saama ja saime ka, aga seda magamatuse hinnaga.

Ma ei ütle, et meid üldse aidatud ei ole. Ikka on, eriti ajal, kui elasime minu vanemate juures ja ma laste kõrvalt erinevatel koolitustel käisin. Mul on lihtsalt eredalt meeles just see kord, kus me Silveriga mõlemad vajasime rahulikumat päeva, et taastuda nii magamatusest kui ka varahommikusest tülist. See oli ka ainus kord, kus ma nuttes abi palusin ja hiljem end vaid alandatuna tundsin, nii et rohkem seda ei juhtunud.

Ma ei heida siin praegu kellelegi midagi ette, ega ma ise ka pole tõtanud õele abi pakkuma, kuigi kujutan ette, et temalgi pole olnud kolme väikesega kerge. Kõigil on lihtsalt oma elud ja ma ei oodanudki kunagi, et keegi tuleks mulle koju süüa tegema või viiks beebi jalutama ja laseks mul samal ajal magada. Minu jaoks oli enda kondiauru najal tegutsemine nii loomulik, et ma poleks Esimese ajal pakutavat abi üldse vastugi võtnud. Neljanda ajal olid lood juba teised, aga selleks ajaks oli meil lapsi nii palju, et vanaemad ei tahtnud neid hästi vastu võtta.

Lapsed on elu õied, siduge nad kimpu ja viige vanaemale!

Muidu mulle väga meeldis peatükk “Iga ema lemmiktoit – teine ema?”. Ma olen juba ammu läbi blogi aru saanud, et Malluka empaatiavõime teiste emade suhtes on kõvasti kasvanud, mitte ainult teiste emade, vaid üleüldse teiste inimeste suhtes.

Enne mõtte jätkamist kommenteeriksin enda poolt lõiku, milles oli tsiteeritud naisi, kes leidsid, et rinnapiim ei saa ära kaduda, see on võimatu. Kinnitan enda poolt, et kõik on võimalik. Ma ikkagi söötsin Esimest viimased 4 kuud ainult ühe rinnaga, kuna teisest kadus piim ära. See ei olnud kõige toredam aeg, sest oli suvi ja mu vasak rind oli paremast kaks korvi väiksem, see vahe torkas sedasi silma, et kuulsin paarilt emalt, kuidas nemad minu asemel lõpetaks üldse rinnaga toitmise ära. Järgmiste lastega olin targem ja andsin neile vasakut rinda kaks korda sagedamini, aga ikkagi oli selle tootlikkus väiksem võrreldes parema rinnaga, millega oleksin saanud mitu beebit ära toita. Seega ei toimi erinevalt mitte ainult naiste kehad, vaid ka ühe naise kaks rinda.

Jätkates nüüd Malluka empaatiavõimega, siis sattusin Malluka blogisse esimest korda, kui ta kirjutas hitleremmedest. See postitus ärritas mind, sest minu jaoks oli see üleolevalt mõnitav, ei olnud ma sel ajal ikkagi ei Perekooli ega blogidesse sattunud, nii et selline terav tekst mõjus veidi šokeerivalt. Pärast seda hakkasin üle päeva nägema, kuidas keegi mõnda Malluka postitust jagas, aga ma ei avanud neid ega saanud üldse tema fenomenist aru.

Seda ma enam ei mäleta, kuidas ma ise Malluka blogi regulaarselt lugema hakkasin, aga mäletan, et olen veel palju kordi tema postituste peale ärritunud või end puudutatuna tundnud. Mul täpne sõnastus meeles ei ole, kuid tean, et võtsin hinge selle, kuidas ta kirjutas, et ta ei mõista, mida teised emad valesti teevad, et nende lapsed nutavad, tema omad küll ei nuta, millest ta järeldas, et ta on hea ema. Mina omakorda järeldas, et olen halb ema, sest minu lapsed on kõik beebieas väga palju nutnud ja mind paar tuhat ööd (absoluutselt ei liialda praegu) magamata hoidnud.

Mind ilmselt riivasidki kõige enam taolised hinnangud, seda ka siis, kui need olid huumoriga kirja pandud. Jätsin sel ajal Malluka blogisse korduvalt kriitilisi kommentaare tema üleoleva suhtumise pärast ja vähemalt korra jätsin ka dramaatiliselt hüvasti, sest ma lihtsalt ei suutnud enam tema must-valget mõttemaailma lugeda. (Lausa mitu päeva ei suutnud.) Võib-olla ma võimendasin kõike enda jaoks üle, olin siis ikkagi veel väga magamata ja masenduses, aga selles ma siiski ei kahtle, et Mallukale on igal aastal lapse saamine hästi mõjunud – hinnanguid on aina vähemaks jäänud, empaatiavõime aga kõvasti kasvanud.

Raamatus ongi ainult see empaatiline Mallukas, kellele olen viimastel aastatel kaasa elanud ja kelle elufilosoofia mulle meeldib. Kui ma oleksin aastaid tagasi hitleremmede postituse asemel lugenud raamatut “Kes see Mallukas veel on?”, siis oleks Mallukas mulle esimesest peatükist alates meeldinud, kuid mul oleks tema paremaks inimeseks kasvamine nägemata jäänud. See kõlas praegu väga vanaemalikult… Lihtsalt, ma olen alati pigem lumehelbeke olnud ja minu jaoks oli masendav, kui pohhui oli Mallukal teistest inimestest, nii et mulle kindlasti meeldib palju rohkem see Mallukas, kellel on pohhui pigem teiste arvamusest.

Mulle väga meeldis lugeda ka seda, millisena näevad Mallukat inimesed tema ümber, nende hulgas ka tema lasteaiakasvataja. Tuleb välja, et Mallukas on pisikesest peale unustamatu tegelane olnud!

Mina näen Mallukas samuti pigem seda inimest, keda näevad tema sõbrad, samas tean, et mõned näevad temas rohkem koolikiusajat. Mulle tundub, et siin on oma osa ka tõlgendamistel, mis saab alguse isiklikust antipaatiast. Olen seda blogipostituse grupis täheldanud, kuidas Malluka tekstile omistatakse külge ründav hääletoon ja enda tekstidega minnakse kaitsepositsioonile. Ma mõistan seda, ka paljud minu arvamused ja hoiakud tulenevad sümpaatiast või antipaatiast isiku enda suhtes, aga ma ei ole pika vihaga, nii et minu antipaatia Malluka suhtes on kasvanud üle sümpaatiaks. Ma ei näe temas juba mõnda aega blogimaailma musta lammast, pada või katelt aga küll, nii et kasvuruumi veel on. Mitte ainult temal.

Tõsi on see, et Mallukas on fenomenaalne, teist temasugust ei ole ega tule! Ekrelased vihkavad teda, lapsed armastavad, ülejäänud vihkavad ja armastavad samal ajal, sest temas on midagi võluvalt rämedat või rämedalt võluvat. Tema pohhuismist tahetakse osa saada, muidu ei oleks Malluka blogi, saated ega kõnealune raamat nii populaarsed. Ma ei tea, võib-olla olekski maailm veidi parem paik, kui meis kõigis oleks natuke rohkem seda Mallukat, kes ei muretse mõttetute asjade pärast ja raamib laste poolt täis soditud seina stiilseks sisustuselemendiks…